6/2004



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Reisikiri
VLADIMIR J. KONEčNIST

Paar korda aastas kuulen ma telefonis veidi võõrapärast häält. See tähendab, et Vladimir J. Konečni on jälle Eestis.

Ta on saabunud kas endisest Jugoslaaviast, kust ta pärit on. Või USA-st, kus ta praegu elab. Või Ladina-Ameerikast, kus ta vahel üliõpilastele loenguid peab. Või Hiinast, või Islandilt, või Nepalist… Härra Konečni on kõige liikuvam inimene, keda ma tunnen. Sellepärast jääb ta Eestisse täpselt nii kauaks, kuni on järjekordse töö lõpetanud ja veidi puhanud.

Võimalik, et ta teeb siin fotonäituse ja te satute kusagil Tallinna vanalinnas ruumidesse, mille olemasolust teil seni aimugi ei olnud. Või on ta konservatooriumi saalis autorina kohal, et kuulata ja vaadata, kuidas tema näidend eesti keeles ja eesti näitlejate esituses mõjub. Või siis on ta ise lavastaja rollis, et viia meid kunstnik Marcel Duchamp’i sürrealistlikku ja iroonilisse maailma.
Olen näinud Vladimiri erinevates maades tehtud fotosid, lugenud tema näidendeid, vaadanud tema lavastusi. Nüüd on võimalus eesti keeles lugeda tema Aasia-reiside järelmina sündinud luuletusi. India, Tai, Hiina… Autori sõna on täpne, te tunnete need maad ära ka siis, kui ise pole seal viibinud. Sõna loob pildi ja annab sellele tähenduse, üldistab. Konecni on hariduselt psühholoog ja loomult kunstnik. Tema fotod on nagu küsimused, millele peate otsima vastust iseendas. Tema lavastuste vaatemängulisuses on mingi eksistentsiaalne paine, millest te niipea ei vabane. Tema Aasia-sonettides… Aga parem leidke ise see õige sõna. Konecni luuletused lausa kutsuvad seda tegema. Head lugemist. Valentin Kuik.

Serbia-Austria-Tshehhi päritolu Vladimir J. Konečni on sündinud Belgradis, Jugoslaavias. Inglise keel, millest on tõlgitud need viis sonetti, on üks neljast keelest, mis õpitud juba lapsepõlves. Ta on näitekirjanik, luuletaja ja fotograaf. Alates 1995. aastast on Vladimir J. Konečni aeg-ajalt peatunud Eestis. Muusikaakadeemias on lavastatud ta näidendid “Paat” ja “Beckett versus Duchamp”, Akadeemias ilmus tema käsitlus kuldlõikest ja Tallinna Linnamuuseumis rippus ta fotonäitus. Aastatel 2002–2004 tegutses ta Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskonna külalisprofessorina. Samuti on ta Muusikaakadeemia külalisprofessor. Vaata ka: www.vladimirkonecni.net

Viis sonetti Aasiast


Mis mõtted ta niuetes tuksuvad?


Alles kohmakas poisike

on see munk,

kes rabeleb

kahe külarübliku haardes.


Ringiratast, ikka ringiratast

krabavad marakratid

ta tolmuse mungarüü

safranikollast saba.



Nende naer helab,

tema naerus on nuttu –

paljakspöetud peaga teismeline poiss,



kes kasvab üles

jumala seltsis

kloostris Annapurna jalamil.



Kunded teevad hämaras ruumis oma valiku

Number üheksateist muudab tikkimise

sensuaalseks kunstiks

heledalt valgustatud ruumi keskel

peegelklaasi taga.



Kolm, kuus ja üheksa

lobisevad kui plikad Come and Go’s*,

number neliteist loeb

ja ükski neist iludustest ei maga,



kuigi magamiseks nad ongi

mõeldud neile hästiriietatud ennasttäis

viskirüüpajatele teispool



klaasi. Kolmkümmend dollarit, baht

käib ka. Kui üheksateist peab seda

Buddhale meelepäraseks, siis seda mitte.
* “Come and Go” on Samuel Becketti lühinäidend


Zen sureb


Kivid triivivad mõõdetult ja mõttevabalt
kiviklibutiigis,

mille huumorivaene pind on rehitsetud nii
siledaks.

Kivi istub klibuvoogude lainemurrus terve

igaviku, aga siis hakkab



sadama. See vihm on kerge ja isepäine, ent

jõuab aegade lõppu kindlamalt

kui kaljud. Vihm paneb vohama

umbrohu, mis katab ja õõnestab



kaljud. Pedantne kiviaed,

bonsai, zen koan - kõik

segipööratud ja lahustumas



vanades, tarkades vihmades

Keskmisest Riigist, mis kustutavad

tõusva päikese Ryoanjis.




Kerjustest

Statiivi pole, niisiis parem õlg

alla ja küünarnukk puusale toetada,

et kaamera saaks kindla vertikaalse asendi

püüdmaks helkivat tiiki.



(Taj Mahali ees). Pea, selg ja jalad

püsivad paigal kui vasak käsi

teravustab millimeeterhaaval, lisades

värskust väsinud, armuvalus kivipitsile.



Tekibki täiuslik, valge ruut

veepeeglisse – tardunud keha, aju ja silm, hing

kinni, katik ootab kvanthüpet –


kui kerjusnaise käsi sakutab

õrnalt varrukast ja osutab

oma lapse väljatorgatud silmale.


Hiina lasteooperi kokkuvõte


Esimeses vaatuses rappub tulevase tubli
seltsimehe suur pea,

kui ta jälgib rahvahulka roosakas puukastis,

mis on kinnitatud tema ema algelisele
jalgrattale; sitskardinais aknad

lõgisevad, kui ema läbi tänavaaukude väntab.



Teise vaatuse jooksul kasutab võrdseist
võrdseim oma käsi –

esimeses stseenis padjana, kaitstes tagumikku Pekingi sillutise eest,
teises, et õigeks seada ohvitserimüts (lohmaka oliivikarva

asjanduse punatäht vajub pidevalt tagasi kuklasse).


Kolmandas vaatuses liitub tulevane juht
kaaslastega,

kes klammerduvad nööri külge, mida hoiavad
ranged õpetajad.

Lapsed viiakse Keelatud Linna lõunaväravasse,

kust vaatab vastu Mao –

nendes külm-külmades tarkades silmades leiab meie kangelane

oma esimesed kahtlused ning oma surmaotsuse. Viisteist aastat hiljem

(neljas vaatus) tapavad tankid ta sealsamas, Tianameni väljakul.


Peeter Sauteri tõlkeid toimetasid
Agne Nelk ja Marge Nelk-Kaplinski


29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet