5/2004



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Ei saa me läbi bakterita

Inimene hakkab juba harjuma mõttega, et me ei ela eluslooduses üksi, vaid oleme üksnes pisike osa sellest. Rohkem kui palja silmaga vaadeldavaid organisme, on meie ümber neid, keda me mikroskoobita ei näe. Siin me ei räägi tihedatesse vihmametsadesse või ookeanisügavustesse peitunutest, vaid neist, kes meiega iga päev koos elavad: bakteritest ja teistest mikroorganismidest.

Uskumatuna tundub fakt, et mikroorganisme on inimese organismis nende hulgalt umbes 10 korda rohkem kui tema enda keharakke kokku. Näiteks on naha pinnal umbes 1012, suuõõnes 1010 ja seedetraktis 1014 bakterit. Inimese ninas näiteks on 1000 kuni 10 000 bakterit ruutmilliliitri kohta. Inimene on mitmesuguste mikroorganismidega tihedalt seotud, kuna mikroobid osalevad otseselt tema ainevahetuses. Seni on avastatud üle 500 bakteri liigi, kes on enda omaduste poolest vägagi erinevad.

Rinnapiim aitab kindlustada terve seedemikrofloora. Peab märkima, et positiivne suhtumine meie keha normaalsesse mikrofloorasse ei ole sugugi vana. Veel enne 19. sajandit peeti jämesoolt peamiseks reoorganiks ja paljude haiguste allikaks. Alles 1900. aastal kirjeldas dr Metšnikov soole mikrofloora kasulikke omadusi.

Inimorganismi mikrofloora hakkab kujunema alates sünnist, mil steriilne loode liigub läbi mikroorganismide poolt tugevasti asustatud sünnitusteede. Suurema osa oma esimestest mikroobidest saabki vastsündinu just ema tupest ja nahalt. Siit ka põhjus, miks keisrilõikega sündinud lapsed on tavalistest palju õrnemad ning vajavad erilist kohtlemist. Esimestel elupäevadel täieneb lapse mikrofloora ema rinnapiimast pärinevate bakteritega, kuid vähem oluline pole ka sünnitusmaja keskkond. Nii kujunebki lapsel päev-päevalt oma mikrofloora. Mõistagi kulgeb see protsess kiiremini ja naturaalsemalt neil lastel, kes saavad rinnapiima ning on emaga füüsilises kontaktis. Seevastu lastel, kes sünnivad keisrilõike teel ega saa pärast sündi mingil põhjusel rinnapiima, on normaalse mikrofloora kujunemine tõsiselt häiritud. Selliste imikute mikroflooras leidub ka tinglikult patogeenseid mikroorganisme, mis pärinevad põhiliselt sünnitusmaja keskkonnast. See ongi peamine põhjus, miks lapsed on igasuguste infektsioonhaiguste suhtes palju tundlikumad. Paljud uuringud tõestasid, et rinnapiimaga toitmine on üheks oluliseks faktoriks seedemikrofloora kujunemisel. Koos rinnapiimaga ja emaga füüsilise kontakti kaudu saab laps just neid vajalikke ning mitte päris võõraid mikrofloora asukaid, mida tal vaja läheb. Seega on emalt saadud kasulikud mikroorganismid lapsele sobivamad kui võõrast keskkonnast või teistelt inimestelt pärinevad mikroorganismid. Näiteks koosneb terve lapse soolestiku mikrofloora ülekaalukalt piimhappebakteritest. Ent hiljem, kui toit mitmekesistub, muutub ka soole mikrofloora mitmekesisemaks. Ema mikrofloora ainulaadsus paneb aluse ka lapse mikrofloora individuaalsusele. Igas inimeses on mikroorganismide liigiline koostis praktiliselt unikaalne. Seda eripära suudavad imepäraselt kasutada näiteks koerad, kes pisimagi lõhnabuketi järgi inimesi eristavad - iga inimese spetsiifiline lõhn tulenebki otseselt tema mikrofloora koostisest.

Mikroobivaba organism on ohustatud.Teisalt on tõestatud, et iga organism on võimeline steriilsetes tingimustes arenema ning elama ka mikroobivabana. Mikroorganismivabu loomi nimetatakse gnotobioonideks ning siiski on neil paljud biokeemilised, immunoloogilised ning füsioloogilised protsessid häiritud. Niisugune organism hukkub normaalsetesse tingimustesse sattudes kiiresti, kuna puutub seal kokku keskkonnas leiduvate mikroorganismidega ja omab madalat resistentsust. Just sellepärast väidetaksegi, et meie elu sõltub bakteritest.

Organismis leiduva mikrofloora olulisust on raske üle hinnata. Näiteks osalevad bakterid seedimisprotsessides. Toitainete lõhustamine, seedeensüümide produktsiooni stimuleerimine ja sooleperistaltika regulatsioon on otseses sõltuvuses mikrofloorast. Mikrofloora asukad osalevad ka ainevahetuses - inimesele väga vajalike vitamiinide ning aminohapete sünteesis. Näiteks Bifidobacterium spp. sünteesib B-rühma vitamiine. Lisaks eespoolöeldule stimuleerivad nad organismi immuunsüsteemi. Õõneselundite seina mikrofloora koos limaskesta rakkudega moodustavad nn ökoloogilise barjääri, mis kaitseb organismi võõraste ja tihti ka tõvestavate mikroobide eest.



Vähem laktobatsille, rohkem allergiat.
Tartu Ülikooli ja Rootsi teadlaste poolt läbi viidud uuring näitas, et 1990. aastate keskel oli Eesti lastel märgatavalt rohkem erinevate laktobatsillide liike, ja see korreleerus hästi allergiate madala esinemissagedusega. Seevastu leiti Rootsi lastel vähem tervislikke laktobatsille, allergiate esinemise tase oli aga kõrgem. Hiljem korratud katse tulemusena selgus, et 4-5 aastaga oli olukord muutunud ja laktobatsillide sisaldus oli kummagi riigi lastel muutunud enam-vähem võrdseks. Ühe hüpoteesi järgi on see seotud Eesti elatustaseme tõusu ja hügieenireeglitest parema kinnipidamisega, mis vähendab kokkupuudet mikroobidega.


Mille poolest erinevad araablase ja eestlase mikrofloora?
Mikrobiolooge on alati huvitanud, miks normaalsel mikroflooral esineb indiviidispetsiifika ja unikaalsus. Võib arvata, et see on ka geneetiliselt determineeritud. Bakterid vajavad kinnitumiseks teatud retseptoreid, milliste sünteesi ja raku pinnal eksponeerimise eest vastutavad geenid asuvad meie genoomis. See aga varieerub indiviiditi tänu genoomis olevatele SNP (single nucleotide polymorphism) ja mikrosatelliitidele. Kahtlemata avaldab mikrofloorale toimet ka toitumine. Kui globaalsemalt vaadelda, ilmnevad vastavalt Maa geograafilistele piirkondadele inimeste mikrofloora koostises selged erinevused. Võrreldes eestlaste ja näiteks araablaste mikrofloorat, selgub, et erinevuste põhjused võivad olla mitte ainult geneetilised, vaid tingitud ka traditsioonilisest ja tavapärasest toitumisest. Meie geograafilises regioonis on pika aja jooksul toiduks tarbitud erinevaid toiduaineid (hapupiimatooted, konserveeritud aedviljad), mis sisaldavad looduslikke laktobatsille ja muid liike, kes avaldavad mikrofloorale kindlat toimet. Kindlasti tuleb siinjuures silmas pidada ka nn looduslikke prebiootikume, mis mõjutavad positiivselt meie igapäevaselt kättesaadavas toidus - rukkileivas, kamajahus, puu- ja aedviljades - sisalduvate kasulike bakterite hulka.



Mikrofloora taastub paari-kolme nädalaga.
Meie mikrofloora on suhteliselt stabiilne, kuid mitte alati. Eubioosist räägitakse juhul, kui mikrofloora on makroorganismiga normaalses vahekorras. Vastandmõiste sellele on düsbioos, mille puhul on tegu ülalnimetatud tasakaalu häirumisega. Düsbioosi võivad esile kutsuda ebatavaline toit, antibakteriaalsed ravimid (antibiootikumid), stress, mitmesugused sisehaigused, kliimamuutused, radiatsioon, aga ka lihtsalt organismi vananemine. Mikrofloora püsilikkus on teisisõnu selle võime 2-3 nädala jooksul pärast kahjustava teguri toimet end taastada. Üheks düsbioosi äratuntavaks tunnuseks on näiteks kõhulahtisus, kuid seda ei peaks segi ajama teiste faktorite poolt põhjustatud kõhulahtisusega (patogeensete liikidega saastunud toit või jook jms). Samuti võib düsbioos põhjustada toitainete metaboliseerimist, vitamiinide sünteesi ning isegi allergiat. Düsbakterioosi puhul on soovitatav tarbida probiootilisi tooteid, mis aitavad taastada mikrofloora loomuliku tasakaalu. Eesti turul leidub mitmesuguseid tooteid, millele on lisatud ühe või teise probiootilise bakteri liike. Kõige sagedamini kasutatakse perekonna Lactobacillus ja Bifidobacterium esindajaid.

Mikroflooral esineb veel ka omadus, mida nimetatakse translokatsiooniks, mil toimub elusate bakterite läbitungimine limaskestast ning nende sattumine lümfisõlmedesse, maksa, põrna või vereringesse. Translokatsiooni tulemusena tekib tihti sepsis, kuna nimetatud koed ja elundid on tavatingimustes steriilsed.


Antibakteriaalne seep pole kasulik.
Naha mikrofloora peamiseks asukohaks on näärmejuhad ja karvanääpsud. Pesemise jooksul väheneb ajutiselt bakterite hulk nahal, kuid taastub seejärel kiiresti. Samas aga avab sooja veega pesemine nahapoore, mistõttu naha pinnal olevate mikroobide hulk isegi tõuseb. Seda asjaolu tuleb kindlasti silmas pidada - seebiga pestud käed ei ole üleüldse steriilsed, nagu arvatakse. Naha mikrofloora sagedasemad esindajad on stafülokokid, mikrokokid, korünebakterid ja seened. Ümbritsevast keskkonnast pärinevad juhuslikud mikroobid surevad suhteliselt kiiresti (20 kuni 30 min jooksul), kuna nahal on tugev bakteritsiidne toime. Siit ka õigustatud protest reklaamitavate kõiki baktereid hävitavate seepide vastu. Koos muu mustusega tapame me selliste seepidega ka meie enda normaalse mikrofloora baktereid, kes tavatingimustes meid kaitsevad. Antibakteriaalsete seepide mõju ei ole lühiajaline, seega on selle efekt pideva ja korduva kasutuse puhul rohkem kui ebasoovitav, eriti laste puhul.


Millal saab sõbrast vaenlane?
Immuunsüsteemi nõrgenemisel (ka raseduse ajal) võib toimuda mõnede liikide mittesoovitav kiire paljunemine, kuna tasakaal on häiritud. Näiteks on naistel tsüstiidi ehk põiepõletiku tekitajate (Escherichia coli, Staphylococcus spp.) reservuaariks nii soolestik, nahk kui ka välisgenitaalid. Sealt satuvad need bakterid naiste anatoomilise eripära tõttu kuseteedesse, põhjustades haigust. Andmete põhjal põeb kuseteede infektsioone u 150 miljonit naist aastas. Selliseid komplikatsioone põhjustavaid ja normaalsesse mikrofloorasse kuuluvaid liike ei saa siiski pidada patogeenideks, kuna tasakaalus olles on ka nendel oma roll mikroflooras. Väär oleks arvata, et selliste ebameeldivuste "varjatud" tekitajad tuleks lõplikult hävitada. Siis oleks jällegi tegemist tasakaalu rikkumisega, mille tagajärjed võivad olla drastilised. Parem viis selliste infektsioonide tekke vältimiseks on mõistlik hügieen, mitte ülisteriilsed elamistingimused.
Seedetrakti mikroflooral on asendamatu roll. Jämesoole mikrofloorat on ilmselt tänu selle omadustele ja kogu organismi mõjutavusele kõige rohkem uuritud. Molekulaarbioloogia meetodite kasutuselevõtmisega on uuringud mikroökoloogias hoogustunud. Tänaseks on selgelt tõestatud, et normaalsel mikroflooral on terve rida funktsioone, mis on meie organismis asendamatud. Esiteks osaleb normaalne mikrofloora seedimises, aidates toitaineid omastada. Suurem roll on aga ka nn mitteseeditavate ainete lõhustamisel. Sellisteks aineteks on paljud polümeerid (nt inuliin jt) ja mõned lihtsamad ühendid (oligofruktosahhariidid jne). Meie soolestik ei ole võimeline neid seedima, küll aga on seda võimelised tegema kasulikud bakterid. Selliste ainete tarbimise tulemusena suureneb tervislike bifidobakterite ja laktobatsillide hulk meie jämesooles, mis omakorda võimendab nende toimet meie organismile. Teiseks oluliseks omaduseks on patogeenide kasvu pärssimine. See toimub mitmel erineval moel. Normaalsesse mikrofloorasse kuuluvad bakterid produtseerivad erinevat tüüpi ühendeid, mis inhibeerivad patogeenseid baktereid. Sellisteks aineteks on näiteks lühiahelalised rasvhapped (piimhape, äädikhape), antimikroobsed bakteriotsiinid, ja teised. Samuti kehtib siin, nagu mujalgi looduses, printsiip - "loodus ei salli tühja kohta" - kasulikud bakterid konkureerivad sooles teistega kinnitumiskoha ja toitainete pärast. Ilmselge on see, et kui sooles hakkavad prevaleerima kahjulikud bakterid, siis tekivadki häired seedeelundkonna töös. Seega, organismi tervise ja ka üldise hea enesetunde seisukohalt on alati mõistlik kanda hoolt oma toidu koostise eest, mõeldes samas, kuidas see võiks mõjutada meie mikrofloorat.

Mikrofloora teiseks oluliseks omaduseks on organismi immuunsüsteemi lokaalne ergutamine eelkõige erinevat tüüpi antikehade sünteesi stimuleerimise kaudu.


Laktoositalumatust leevendavad bakterid.
Ei saa mainimata jätta ka sellist mikrofloora (eriti piimhappebakterite) omadust, nagu laktoosi talumatuse alandamine. On teada, et umbes pooled europiidse ja praktiliselt kõik mongoliidse rassi esindajad ei suuda tänu ensüüm laktaasi puudumisele laktoosi seedida. Tulemuseks on olukord, kus see kahest glükoosimolekulist koosnev disahhariid jõuab jämesoolde, kus selle kääritavad teised bakterid, tekitades ebamugavat puhitust ja kõhulahtisust. See sunnib inimesi piimast ja teistest laktoosi sisaldavatest toodetest loobuma, vaatamata asjaolule, et just piimatoodetes sisalduvad paljud organismile vajalikud ained, eelkõige kaltsium jm. Piimhappebakterite abil kääritatud toodetes on laktoosi kontsentratsioon madalam, seega sobivad need tarbimiseks ka mainitud inimtüübile. Samasugust efekti aitavad saavutada ka probiootikume sisaldavad tooted.



Tekst: Dmitri Teperik, Illar Leuhin
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet