Üks tüdruk kõnnib Altja ja Vainopea vahelisel liivarannal. Ühel pool on pime vana mets ja teisel vahutab roheline augustimeri. Ta silmad vilavad vaid mööda liiva – otsivad piimapakke, pudeleid – põnevaid leide, mida meri kaldale uhub.
Kahekümne aasta eest olid need leiud mererannast tõeline väärtus – nõukogudemaal nii kirevate siltidega tarbeesemeid ei valmistatud. Leiud kõlbasid koguni ema köögiriiulile kummelite hoidmise topsikuks laenata. Vabas Eestis on see aga lihtsalt praht.
Minu kollektsioonis oli veel ka lillekestega pakendis “õhupall”, mille küll ema hiljem vaikselt ära viskas – tollane algklassilaps ei teadnud ju kondoomidest midagi. Samuti sinine sametist kikilips, mille lustakas seilaja oli ilmselt kaelast heitnud ning mida kandis tükk aega minu isane mängukaru. Kõige tähtsam aare oli aga beezh piimapakk, millel korjasid maasikaid Bullerby-raamatu stiilis mudilased ning tagaküljel oli väike Rootsi-Taani sõnastik, et piimapoes saaks tähtsamad jutud aetud. Nii romantilist ja kirevat pakendit pole ma piima ümber näinud enam tänapäeva Rootsiski.
“See on raudsest eesriidest kõige ilusam lugu, mida ma kuulnud olen,” sattus põhjanaabrist kolleeg vaimustusse, kui ühe rannamatka ajal taipasin prahti korjavast tüdrukust rääkida. Järelikult ei tulnud isegi soomlased selle peale, et tarbimisühiskonnas võis tavalisel piimapakil siin nii suur väärtus olla. Et praht sai lapsele, kes talvisel ajal ei näinud soome telekanaleid, tõeliseks infokandjaks. Ja need pakendid tundusid nii ilusad! Et piimapudelite süsteem on palju loodushoidlikum, seda ma siis loomulikult ei mõelnud. Lapse vaimustuses pole midagi imestamisväärset, täiskasvanudki panid soome sõbra tühjaks joodud õllepurgi sektsioonkapi vitriini.
Vein Hispaaniast, kaste Prantsusmaalt. Rannalt mõne niiske liivakorraga kaetud pakendi leides istusin kivile ja lugesin läbi kogu teksti alates tootjast kuni säilivusajani välja – mulle tundus siis kummaline, et piim võib kuid seista. Kuigi mereandam oli põhjamaine, olid selle seas ka veinipakendid kaugelt Hispaaniast ja vaniljekaste Prantsusmaalt. Kobedamad pakendid rändasid minuga kodulinna Tartusse. Õnn on, et ema mu sealsetes lapsepõlveasjades puhastustööd polnud teinud. Aarded tollal kaugest elustiilist olid voodi all kastis alles siiani – umbes 25 aastat vanad.
Natuke kopituslõhnast kollektsiooni üle vaadates avastasin odava veini paki, millesarnast müüdi veel paari aasta eest ka vaba Eesti poodides. Tavaline kaup. Paar piimapakki on aga Soomeski juba tootmisajaloos. Luitunud Bullerby-pakendil olid hiired kallal käinud. Sinine kikilips polnud aga kaotanud oma värvi, vaid samet ei tundunud nii välismaiselt pehme kui vanasti. Täiskasvanu silmad nägid ka, et kikiosa oli vanapoisilikult saamatute pistetega kummi külge aetud. Kui mälestused välja jätta, siis on tolleaegsed leiud enamuses praht, mida leiab ka praegu rannast. Nüüd on rahvusvahelised pakendid tihti kohalikest piknikulistest maha jäänud träni sekka peitunud ja vaid kulumisjälgede järgi saab aru, kummal pool kallast need ostetud on.
Kaldale uhutud mööbel, veekindlad piiblid ja teksapüksid. Loomulikult polnud ma ainus koguja. Nõnda on kõndinud kilomeetreid paljud mere ääres suvitanud lapsed. Ka seal, kus piirivalve just väga ei lubanud. Kui jää oli sulanud, tegid esimese treti merekaldale ka täiskasvanud. Sellest, mis nemad rannast ära tõid, on palju lugusid, millest osa suust suhu liikudes aina värvikamaks muutusid. Jutud vestsid täiesti uutest kingapaaridest, teksatagidest ning spetsiaalselt veekindlalt pakitud piiblitest, mis siiapoole teele saadetud. Näiteks pastor Meego Remmel on kuulnud oma isalt, et Valkla rannast leiti tõepoolest piibleid. Suured inimesed olid tegelikult tänulikud ka enam-vähem kobedana kohale uhutud kilekottidegi eest – natuke parandamist või paremini säilinud tükkide kodumaises plastmasstoodete tehases toodetu peale õmblemist ja popp aksessuaar oligi valmis. Hiiumaal elab aga mees, kes on merest oma aeda saanud komplekti plastmööblit, mis suurtelt laevadelt eri aegadel tuulega õhku tõusnud.
Kui välismaise prahi kogumine on jutuks tulnud, rõhutavad kõik endised kollektsionäärid, et praegu on mereäärne prügisem kui toona. Et oma odava Vene õlle plastikpudelid jätavad maha ka kalamehed, kes võiks ju loodust hoida. Ja et salarannad on kergesti ligipääsetavad või saanud puhkealaks. Selles ei ole kibestumist, lihtsalt natuke lapsepõlvenostalgiat ja nendingut maailma mõõtmete muutumisest. Vene kroonut ei taha ju sinna tagasi keegi.
Rääkisin mõned aastad tagasi piimapakkide korjamisest toona kaheksa-aastasele pojale. Harilaiu rannal kõndides seletasin, miks täiesti tavalised lapsed ja täiskasvanud sodi otsisid ning ta vanaema merest saadud topsidesse kummeleid ja pärnaõisi toppis. Sai aru, kuigi pidas ehk veidraks. Ometi hakkas temagi sealses rannas ringi jooksma – uuris natuke viskipudeleid ja toksis sandaalininaga närimistubaka toosi. Mujalt tulnud saak ei kaota vist kunagi oma võlu. Lihtsalt selle väärtus on teine.
|
