3/2004



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

roheline laine
Keskkonnakunsti keskus kiviga visata

Kui te satute suvepuhkuse ajal Lätti, siis oma sõidu planeerimisel ei tohiks marsruudilt välja kääda Pedvale vabaõhumuuseum. Riiast umbes 120 kilomeetri kaugusel asuv vabaõhumuuseum pole tavapärane, see paik eksponeerib keskkonnakunsti ja regionaalselt omapärast maastikku. Muuseum asub kaunis Abava orus, viimase kandmine UNESCO kultuuripärandi nimekirja on päevakorral.

Pedvale vabaõhumuuseum avati 1993. aastal, mil Läti skulptor Ojars Feldbergs ostis endale hiiglasliku, kahest mõisakompleksist koosneva maavalduse Põhja-Lätis, endise ajaoloolise Kuramaa aladel. Tänaseks on Firks-Pedvale ja Brink-Pedvale - nii on mõlema mõisa nimed - ühendatud rohkearvuliste keskkonnakunsti teostega, mida pidevalt ka järjest juurde tekib. Et park sisuliselt kuraatoril ja omanikul üle pea ei kasvaks, on igal aastal kindel teema. Või kui täpsemalt öelda, siis nelja aasta eest käivitus projekti " Algelemendid", mis tähendab, et nelja-aastases perioodis on iga aasta pühendatud ühele algelemendile. Nii on toimunud tule-, maa-, õhu- ja veeteemalised workshop`id. Workshop`i raames loobki muuseum endale kollektsiooni ja püsiekspositsiooni. Pedvales hoojaliselt töötavad kunstnikud on tihtipeale pärit igast ilamnurgast - alates Lätist ning lõpetades Jaapani ja Ameerikaga.
Kuna Pedvale vabaõhumuuseum on eramuuseum, mis toimib peaasjalikult omaniku Ojars Feldbergsi ja tema graafikust tütre Laura initsiatiivil ja elujõul, on tegemist paindliku institutsiooniga. Muuseumis on eraldatud maalapike amatööridele ehk praktiliselt kõigile külastajatele, kes soovivad looduskeskonda midagi luua, workshop`idele on oodatud noorema generatsiooni kunstnikud ja kunstiüliõpilased. Luitunud maalid ja sammaldunud skultptuurid jäetakse omapäi.
Minu arvates on vabaõhumuuseumi kõige intrigeerivamaks asjaolu, et looduses loodud ja seal aegade jooksul lagunenud teoseid ei taastata. Kui tavapärase muuseumi peamiseks tegevuseesmärgiks on kogumine, säilitamine ja propageerimine, siis Pedvales tegeldakse peamiselt loomise ja leppimisega. Loomisega – kunstnikud valitakse ja kutsutakse, leppimisega – loodusele ja ilmastikule mitte ei astuta vastu ega võidelda nendega, vaid teos antakse loodusele tagasi tema enda tahtmist mööda.
Välitingimustes “kuluvad” kunstiteosed tegelikult väga kiiresti – maalid luituvad ning skulptuurid sammalduvad. Just selline mateeria ajatu ringlus, kus inimkäega vormitu õige kiiresti looduse enda sarnaseks muutub, ongi imetlusväärne ja kohati väga põnev. Pargis ringi uidates pakitseb õige mitmel korral hinges erutav kahtlus: kas mingi kummalise objekti muuseumi territooriumil on loonud kunstnik või hoopis loodusjõud? Kollektsiooni pideva orgaanilise vaheldumise teiseks positiivseks aspektiks on see, et igal suvel võib tühjaks jäänud kohal näha midagi uut. Nii ei koorma muuseum kui institutsioon end üldsegi restaureerimise ja konserveerimisega, vaid liigub pidevalt ajas edasi ning samas ka tagasi looduse endise loomuliku oleku juurde.
Pedvale vabaõhumuuseumi külastamiseks tuleb piisavalt aega varuda, nii oma 3–4 tundi, et jõuaks ligi 200 hektari suurusest maa-alast rahulikult läbi jalutada. Kõik külastajad saavad kaardid ja soovi korral ka giidi, et maastikus mitte ära eksida. Kunstipargis paljastub ilmekalt see, kui leidlik võib olla kunstnik ning kui isepäine jälle looduskeskkond ja vastupidi. Mõned teosed töötavad valguse jõul, teised jälle tuulega, kolmandad lumevalguses.
Maastik annab kunstiteosele juurde ühe lisadimensiooni - pidevalt muutumises oleva keskkonna, mis loob teistsuguseid vaateid ja vaatenurki. Maastiku kõrval on hooajalisteks näitusepaikadeks kohandatud ka mitmed vanad mõisate abihooned, mida pole veel korda tehtud. Neis võib külastaja päris põhjalikult tutvuda Pedvale omaniku, skulptor Ojars Feldbergsi loominguga, mis Läti kunsti kontekstis kuulub kaasaja skulptuuri klassika peatükki. Samuti muuseumi nn ajaliste teoste ja nende loojatega, tegevkunsti etenduste ja workshop`idel osalenud kunstnikega.

Tähtis paik lätlastele. Teine aspekt, mis Pedva juures on tohutult võluv, on pigem sotsiaalne: koht on äärmiselt külastatav ja tundub, et lätlased respekteerivad paika kui intellektuaalse meelelahutuse vormi. Nad on selle omaks võtnud ning ei pelga sinna väljasõitu teha. Igal suvel tutvub muuseumi ekspositsiooniga kümme kuni kolmteist tuhat inimest, olenevalt ilmast. Pedvalet võib pidada omamoodi Disneylandiks: see on paras paik jalutamiseks, mediteerimiseks, kunsti ja loodusega kaasa mõtlemiseks ja nendevahelise interaktsiooni tunnetamiseks.



Rael Artel
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet