3/2004



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Inimsööjate vari Paapua Uus-Guineas


Heino Nudel
Valge inimese nägemine on paapuade jaoks sündmus", meenutasid Paapua Uus-Guinea külades rännanud eestlased oma kohtumist kohalikega. Tumedanahalised paapuad tulid neid lausa kätega katsuma - nii harva näeva nad valgeid, rääkimata eestlastest. Ent ülipõneva kultuuriga maa minevikku uurides selgus, et ajalooniidid seovad seda kauget paika eestlastega lähemalt kui me oskaksime oodata.

Kui sukeldumisklubi Maremark valis reisisihiks ühe maailma eksootilisema paiga – Paapua Uus-Guinea, sõideti sinna eelkõige aastaringselt sooja mõnusa mere ning veealuse liigirikkuse pärast. Sukeldujate paradiisiks võib seda kohta liialdamata nimetada. Üllatama pani aga turistide vähesus.

Paapua – turistivaene maa. Paapua Uus-Guinea pealinna Port Moresbysse jõuab aastas vaid 30 000 külastajat, kellest põhiosa viibib lihtsalt ärireisil ja linnast ei väljugi. Võrdluseks – Eestit külastab aastas kõvasti üle kolme miljoni turisti. Milles asi? Paapuas on ju imelised sukeldumiskohad, viisa saavad kõik soovijad.
“Mitte midagi ohtlikku seal maal pole, aga toredaks turistikohaks on sel raske muutuda,” arvab Raimo. “Esiteks on sinnasõit väga kallis ja keeruline, Paapua asub väga kaugel.” Eesti sukeldujatel tuli Okeaania Melaneesia saarterühma kuuluvale Uus-Guineale kohalejõudmiseks kaheksa korda lennukitele-rongidele ümber istuda. “Ja kohapeal ringi rännata on raske – korralikke teid on vähe,” jätkab Raimo. “Tee on küll, aga selle võib igal hetkel mudalaviin ära viia, sillad kaovad samamoodi. Sa pead olema ikka matkakotiga sell ja üht-teist maailmas näinud, et seal olukorda nautida.” Nendest vähestest paarist tuhandest turistist, kes Paapua pealinnast väljuvad, suundub ka enamus “resorti” ehk kõigi mugavustega puhkekeskustesse ning jääb sinna luksust nautima. Kohalikesse küladesse jõuab aasta jooksul vaid käputäis turiste, nendestki suur osa sukeldumishuvilised, nagu Maremargi eestlaste kümnene seltskond.

Inimsöömine keelatud. Üks põhjus on veel, miks turiste Paapuas vähe käib – ebamäärane hirm kohaliku inimsööjatekultuuri ees on tajutav. Ehkki kannibalism on minevikunähtus, pole see just kauge minevik. “Jutud inimsööjatest käivad siiamaani,” teab Raimo. Nüüd on kannibalism Paapua Uus-Guineas seadusega keelatud, ent viimane inimsöömise juhtum toimus ametlikel andmetel alles 1965. aastal. Sellel teemal ei tahtvat paapuad võõrastega rääkida, vaikivad. “Ainult korra, kui ühe kohalikuga omavahele jäime, näitas ta meile sakslastest misjonäride haudu,” meenutab Raimo. Saksa misjonärid olid üle-eelmisel sajandil kohalike traditsioonide ohvriks langenud ehk nahka pistetud.
Kaudne kokkupuude oli eestlastel sama temaatikaga veel: Port Moresbys oli neil teejuhiks inimene, kes pärines ise vanast inimsööjate külast. Linnas töötas ta kohalikus linnavalituses PRjuhina, kandis lipsu – oli igati tavaline linnainimene. Ta kutsus eestlasi ka oma kodukülla, mis sarnanes teiste kohalike küladega. Midagi erilist selles külas eestlased ei märganud.
Kui Paapuas ringi rännata, saab ka mõistetavaks, miks inimsöömistraditsioon seal nii kaua püsis. “Paljud piirkonnad on seal ligipääsmatud. Metsarikkaid mäestikualade kurusid on raske ületada. Mägihõimudeni juurdepääs praktiliselt puudub. Seepärast elasidki 1960-ndatel seal veel inimsööjad,” arvab Raimo.

