5/2002



Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

JUHTKIRI
Prügisorteerimine - luksus vähestele

Iga tallinlase kohta tuleb aastas 386 kilogrammi olmeprügi. Kujutlege hetkeks seda mäekõrgust hunnikut. Seni rändab enamus sellest prügimäele. Kui saaks vähemalt poolegi välja sorteerida ja taaskasutusse anda, oleks ju igati parem.
Eesti Vabariigis on aga prügisorteerimine luksus. Praeguse seaduse järgi peab korteriühistu sõlmima iga pakendiliigi kogumiseks (plast, klaas, paber jne) eraldi lepingu prügifirmaga ning iga uue konteineri muretsemiseks maksma. Ja vastutama sisu eest. Loomulikult on sellises olukorras lihtsam tellida vaid üldprügi kast, kõik ühte loopida. Kui on eraldi viis konteinerit hoovi peale, nõuab firma ka vastutamist nende sisu eest. Nii et, kui keegi on visanud tossava koni paberikonteinerisse, nõuab firma selle eest topelttasu, sest peab vedama sodi ikkagi prügimäele. Arusaadav, et seda 15. maist kehtima hakanud seadust eriti täitma ei kiputa – rohkem kui viie korteriga ühistul peab olema vähemalt papi- ja paberikonteiner. See maksab ju lisaraha, aga kellel seda on?
Saksamaal on asi lahendatud nii, et kõige kallim üksikisiku jaoks on tekitada üldprügi ehk prügimäele veetavat sodi – seda, mis Eestis on kõige odavam. Aga taaskasutatava prügi vedu ei maksa üksikisikule midagi, selle maksab suures osas kinni Saksa tööstus – kes esmajoones prügi ju toodab. Saksmaa näitest on, mida õppida – et kuidas motiveerida inimesi sorteerima.
Meil on prügisorteerimine aga luksus.
Ka need üksikud avalikud prügi liigiti kogumise konteinerid, mis üle Tallinna linna paiknevad, näivad olevat mõeldud selleks, et keegi kusagil oma aruandes saaks väita: “Jaa, sorteerime Tallinnas prügi, sorteerime.” Tegelikkuses on olukord teine. Mille muuga seletada seda, et küsitletud tuttavatest enamus pole kogumiskonteineritest undki näinud ega tea, kus need asuvad. Sest nende asukoha aadressid ei ripu näiteks trepikodades üleval. Omal käel kaugetest hoovinurkadest inimene neid naljalt üles ei leia ega pole ka keegi julgustanud, et nüüd sorteerige oma prügi ja viige neisse konteineritesse.
Hea küll, need vähesed avalikud konteinerid võib siiski rahule jätta. Sinna saavad vähemalt kõik usinad ja entusiastlikud oma sorteeritud prügi toimetada. Ei saa öelda, et meil ühtegi võimalust pole. Linn maksab need kinni ja rahu nendega.
Lõppu veel väike mõttetera. Loomulikult pole sorteerimisel mõtet ilma teadvustamata, et prügi hulka tuleb vähendada. Mitmekordsed pakendid, uute asjade tarbimine – see kõik tegelikult nullib ära sorteerimise. Kui tarbimine kasvab - ehkki me samal ajal aina usinamalt prügi sorteerime ja taaskasutusse anname - juhtub see, et summa summarum on äravisatava (loe: mitte taaskasutatava) prügi hulk ju sama suur.
Õnneks jääb lootus, et inimene, kes oma prügi sorteerib, ka näeb, kui arutult palju seda on, ning ei kipu kergekäeliselt endale liigseid tarbeasju soetama.



Loodus
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?