Seda õieti ei mäletagi, mil Lihula kultuurimaja juures pole ruumi parkida. Mullusest rohkem oli saalis ka kohalikke, märkasin, et isegi meie küla kõige vanem talunikepaar oli kohal.

Tänavu oli tugevaid filme tunduvalt rohkem. Kõik zhürii liikmed leidsid, et tase oli kõrge. Tegime zhürii poolt kirja Eesti Televisoonile – ettepanekuga festivalifilme kavva võtta. Need on seda väärt. Näiteks on väga aktuaalne inimese ja looduse teema.

Antropoloogilisi filme meie festivalile palju ei tule, aga seekord oli väga hea film ühest handi perekonnast. Inimeste elust väljaspool tarbimisühiskonda, kuigi mõjud sellest on jõudnud omal moel sinnagi. Meestel olid kilejopid seljas, teksad jalas ning plärud suus, samas rüüpasid nad põdraverd ja ajasid põdrakarja taga. Memmekesed kandsid roosilisi riideid, nagu sajand tagasi vene külas, lapsele panid aga selga põdranahast kasuka.

Minu jaoks on selle festivali puhul väga oluline seegi, et Lihulast jõuab väljapoole ka positiivne noot, praegu on Lihula nii ära materdatud. Lõppude lõpuks, kraaklemised ununevad, loodus on see, mis jääb.