Paapuas elavad Heinod ja Hermannid. Ühe saarekese peal öeldi eesti ränduritele, et viimati käis seal valge inimene kaheksa aastat tagasi. Ja samas oli eestlaste üllatus suur, kuuldes kohalike nimesid: Heino, Hermann. Need ju euroopa päritolu nimed! “Põhjus on selles, et kuni Esimese maailmasõjani oli osa Uus-Guineast Saksa koloniaalmaa,” teab Eesti Heino. Saksa ajal kutsuti Paapuad koos idas asuvate saarestikega Kaiser-Wilhelms- Land ehk Keiser Wilhelmi Maaks. Sakslased asutasid ka Finshhafeni ja Alexishafeni sadamalinnad. “Kui sõitsime mööda rannikualasid, leidsime sakslaste ehitatud vanad munakiviteed, nägime vanu raudsildu, kus veel Königsbergi valutehase templid äratuntavad olid. Väga kodune tunne tuli,” meenutab Heino. “Ja minu jaoks oli täitsa shokk see, et nägin Saku mõisat keset Paapuad! Asi selles – saarel käib elu kookosekasvatuse ümber. Sakslased panid sinna püsti tohutu suuri istandusi, pikkades sirgetes ridades kookospalmid sirguvad silmapiirini. Ühes kohas, kust sõitsime autoga mööda, paistis kookospalmide vahel vana mõisahoone, mis oli nagu Saku mõis! Küll tühjade aknaavadega, aga minus tekitas see tunde, et oled nagu kodus – ehkki teisel pool maailma,” kirjeldab Heino.
Mõnes mõttes on Paapual ja Eestil midagi ühist – ühine kolonisaator on jätnud meie maadele ühesuguseid jälgi, ehkki sakslased viibisid Uus-Guineal tunduvalt lühemat aega kui Baltikumis.

Sukeldumise jaoks parimaid kohti maailmas. Vaikse ookeani lõunaosa – tuntud nime all South Pacific – on kant, mida sukeldujad väga hindavad. Korallidemaailm ja kaladerikkad piirkonnad hõlmavad Mikroneesiat, Melaneesiat, Saalomoni saari. Ning Paapua Uus-Guineas ongi rannikul külade piirkonnas turismi tegevusalaks just sukeldumisgruppidega tegelemine. Ehkki ka neid klubisid jõuab ühe käe sõrmedel üles lugeda.
Eestlased sukeldusid sinises selges merevees nädala jagu ja kadestasid kohalikke rannakülade lapsi, kes aastaringi seda teha võivad. “Vesi oli 30 kraadi soe. Isegi 52 meetri peal – see oli sügavaim koht, kus käisime, oli veel 28 kraadi plussi,” kiidavad eestlased.
Vee all avastati muudki kui kalamaailm – Teise maailmasõja ajal peeti Uus- Guinea kandis väga ränki lahinguid. “Suured lahingulennukid ja -laevad roostetavad vee all,” räägib Angelika. Nende tontlike sõjamälestuste juurde pääseb üsna lähedale sukelduma. “Jaapan okupeeris ju sõja ajal Paapua. Kuulus kindral McArhturi operatsioon toimus just sealkandis – ameeriklased pommitasid paraku kõik Paapua Uus-Guinea tähtsamad punktid maatasa,” teab Heino lisada. Tänapäeval on see hõredalt asustatud maa kolonisaatorite võimu alt pääsenud ja 1975. aastast iseseisev. Kohalike traditsiooniline eluviis pole muutunud – suur osa rahvastikust tegeleb põllumajandusega, nagu vanastigi. Tootmise ja muude moodsas mõttes edukate majandusharudega tegelevad vähesed.
Seda põnevat maad tahaksid eestlased veel külastada: “Sinna tuleks tagasi minna ja terve aasta uurida,” ütleb Raimo. “Ja ikka oleks nii, et paljut veel teada ei saaks.” Järgmisena on sukeldumisklubil plaanis sõita Uus- Guinea sellele saare osale, mis kuulub Indoneesiale – Irianjayasse.

Pidgin Englishaitab suhelda Keelte rohkuselt on Paapua Uus- Guinea maailmas esikohal – kõneldakse umbes 700 keelt. “Kohalikega suhtlemiseks õppisime nädalaga ära pidgin English’i,” meenutab Angelika. Ametlikuks keeleks ongi inglise keel. “Siga on ´pig-pig´, dušš on ´wash-wash´, konn – ´krok-krok´ jne. See ongi ainuke viis nendega suhtlemiseks. Paapuas on iseloomulik see, et naaberkülad ei pruugi üksteisest midagi aru saada. Omavahel eriti ei suheldagi, erinevate külade inimesed meie mõistes ei sõbrusta.” Ametlikuks keeleks on Paapuas inglise keel.

Paapua Uus- Guinea lipul on kujutatud paradiisilind. Paradiisilinnule oleksid omal ajal tema imeilusad suled peaaegu saatuslikuks saanud. Kui maadeavastaja El Cano tõi Euroopasse kaasa selle linnu suled, hakkasid daamid neid ihaldama nii ilu kui ka ravitoime pärast, mis neil arvati juures olevat. Paradiisilinde tapeti omal ajal sadade tuhandete kaupa Euroopa turu jaoks. Praegu on lind kaitse all, ehkki tema suled kuuluvad ka kohalike pealike peaehetesse, samuti nagu metssea kihvadest kaelakee. Paradiisilindlasi tuntakse üle 40 liigi, nad on endeemsed – asustavad piirkonda, kuhu kuulub Uus-Guinea, mõningad naabersaared ning Austraalia ida- rannik ja Aasia lõunapoolseim osa.



Heino Nudeli, Angelika Somelari, Raimo Ainso muljete põhjal Helen Arusoo
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet