5/2004



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

intervjuu
Erko Valk: “Uus autotee ei lõpeta ummikuid.”

Veel viis-kuus aastat tagasi teadis Prussakovi-nimelist rattaühingut vaid kitsam matkajate ring. Vahepeal on aga veidi omapärase nime taha koondunud väikesest sõpruskonnast saanud üks mõjukam rattaga liiklemise propageerijaid Eestis.

Näide vaid sellest hooajast: panid Tallinna südalinnas liikuma velotaksod, kogusid ja korrastasid vanu rattaid ning avasid tasuta laenutused, korraldasid autovaba päeva suurürituse ning vedasid kaks korda kuus ratturite protestisõitu linna kuumemates liiklussõlmedes.

Loomulikult tuleb ühingu liider Erko Valk (25) väiksesse vanalinna kohvikusse intervjuule ratta seljas, kuigi äsja kallas üsna korralikult vihma. Laua taha istudes tunnistab ta ausalt, et on veel eelmisel päeval peetud autovaba päeva korraldamisest väsinud. Natuke hajevil paistab ta tõepoolest, kuid pärast suurt piimakohvi hakkab tasapisi jälle särama.


Kas Sa oled rattaga kokku laulatatud nii vihmas kui ka päikeses?

Ma olen kärsitu inimene. Rattaga ei pea ma kuskil seisma ja ootama või kombineerima, jõuan igale poole. Koolis käisin omal ajal ka rattaga, olin ainus terve kooli peale. Pärast hakkasid veel mõned nõnda käima, leidsid, et päris mõistlik viis. Sain ratta garderoobi panna, keegi polnud selle vastu.
Auto ei paku mulle lisaväärtust. Kui võtad auto, võtad mure kaela. Pead ajama kindlustusi, parandusi, rehvivahetusi, maksma liisingut.

Olen Sind paar korda mööda kihutamas näinud. Kui enamik rattureid väntab Tallinna liikluses hästi ettevaatliku kehahoiakuga, siis Sina jääd suhteliselt ulja stiiliga silma. Kas Sa viga pole saanud?

Olen teinud paar avariid, ja alati ise süüdi olnud. Ükskord sõitsin lihtsalt vastu posti – see oli keset rattateed ning ma vaatsin sel hetkel vist külje peale. Teinekord sõitsin unisena ühele suurele džiibile tagant sisse. Vaatasin hea hooga sõites juba ettepoole, et mis liikluses edasi saab, vahepeal jäid aga autod punase tulega foori taha seisma. Sain väga haiget, kukkusin vastu lenksu, rattal läks “kahvel” pooleks. Kui roheline tuli süttis, sõitis džiip minema. Kummaline oli, et juht ei märganudki, et keegi tagant sisse sõitis ja oigab nüüd asfaldil maas.

Mul on ka nii olnud: näen, autojuht vaatab hoolsalt liiklust ning olen kindel, et ta kontrollib olukorda. Aga pärast tuleb välja, et ma olen rattaga tema jaoks nagu õhk, millest läbi vaadata. Samas, piinlik öelda, olen ka ise reegleid rikkunud.


Autovabal päeval käisin mitu tretti Vabaduse väljaku üritusel. Kõige enam paistis publiku hulgas mõnusates kampsunites õpilasi ja tudengeid, kes niikuinii on juba rattasõbrad või ühistranspordi kasutajad. Kuivõrd jõudsite oma sõnumiga keskeas härrasmeheni, kes kõik oma toimetused autoga korda ajab?


Temani jõudis Postimehe vahel olnud temaatiline leht. Selline mees ju kell kolm päeval väitlema või kontserdile tulla ei saa. Parim näide on aga see, nagu liikluskorraldajad ütlesid, et sel päeval polnud tavapäraseid ummikuid. Kristiine Keskuse ümbrus ja Liivalaia tänav on tööpäeva lõppedes alati umbes. Läksime sel ajal ratastega sõitma, et ummikusse sattuda ja rattaga liiklemise mugavust demonstreerida ning olime natuke pettunud – troppe polnud. Samas oli muidugi hea meel, loodussõbraliku liiklemise teema oli juba selle päeva eel kogu aeg üleval, ehk mõtlesid mitmed autojuhid, et prooviks teisiti.
Kombineerisid näiteks nii, et ühes suunas sõitvas autos oleks mitu inimest. See on hea märk, me ei pea ootama, et linnavalitsus rajaks rohkem autoteid, vaid saame ise teha nii, et ummikuid ei tekiks. Uus autotee ei lõpeta kunagi ummikuid, vaid toob juurde. Mida rohkem teid, seda rohkem autosid ja ka liikluses seismist.


Autojuhti püsivaks ratta või ühistranspordi kasutajaks enamasti päevapealt ei muuda. Samm edasi oleks juba see, kui kõrvuti korteritest stardiksid naabrid samas suunas ühes autos.


Pooli sõitudest ei pea tegelikult üldse autoga tegema, neid lihtsalt tehakse seetõttu, kuna ei nähta alternatiivi. Oma osa on ka autohaiguses, istudes istmesoojendusega karbis, tundub lumes ja vihmas käimine õudselt paha. Enamik autojuhte ei ole tegelikult ühistranspordiga liiklemise vastu, kuid väidavad, et see pole mugav.

Territoorium, mida auto päevas vajab, on pereelamu-suurune. Töö, kodu, supermarketi, trennipaiga juures peab ju olema parkimiseks plats. Ma ei usu, et on neid, kes ei näe, et saab ka efektiivsemalt.



Aga kui ühistransport käib harva ja rattaga ei julge sõita?


Mulle on öeldud, et kuidas ma küll oma lapsed kooli viin, kui mitte autoga. Ilma ei saa, rattaga pole turvaline, sest autosid on nii palju ja ka jala pole turvaline, sest autosid on nii palju. Enne kui hakkame Tallinnasse kahetasandilisi ristmikke ehitama, on veel võimalik linnakeskkonda mõnusamaks ja inimsõbralikumaks muuta. Kui me veelgi enam autostume, siis paari aasta pärast oleme fakti ees, et teedesse pandud tohutu raha polegi ennast õigustanud, sest liikumiskiirus autoga on veel ahtakesem. Siis hakkame niikuinii ühistransporti mugavaks, kiireks ja tihedalt käivaks tegema, et olukorrast välja tulla. Muide, alati kui linn teeb uue tee, siis ta investeerib avalikku raha. Kui räägitakse aga ühistranspordist, siis subsideeritakse ehk justkui raisatakse seda raha.



Selle seitsme aastaga, mil olete ühingut teinud, on ühiskond vist natuke rattasõbralikumaks muutunud?


Inimesed ei teadvusta selliseid probleeme enne, kui on mingi fakti ees. Kas lapsel on astma või on akna taga värsket õhku vähe. Tegelikult on ju iga autojuht enamasti ainult üks tund päevas autojuht, ülejäänud 23 aga kodanik, kes tahab, et tema toa akna alt ei läheks mööda lärmakas magistraal, õhk oleks puhas ning paistaks ka rohelist.

Kui seda pole, sõidab ta autoga nädalavahetusel maale rohelust ja õhku saama ning tööpäeva lõppedes vurab jõusaali, et liikuda. Või läheb linna külje alla elama, sest kesklinnas on palju autosid. Sealt aga ei vii linna tõesti tiheda graafikuga ühistrasporti, nii peab pere ostma ikkagi veel teise auto. Samas ei paku need alati liikumisvabadust – tuleb otsida parkimiskohta ja istuda ummikus.


Kas kujutasite oma sõpruskonnaga seda ühingut luues ette, et teie ettevõtmised paisuvad nii suureks ja et aasta parima mittetulundusühingu auhinda vastu võttes surute te peaministri kätt?


Meie eesmärk polnud saada suureks ja kuulsaks. Tundsime, et sellist asja on vaja ning püüdsime oma vaateid teadvustada. Muide, meil on tohtult teostamata ideid. Kui kokku saame, oleme nagu üks ideedemasin.


Velotaksod (pildil) on neist ehk kõige atraktiivsemad. Need on vist parim rattaga sõitmise propaganda?


Velotaksod meeldivad inimestele tohutult – see on midagi teistmoodi ja põnevat. Ratta laenutamise punktid on veel vähe tegutsenud, kuid juba on need palju kliente leidnud. Tekivad püsikunded, et kombineerida ühistransporti ja ratast. Kui tuled bussi või rongiga kesklinna, saad oma asjad rattaga korda ajada. Kogusime kampaaniaga selleks vanu rattaid. Üle saja on kasutusel, paljud ootavad veel parandamist.



Uus ratas oli vahepeal staatuse märk. Lapsed näitasid näpuga, kui nn piimanaise rattaga mööda sõitsid. Teie pakute aga linnas liiklemiseks just vanu rattaid.


Need rattad jäid tõepoolest üle, kui paljud oma nõukogudeaegsed uute vastu välja vahetasid. Praegu on aga annetatud ratastest eriti popp just punane kokkupandav ratas. Inimesed hüüavad tänaval järele. Need on jälle stiilsed – mõni laenabki ratta, et uudishimu või nostalgia pärast proovida.



Mida te järgmiseks rattasuveks välja mõtlete?


Me ei plaani kunagi midagi ja me ei oska kirjutada projekte. Kampaania algab meil vahel nii, et tuleb hea idee, võtame üksteisega kiiresti kontakti ja juba pooleteise tunni pärast on pressiteated meedias ning sponsoridki leitud. Rataste kogumise hoogtöö käivitus just nõnda. Kogunes üle neljasaja ratta ja neid antakse siiamaani. Nende korda tegemine on kahjuks kulukam ja aeganõduvam, kui arvata oskasime.



Milline Euroopa linn sümpatiseerib Sulle rattasõbralikkuse poolest?


Natuke Berliin, seal on head laiad tänavad. Eriti aga Kopenhaagen. Ka Amsterdam, kuigi seal on ka palju autosid, tunnevad ratturid end hästi.


Aga Eesti teedest?


Tallinnas ei ole ükski rattatee eriline lemmik. Ehk tasub Pirita oma esile tõsta, sest seal on alati palju rahvast. See on hästi positiivne. Matkaradadest meeldib Lahemaal asuv kurviline mereäärne tee Altjasse. See meeldib paljudele, sest autosid liigub seal vähe. Ka Lõuna-Eestis on mõnus sõita. Igal aastal korraldame ühinguga taasiseseisvumispäeval Hiiumaa retke. Oleme praktiliselt selle saare otsast lõpuni läbi sõitnud.



Malle Pajula
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet