Eestis pole mägesid. Kui tahad maailma katustel käia, pead välismaale sõitma. See nõuab aga paksu rahakotti ja pealehakkamist, eriti lastega ei viitsita tavaliselt midagi sellist ette võtta. Kullo Matkaklubi juhendaja Anu Kallavus võttis ette ja viis 19-pealise lasteseltskonna polaarjoonest mitusada kilomeetrit põhja poole – Hibiinidele.

Enne mägedesse jõudmist tuli sõita rongiga läbi Narva Peterburi ja sealt Imantrasse. Pikk sõit läbi Venemaa külakeste ja linnade andis aimu naabermaa olukorrast. “Venemaal on vähe muutunud,” muigab Anu, kes on Hibiinidel käinud kaheksa korda matkamas. Asulate vaesus ja rongijaamade seintel rippuvad õpetlikud stendid terrorismirünnaku puhuks tuletasid vanematele matkalistele meelde nõukogude aega. Selle vahega, et vanasti rippusid stendidel juhendid, kuidas käituda mitte terrorismiohu, vaid tuumasõja korral.

Teisiti on vaid see, et nüüd peab eestlane piiri ületama ja viisa muretsema. “Ega sellepärast vist tavaliselt Venemaale reisima ei mindagi, et kõik kardavad seda viisa asja – kallis on. Aga lastele pole üldse kallis! Vaid 50 krooni maksab,” kinnitab Anu. Ta kiidab kogu ettevõtmise odavust: kogu reisi maksumus oli väga väike, kahenädalane matk mägedes läks lastele maksma vaid 1400 krooni.

Maastik nagu “Sõrmuste Isanda” filmist. Imantras kohal, kohendati seljakotte ning seati sammud mägedesse. “Maastik meenutas väga Tolkieni,” kiidab Ivo. “Seal on sood, mis meenutavad neid Surmasoid enne Mordorit.” Hibiinide kiviklibustel nõlvadel hõljuvad pilvetordid hämmastasid matkalisi oma maalilisusega.

...vaid üksikud kaljunukid paistsid valgetest pilvedest välja. Salapärased udukogud roomasid tipust kiiresti, kuid samas vaevumärgatavalt oru poole. Ole, kes ronis oma puust kaikaga kalju nukil puhkava pilve ääre sisse, mõjus seal kui mõni erakust Mäevanake ja andis kogu avanevale pildile veelgi muinasjutulikkust. (Matkalise Riste päevik)

“Udu on sealkandis väga iseloomulik – pilved on madalad tänu Jäämerele,” selgitab Anu, mis sealse maastiku teeb dramaatiliseks. “Orud on laiapõhjalised, mäed aga järsunõlvalised.”

Tolkieni “Sõrmuste Isanda” laadis kätetööd meenutavad nukrad kaevanduslinnad ümbruskonnas – Hibiinid asuvad Murmanskist ca 180 kilomeetrit. Tööstuspiirkond jääb üsna lähedale. “Suured kombinaadid, surnud metsatsoonid – seal lähedal leidub ka kohutavaid maastikke,” räägib Anu.

“Imantra on väike armas küla, puitpits aknaraamide ümber, Kirovsk aga ja muud kaevanduslinnad on väga koledad,” meenutab Helene. “Minu arust kõige silmakriipivam kontrast ongi just linna ja mägede vahel: imeilusad mäed, samas all paistavad inetud tehasekorstnad.”

Veel hämmastas lapsi, et mõnedel väikeasulatel polnud nimesid, vaid numbrid. Kujutage ette, kui Kehra nimi poleks Kehra, vaid näiteks 48. kilomeeter. “Ühte asulat kutsuti seal 23. kilomeetriks, teine oli 25. kilomeeter,” räägib Joonas. Anu lisab, et kilomeetri-nimelisi tööstusasulaid on sealkandis oma viis tükki.

Rasked seljakotid nagu sõduritel.Hibiinidel saab vaevata kõigi mäestikuvöönditega tutvust teha – metsavööndist kivikõrbeni välja. Lõuna pool asuvates mägedes, näiteks Aafrikas, on see palju raskem, kuna seal on soojem ja metsavöönd lõpeb palju suurematel kõrgustel.

“Võib öelda, et Hibiinid on meile kõige lähemad tõelised mäed,” räägib Anu.
Eestist startis Anu mõttega, et tuleb moodustada “orugrupp” ja “mäegrupp” – et noorematest koosnev “orugrupp” nii kõrgele ei matkaks kui “mäegrupp”. Noorimad reisilised olid ju vaid 12-aastased. Kohapeal selgus aga, et nooremad tahtsid ka mäegruppi. ”Tegelikkuses ei olnud ükski väikestest nõrgem. Martinit, Meilit ja Marcust tuli seljakotiga liikudes pidevalt tagasi hoida, et ühtlast tempot säilitada. Mäe otsa ronimise igatsus kas on veres või siis pole. Mõned haarasid küll peaaegu igast võimalusest kinni, ka n-ö puhkepäevadel, kui edasiliikumist ei toimunud. Kes siis ikka minu sõnu uskuda julges, et mägedega kohanemiseks on vaja pidevalt ronida. Siis taastub ka paremini.”

Mägedes tuleb ju aina astuda, astuda. Ronida, vinnata, tõugata, libiseda, pidurdada. Ja kõike seda hirmraske seljakotiga. “Kui ma kodus end kaalusin, sain 87 kilo ilma varustuseta, koos varustusega näitas kaal aga 115 ja näidik oli põhjas, tegelikkuses niisiis raskem,” meenutas Ivo. Nääpsukese Helene seljakott oli “vaid” 15–16 kilo. Nii et paljud said matkal sõjaväe maigus suhu – sõduri kott kaalub üle 30 kilo. Kottides olid telgid, magamiskotid, riided ja muidugi ühiselt ära jaotatud toidumoon.

Ühte kaasavõetud asja siiski vaja ei läinud – sääsevõrguga mütse. “See oli üllatus,” kinnitas Karl, “kõik kartsid sääski, aga kui Imantrasse jõuti, selgus, et nii palavat suve pole enne olnudki, kogu aeg oli 30 kraadi. Aga enne meie minekut läksid ilmad külmaks.”

Pudrumäed marjadega ja vastupidi.
Hommikusöök erines täna oluliselt eelmistest. Ei tõtanud keegi enam entusiastlikult oma pudrule mustikaid peale korjama. Oli selle põhjuseks siis märg rohi? Laiskus? Või maitses 5. päeval puder ka ilma marjadeta vähemalt sama hästi kui iga päev?

Matkaja Riste päevikust võib aru saada, et pudrusöömisest oli lastel tõsiselt villand.

“Marjad olid päästjad,” kiidab Ivo. “Me pidime jube palju putru sööma – pärast seda matka ei taha enam üldse. Mustikatest ja kukemarjadest, mida mägedes väga palju kasvas, sai teha pudru peale moosi, mis oli väga hea.”
Kahe nädalaga läbiti linnulennul ligi 100 kilomeetrit. Ent kilomeetrite arv pole oluline – lapsed teavad nüüd, et mägedes kilometraazhi ei arvestata, vaid seda, mitu tundi on käidud ja kuhu sellega jõutakse.

Kas ka kõrgusekartust esines?
Kurult laskumine tõi siiski maa peale tagasi, sest tuli läbida üsna järsk ja libe kaljune osa. Seal tuli ette ka ülestunnistusi: “Nüüd ma pean küll tunnistama, et mul on veidi hirm.” Kuid need hirmud sai ületatud ja kõigest kerge adrenaliini ja täiesti tervete peakoludega jõudsime kõik siiski õnnelikult alla. Meie kõige kärsitum matkaline, Meili, hakkas viimast kurult saabujat, Taunot, tagant kihutama ja kiiremaks kamandama, mille peale Anu, meie matkajuht, asus Taunot kaitsma. Sealt sai lendu lastud ka selle päeva lööklause, ja tsiteeriksin siinkohal Taunot: “Kui üks inimene juhendaks, oleks sellest abi, aga kui mitu inimest annavad vasturääkivaid juhtnööre ja sealjuures erinevatest suundadest, siis satun ma tõesti segadusse ja tõtt-öelda on see väga ebameeldiv!” Tegelikult ei saa Taunole siiski kuidagi ette heita tema veidi aeglasemat liikumistempot, kuna tal oli ka teistest märksa rohkem kive kotis. Mägedes leiduvad kivid olid oma valge värvi, rohelise ringi või millegi muu silmatorkavaga poisi südame võitnud ja nii turritasid paari-kolmekilosed kivijurakad koti serva alt juba välja. (Riste päevik)

Kaks nädalat lõkke peal süüa tehes ja telgis magades, ojavulin kõrvus, möödus linnulennul. Koduigatsuski jõudis peale tulla, küll mitte Ristel:
Ja juba püüdiski mu kõrv kinni inimeste salajased igatsused Kirovski järele. Reeturid, ma ütlen. Küllap ma olen lihtsalt “seljakoti inimeseks” sündinud, kuid mina loen siin veel härdalt allesjäänud päevi, kus tsivilisatsioon mind ahistama ei pääse ja ma mägede poolt kaitstud olen.(Riste päevik)

Allatulek mägedest kujunes raskeks, sest vihma ladistas ja tee oli poolenisti ära uhutud. Ent ka siis polnud mingit vingumist kuulda. “Olen matkamas käinud ka täismeestega,” räägib Ivo, “nemadki virisevad. Aga sellel Hibiinide reisil olid kõik vaprad, ei vingunud üldse!”

Koju jõuti uue kooliaasta hakul, näod matkamisest pruunid. Praegu teeb matkaklubi juba uusi plaane. “Nüüd võiks kõrbe minna,” arvab Karl. Juhendaja Anu muigab ja lisab, et Kullo Matkaklubi ootab sügisel ka uusi huvilisi oma ridadesse. Kes soovib matkata, võtku ühendust.