5/2004



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

säästlik eluviis
Käsitsitoodetud lubi on kvaliteetsem

Saaremaal Lümandas toodetakse tänapäeval Eestis ainsana veel lupja käsitsi, enamasti valmistatakse seda tööstuslikult. Eriti restaureerijate hulgas on Saaremaa lubi au sees, kuna krohv ja värv püsivad seinas tänu sellele paremini.

Me kõik puutume otseselt või kaudselt kokku toodetega, mille saamiseks on kasutatud lupja – näiteks tsement, lubjavärvid. Vanasti toodeti lupja kõikjal käsitsi, Lümandal Saaremaa Lubjatööstuses saab traditsioonilist valmistamist praeguseni jälgida.

Majatäis puid kulub kolme päevaga.Saaremaa Lubjatööstuses tervitavad meid kahe meetri laiused ja mehekõrgused puuriidad – nendega köetakse ahju, kus sees põletatakse paekivi. Et kivi põlema saada, kulub kolme ööpäevaga keskmiselt 70 ruumimeetrit puid. Ahjus peab ju temperatuur tõusma 1000–1200 kraadini. Väike arvestus ütleb, et kui ühes riidas on keskmiselt 6–7 ruumi küttepuid ja kahest riidast jagub majakütteks terveks talveks, siis lubjaahi kulutab poole päevaga sama palju puid kui maja terve talve jooksul.

Juba tõttabki töömees uue haluga hõõguva ahjusuu poole. Lähen ka korraks ahju ette uudistama, kuid kaua ei kannata olla, hüppan eemale, enne kui püksid suitsema hakkavad – hirmus kuumus küll. “Kui öösel tagasi tuled, näed, kuidas tulikuumad kivid hõõguvad. Omamoodi romantiline vaatepilt.” Südaööl ma kohal olengi ning naudin ahju otsas kummastavat vaatepilti hõõguvpunastest kividest ja tulelontidest, mis aeg-ajalt kivide ja soojakogumiskoonuse vahelt välja lipsavad. Haruldast kahemeetrist tulelonti võib näha öösiti hetkel, kui puid lisatakse. Nii et romantikutele uurimist küllaga. Mida aga öelda ahju kohta, mis sellisele kuumusele vastu peab!



Munakujuline ahi.
Pea nelja meetri kõrgune ja 2,5-meetrise läbimõõduga ehitis on keskelt laiem ning alt ja ülalt kitsam, meenutades kanamuna. Et seda hiigelsuurt ja isukat kõri täita, tuleb meestel kõrvalasuvast karjäärist murda umbes 40 tonni lubjakivi. Paraja suurusega kivitükid tõstetakse kraanaga ahju, kus mehed need käsitsi paika lapivad. Ahju koldele laotakse serviti peale lapikumad kivid, mis jäävad kolde võlvikivideks. Need hoiavad, et ülalt pudenevad kivid kollet ei ummistaks. “Kui tuli on alla tehtud ja temperatuurid õiged, hakkab lubjakivist eralduma süsihappegaas,” selgitab Saaremaa lubjatööstuse osaühingu juhataja Kalle Koov. “Pärast kolmepäevast põletamist on ahjust võetud kivid poole kergemad kui nad ahju panemisel olid. Et ahi sellist kuumust välja kannataks, on sisevoodriks laotud kiht šamottkive. Kuid nagu näha, on temperatuurid niivõrd kõrged, et isegi need kivid kipuvad sulama,” viitab Kalle kuumuses glasuuristunud šamottkividele. Ahju enda ümber on lükatud kruusa- ja mullavall, mis toimib isolaatorina ning takistab tulesoojusel õhku sattumast.


Musklite mäng.
Igaüks kivimurdmisega hakkama ei saa – päris nii see ei ole, et lähed paekivi karjääri ja kukud haamriga kivi kolkima, loobid käru täis ning paned ahju poole ajama. Saaremaa mehed, vintsked nagu kadakajuurikad, kes murravad karjääris kivi, valivad parimad tükid ning need visatakse ahju viimiseks omaette hunnikusse. Papist poisid ei saa need mehed olla, sest juba haamer üksi kaalub 10 kilo. Tükid murtakse just paraja suurusega: mitte liiga väikesed, mis ahjus pulbriks köeksid, ega liiga suured, mis omakorda piisavalt läbi ei kuumeneks. Murdminegi on omaette kunst. Kogenud silm otsib pragusid, kuhu kangi ots või kiilu teravik vahele torgata. Nii kulgeb töö ka tõhusamalt ja jõudu kasutatakse kõige ratsionaalsemalt. Kuna Saaremaa põllud on tihtipeale paekivist valged, küsin Kalle Koovilt, et kas põllult korjatud kivist ka lupja saaks. “Tegelikult leiab paekivi parajate tükkidena ka põldudelt. Nendest saab sama edukalt lupja põletada. Kõige valgema lubja saaks mereäärsetest kividest, kuid need on seadusega jäetud meie randu kaunistama. Siit karjäärist on aga lihtne kivi murda ja mõnesaja meetri kaugusele ahju kanda.”

Viiel mehel kulub ahjutäie kivide murdmiseks mitu päeva. Kõva töö küll, aga kvaliteet on tähtis. Ahju tühjendamine käib samuti käsitsi. Kogenud käsi tunneb ära lõpuni põlemata kivitükid, mis heidetakse kõrvale järgmises ahjutäies ülepõletamiseks. Pärast kolmepäevast põletamist ja paaripäevast jahtumist on ahjus sooja 50–60 kraadi. Töö ootab tegemist ja mehed ronivad ahju, kus palavas ja lubjatolmu käes higistades sugugi mitte mõnus ei ole. Väike kraana laseb alla kopa, mis laaditakse täis põlenud lubjakivi, mida nüüd võib kutsuda kustutamata lubjaks ning mille keemiliseks valemiks on CaO. Sel ajal, kui veoauto täiskoorma varju alla veeretab, saavad mehed väiksesse majja ehitatud olmeruumides hinge tõmmata ning soovi korral duši all käia. Päeva lõpuks on ahjust välja tõstetud ligi 20 tonni põletatud lubjakivi, mis nüüd ootab kustutamist. Mida aga see kivi kustutamine tähendab?

Suitsu on, aga tuld ei ole. Väike traktor pötutab lubjakustutusvanni juurde ning kallutab sinna hunniku põletatud kive, mis käega katsudes tunduvad imelikult kerged. Töömees laseb voolikust pahinal vett peale ning hakkabki lubja kustutamine, mille kohta öeldakse lühidas teaduskeeles CaO + H2O. Vanni kohalt tõuseb paksu heledat suitsu, mis lähemal uurimisel osutub pigem auruks. Vanni sisu mulksub ja podiseb ning kätt lähedale pannes on tunda ka eralduvat soojust. Suitsu on küll, aga tuld ei ole tõepoolest. Vanni tõstetud tonni jagu kustutamata lupja kaetakse veega. Ja siis läheb loksutamiseks. Neli meest segavad vanni sisu pikavarreliste roopidega aktiivselt umbes 15 minutit. Aeg-ajalt lastakse vanni põhja juurest luugist välja valget piimjat segu, meeste sõnul lubjapiima, mis voolab maa sisse ehitatud betoonist säilitusaukudesse edasi järelkustumisele.

Kalle Koov selgitab: “Neid auke kutsutakse ka haudadeks ja nad on tehtud nii, et üleliigne vesi vajub vedelast lubjamassist maa sisse. Mõne aja pärast jääb alles hapukoorepaksune pasta, kus on umbes pool vett ja pool lupja.” Kui töömehed on loksutamise lõpetanud, lähen huvi pärast piiluma, mis sellest traktorikoormast ka järele on jäänud. Oma üllatuseks avastan, et vanni põhja sõelale on jäänud vaid käputäis peenikest kivipuru, ei muud. Vaat, mis tuli ja vesi on kiviga teinud! Kustutatud lubjale on aga keemikud nimeks pannud Ca(OH)2.


Käsitsi tehtud on kvaliteetsem.
Et kustutatud lubi jõuaks korralikult järelkustuda ning valmistoode saaks tõeliselt kvaliteetne, selleks kulub aasta. See aga tähendab, et valmis lubjapasta peab selle aja piltlikult öeldes hauas lamama. Käesoleva suve lubjapõletamisest tõuseb tulu alles järgmisel suvel, kui soojad ilmad käes ning lubja saab aukudest välja tõsta. Ja nagu lugeja võib mõista, käibki lubja põletamine kevadiste sulailmade saabumisest kuni esimeste öökülmadeni. “Mida kauem lubjapasta maa sees aukudes on, seda kvaliteetsemaks ta muutub. See on eriti tähtis lubivärvide puhul, mida me ka ise kohapeal segame ja valmistame.”

Suures tootmishoones on tõepoolest väike ilusalong, kus mehed kliendi värvisoovile ja retseptile vastavalt lubivärvi segavad. Värvitoonide valik on parasjagu lai, et igaüks leiaks oma maitsele vastava.

Traditsioonilisel meetodil valmistatud lubja karboniseerumisel moodustuvad pikad nõeljad kristallid, mis seovad paremini. Tööstuslikult valmistatud lubja kristallid muutuvad karboniseerumisel mikroskoobi all vaadates pallikesteks ning need ei seo nii hästi, selgitab käsitsitoodetud lubja eelist Kalle Koov. Siit tulebki välja põhjus, miks Saaremaa käsitsi tehtud lupja hinnatakse. Eriti on see au sees restaureerijate hulgas, kes selle lubjaga krohvi ja värvi aastateks seina panevad. Saaremaa meeste krohvilupja on kasutatud Tartu Jaani kiriku, Padise kloostri müüritiste, Kuressaare piiskopilinnuse kaitsevallide taastamisel ja restaureerimistöödel ning paljudel muudel restaureerimisprojektidel Eestis ja Põhjamaades. Saaremaa lubjapastast valmistatud ja kohapeal toonitud lubivärvidega on värvitud 2002. aastal Kuressaare raekoda, Laidoneri mõisa hooned, mitmed äri- ja kultuuriobjektid Kuressaares, Tallinnas, Tartus ja Ida-Virumaal. Ning Saaremaal käsitsi toodetud lubi konkureerib hinna poolest väga edukalt tööstuslikult toodetuga.

Valgeks lubjatud tootmishoone kõrvale keerab suur veoauto. Turustamist ootavad nii 50- ja 25-kilosed kotid kui ka 10-kilosed plastämbrid väike-ehitajale. Kuid kohalik pool käsitsi tootmine on tööstuslikku lupja valmistava Rakke tehasega võrreldes mikroskoopiline. Viimane valmistab ühe päevaga sama suure koguse lupja kui Saaremaa lubjatootjad ühe aastaga: 250 kuni 300 tonni.
Saaremaa lubjatootjad on haruldased: Skandinaavias saab traditsioonilist lubjatootmist jälgida veel vaid Gotlandi saarel. Kui tahad Saaremaale lubja põletamist vaatama sõita, siis astu läbi Lümanda vallast. Ning aega on seda huvireisi ette võtta vähemalt 100 aastat, sest just nii kauaks arvatakse Lümanda lubjakivikarjääri varusid jätkuvat.



Tõnu Ling
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet