Tarkade reklaamitegijate tahtel möllas sel aastal televiisoris mäger. Nojah, las ta siis möllas, tuli ehk mõnele meelde, et meil selline kentsakas loom – pooleldi karu, pooleldi mutt – ülepea olemas on. Sest kui augustikuus pole kaerapõllu ääres just väga keeruline õiget karu trehvata – tuleb vaid videvikus, kannatus kaasas, passima minna – ja mutt va tuhnikloom on oma mätastega niikuinii pea igas aias jalus, siis mäger inimese silma alla ei satu. Paljud jäägridki on teist vaid paar korda näinud – urust kinni püütuna ja juba manalamehena.

	Remek Meel

Et mäger kellelegi suurt kahju ei tee, sööma pole teda harjutud – kuigi liha olla proovinute teada nagu segatoidulisel loomal ikka, ainult et keeritsussi täis – ja “mehe” maa alt kättesaamisega on üksjagu tegemist, seiklebki ta inimese jaoks pigem lauludes ja reklaamides. Jättes oma märgid, tähised ja paroolid pigem enda teada. Meie võime vaid oletada, millised need olla võiksid.

Hrushtshovkad. Mägra esikäpad pole lusti suured ja võimsate küünistega. Nendesinaste abivahenditega urgitseb mäger endale uru. Koobastikuküngas asub enamasti leht- või segametsas, sageli soo ligiduses. Urgudega on mägral keerulised lood. Vilunud vaatleja võib eristada lihtsamaid suvila-urge ning labürintseid mitmekorruselisi ees-, taga- ja kõrvalustega talvekortereid, mille alumised toad võivad asuda koguni viis meetrit maapinnast allpool. Seda muidugi juhul, kui põhjavesi veel sügavamal pesitseb. Kord ühes kaevamiskõlbulikus künkas või nõlvakus uuristamistööd ette võetud, paneb mäger ühepereelamu asemel hakkama terve hrushtshovka, kuhu kolib sisse mitu perekonda. Üleaedsed. Vahel kolivad mäkrade pal­jukäiguliseks uuristatud korterelamusse ka rebased. Mägrad-rebased saavad põhimõtteliselt koos elatud küll, vahel murravad üksteise poegasid. Mis mägrale rebase juures ei meeldi, on vaderi kasimatus – rebaseurud haisevad allatuult inimeselegi tuntavalt mitusada meetrit, mida siis veel hea haistmisega elajas tundma peab.

Peldik ja elusalt matmine. Ise hoiab mäger oma elamises puhtust. Osa umbkäike täidavad peldiku ülesannet. Sinna läheb mäger kangile siis, kui tal õue just muud asja pole. Tunnelitipp täis tehtud, müürib mäger peldiku kinni. Küll teine mäger võib vihastada, kui ta urgu laiendades hädakoha kogemata jälle lahti kaevab.
Juhtub mõni liigikaaslane kodus surema, sängitatakse ka tema mõnda umbkäiku. Elusalt matmine võib osaks langeda tähelepanematule urukoerale või muule sissetungijale, kelle mäger pesalabürindis tupikusse eksi­tab ja siis ainsa väljapääsu kinni ajab.

Voodihügieen. Mäger on kõva voodihügieeni austaja – magamisurgu vooderdavat lehe- ja samblamaterjali vahetab ta suve jooksul mitu korda. Nojah, tegelikult ei viska loom peetud “linu” minema mitte toreduse pärast. Vana küljealust ära koristades loodab mäger vabaneda erinevatest parasii­tidest, kes ennast pimedas ja soojas urus üsna mõnusasti tunnevad.

Hoov ja rajad. Liiva, mis pesamäge seest õõnsaks uuristades üle jääb, paneb mäger koopa sissekäigu ette maha. Nii et poole mäe peale tekib maastikuarhitekt mägra vilunud käpa all uus mägi – nagu nina keset nägu.
“Nina” alt lähtub inimsilmagagi jälgitav rada, mis kaob metsa alla või soo suunas. Seda mööda sörgib mäger toiduretkele.

Meelehter. Mäger on segatoiduline korilane. Raske ja kohmaka kere tõttu pole tast lihtsalt suuremat tagaajajat. Tasast sörki lastes pistab mäger kinni kõik taimsed ja loomsed objektid, mida ühel elajal süüa sünnib. Soos lähevad kaubaks konnad, rästikud ja linnumunad, marjad niikuinii. Kuivemal maal sööb mäger hiiri. Tuhnib kändude seest tõuke. Vihmauss, va valguvorst, maitseb mägrale hea. Raibet ei pane mees pahaks. Kaera sööb nagu karu.
Leides liivasest metsast pisikese lehtri, mille põhjas pärlendab meetilk, võib kindel olla – mäger on maamesilaste pesaga üks-null teinud.
Sügiseks on loom rasvas – poole paksem kui kevadel. Tehke järele!

Ühismagamine. Rasvavaru seljas rappumas, kaob mäger hilissügisel urgu, kratsib liiva- ja lehehunniku ukse ette ning laseb silma looja. Äratus taliuinakust on märtsis. Kevadel sündinud pojad heidavad tuttu koos emaga.
Lase loom olla. Kui kährik jääb põd­raajus sageli küttidele jalgu, siis mäger – põdrajahi-aegu paarikümnekilone peletis – kõnnib teda kinni hoida üritava koera eest lihtsalt minema.
Mägra küttimine on kohaliku urukoeraga vana jäägri – kel on aega ja viitsimist – hobi.
Et apteegis enam mägrarasvast valu­määret pole ja eluka karvadest pintslite tegemine on ka unustusse vajunud, pole inimesel mägra juurde asja. Kui just kütt pole harjunud mägra liha sööma. Nagu hundid-ilvesed seda vahel teevad.
Mis sest mägrast puutuda, tasase sigijana on tema arvukust ju suhteliselt lihtne kõigutada.