4/2004



Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Turvas kasvab millimeeter aastas


Jaanus Järva
Raba peetakse sageli üheks ebameeldivaks paigaks, mis suvel kubiseb sääskedest, sügisel aga põdrakärbestest. Ent rabas kasvavad jõhvikad. Ja kasvab turvas, Eesti üks väärtuslikumaid maavarasid.

Maailmas on vähe riike, kus turvast leidub sama palju kui meil. Turvas, mis annab paljudele talvel sooja, mida kasutatakse loomadele allapanuks ning millesse külvatakse kevaditi lilleseemneid, pole muud, kui kõdunenud turbasambla (Sphagnum) ja teiste rabataimede segu. Ilma turbasamblata poleks meil ka seda väärtuslikku maavara, mille rohkusega saame muu maailma ees kiidelda.

Meie rabades kasvab 37 liiki turbasamblaid, mis aga on väliselt nii sarnased, et nende määramiseks vajame mikroskoobi abi. Seevastu võivad nad värvuselt olla kollased, rohelised, pruunikad, punased või isegi valged. Tõsi, valget võib leida ainult kuivadel taimedel, mis tekib õhuga täitunud rakkudest. Kui niiskust on piisavalt, siis imetakse rakud vett täis, tänu millele seisavad need taimed ka püsti. Vett võib turbasammal endasse imeda kuni 20 korda rohkem, kui ta ise kaalub. See on võimalik eelkõige tänu eelnevalt mainitud spetsiaalsete rakkude olemasolule.


Turbasammal kõduneb ja kasvab üheaegselt
. Rabad on eriti värvikad just sügiseti. Seda värvidemängu võib nautida kuni lume tulekuni. Peamiseks värviandjaks siin on turbasammal, mille kollased ja punased vormid saavad sügisel õige värvihoo sisse, just nagu tuleleek enne kustumist. Talveks tõepoolest sambla kasv kustub ning intensiivistub kõdunemisprotsess.
Tegelikult kõduneb ta kogu aeg, kuid talvel on see eriti ilmekas. Turbasammal, nagu ka teised samblad, kõduneb ja kasvab üheaegselt. Kuna neil puuduvad juured, siis kasvavad nad pidevalt ülemisest otsast, samal ajal altpoolt kõdunedes. Kõdunenud samblakihid on kui alusmüür, mis toestab pidevalt ülespoole kasvavaid taimi. Just sellest aluskihist tekibki turvas, mis ei koosne mitte ainult turbasamblast, vaid koos sellega kõdunevad ka teised turbasamblaga ühes kasvavad taimed. Kuna tihedas kõdunenud samblakihis jääb õhku järjest vähemaks, siis ei lagune taimeosad täielikult ning ei teki muld, vaid hoopis poollagunenud taimeosadest koosnev turvas. Meie rabades kasvab turbakiht umbes 1mm aastas, kuid aastatuhandete jooksul on seda mõnda kohta tekkinud juba ligi 16 meetrit. Seega on turvas küll taastuv maavara, kuid selleks et tekiks meetripaksune turbakiht, kulub palju aega, ligi 1000 aastat.


Tupp-villpea talub happelist keskkonda.
Turbasammalt võib pidada tõeliseks rabade alustalaks, sest just tänu temale on seal tingimused kõikide teiste rabataimede kasvuks. Tõsi, pole just palju neid, kes nii happelises keskkonnas kasvaksid. Üks nendest on tupp-villpea (Eriophorum vaginatum), keda võib leida üsna niisketest paikadest koos turbasamblaga kasvamas. Älved, laugaste ääred ja teised vesised kohad on tupp-villpea lemmikpaigad.

Tupp-villpea on ainuke villpea, kelle varre tipul on üks tutt. Teda võib kõige rohkem märgata juunis, kui rabad on kaetud tupp-villpeade viljatuttidega. Sageli peetaksegi nende viljatutte õisikuteks, kuid õitsemas võib tupp-villpead näha aprilli lõpus või mai alguses. Sel ajal on valgete karvatuttide asemel näha hoopis väikesi hallikaid õite kande- ja kattelehti ning kollastest tolmukapeadest värvunud õisi.


Tupp-villpea on oluline komponent turba moodustumisel.
Taime leidub üsna rohkesti ning ta kasvab koos turbasamblaga. Veelgi olulisem roll on tal aga inimese poolt häiritud alade taastamisel. Tupp-villpea on üks esimesi taimi, kes asustab kasutatud turbaväljasid või põlenud rabasid. Kõdunenud turvas on ideaalne keskkond tupp-villpea seemnete idanemiseks. Olles pioneerliik, loob ta tingimusi teiste taimede kasvuks, nagu tarnad, samblad, sookased jne.
Turbasambla ja tupp-villpea vahelised seosed on olulised: kui turbasammalt võib käsitleda kasvutingimuste säilitajana rabas, siis tupp-villpea ülesandeks on häiritud piirkondades tingimuste loomine teistele taimedele. Seega võib mõlemaid nimetada meie rabade alustaladeks.

Meie rabades kasvab 37 liiki turbasamblaid, mis aga on väliselt nii sarnased, et nende määramiseks vajame mikroskoobi abi. Seevastu võivad nad värvuselt olla kollased, rohelised, pruunikad, punased või isegi valged. Tõsi, valget võib leida ainult kuivadel taimedel, mis tekib õhuga täitunud rakkudest. Kui niiskust on piisavalt, siis imetakse rakud vett täis, tänu millele seisavad need taimed ka püsti. Vett võib turbasammal endasse imeda kuni 20 korda rohkem, kui ta ise kaalub. See on võimalik eelkõige tänu eelnevalt mainitud spetsiaalsete rakkude olemasolule.


Turbasammal kõduneb ja kasvab üheaegselt
. Rabad on eriti värvikad just sügiseti. Seda värvidemängu võib nautida kuni lume tulekuni. Peamiseks värviandjaks siin on turbasammal, mille kollased ja punased vormid saavad sügisel õige värvihoo sisse, just nagu tuleleek enne kustumist. Talveks tõepoolest sambla kasv kustub ning intensiivistub kõdunemisprotsess.
Tegelikult kõduneb ta kogu aeg, kuid talvel on see eriti ilmekas. Turbasammal, nagu ka teised samblad, kõduneb ja kasvab üheaegselt. Kuna neil puuduvad juured, siis kasvavad nad pidevalt ülemisest otsast, samal ajal altpoolt kõdunedes. Kõdunenud samblakihid on kui alusmüür, mis toestab pidevalt ülespoole kasvavaid taimi. Just sellest aluskihist tekibki turvas, mis ei koosne mitte ainult turbasamblast, vaid koos sellega kõdunevad ka teised turbasamblaga ühes kasvavad taimed. Kuna tihedas kõdunenud samblakihis jääb õhku järjest vähemaks, siis ei lagune taimeosad täielikult ning ei teki muld, vaid hoopis poollagunenud taimeosadest koosnev turvas. Meie rabades kasvab turbakiht umbes 1mm aastas, kuid aastatuhandete jooksul on seda mõnda kohta tekkinud juba ligi 16 meetrit. Seega on turvas küll taastuv maavara, kuid selleks et tekiks meetripaksune turbakiht, kulub palju aega, ligi 1000 aastat.


Tupp-villpea talub happelist keskkonda.
Turbasammalt võib pidada tõeliseks rabade alustalaks, sest just tänu temale on seal tingimused kõikide teiste rabataimede kasvuks. Tõsi, pole just palju neid, kes nii happelises keskkonnas kasvaksid. Üks nendest on tupp-villpea (Eriophorum vaginatum), keda võib leida üsna niisketest paikadest koos turbasamblaga kasvamas. Älved, laugaste ääred ja teised vesised kohad on tupp-villpea lemmikpaigad.

Tupp-villpea on ainuke villpea, kelle varre tipul on üks tutt. Teda võib kõige rohkem märgata juunis, kui rabad on kaetud tupp-villpeade viljatuttidega. Sageli peetaksegi nende viljatutte õisikuteks, kuid õitsemas võib tupp-villpead näha aprilli lõpus või mai alguses. Sel ajal on valgete karvatuttide asemel näha hoopis väikesi hallikaid õite kande- ja kattelehti ning kollastest tolmukapeadest värvunud õisi.


Tupp-villpea on oluline komponent turba moodustumisel.
Taime leidub üsna rohkesti ning ta kasvab koos turbasamblaga. Veelgi olulisem roll on tal aga inimese poolt häiritud alade taastamisel. Tupp-villpea on üks esimesi taimi, kes asustab kasutatud turbaväljasid või põlenud rabasid. Kõdunenud turvas on ideaalne keskkond tupp-villpea seemnete idanemiseks. Olles pioneerliik, loob ta tingimusi teiste taimede kasvuks, nagu tarnad, samblad, sookased jne.
Turbasambla ja tupp-villpea vahelised seosed on olulised: kui turbasammalt võib käsitleda kasvutingimuste säilitajana rabas, siis tupp-villpea ülesandeks on häiritud piirkondades tingimuste loomine teistele taimedele. Seega võib mõlemaid nimetada meie rabade alustaladeks.



Jaanus Järva
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?