1/2005



Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Artiklid
Kaugenevad rannad

“Manner ja meri siin sülitsi koos... Võimas on meri, veel võimsam on maa.” Need tuntud read Kersti Merilaasi poeemist “Põhjarannik” ei näi sugugi arusaadavad viimase tormi üleelanutele. Proovige seletada, et maa on merest üle mõnele 2005. aasta jaanuaritormist räsitud lääneranniku mehele-naisele. On karta, et isegi üleujutuses hukkunud lambad hakkaksid seepeale määgima.

Veel käib sõnasõda selle ümber, et kes peaks tormi kahjud korvama – kas heausklik inimene, kes oma kodu ranniku lähedusse ehitas või siis kindlustused, kes tormi ja sellest põhjustatud ajuvee vahet ei suuda teha või siis riik, kes just nagu selleks loodud, et oma kodanikke hädas aidata.
Tegelike rannakujundajatena teevad põhitöö ära just tugevad, nn sajandi tormid. Üks selline, mis ei pruugi kaugeltki vaid 100-aastase intervalliga korduda, võib kümme korda rohkem murda, lõhkuda ja minema kanda kui sada nõrgemat laineharjade vahule lööjat. Tormituule kiirus ja ajuvee kõrgus käivad üldiselt käsikäes, kuid see ei pruugi alati ka nii olla, sest oma osa selle juures mängivad ka tuule suund ja see, kas puhub puhanguti või siis pidevalt.


Tormid ja rannapurustused läbi aegade.
Tormituultest põhjustatud lained, kergitatud veetase ning külmumata meri – see on paljudele Eesti randadele hingekella lööv kolmainsus. Ja sedasi on see olnud läbi aegade, vähemalt ligi 400 aastat, mis ajast kirjalikud ülestähendused meieni on jõudnud.
Ruhnu saar, kust pärineb ka Eesti tuulekiiruse rekord (47 m/s), on kippunud ikka tormide teele jääma. Ruhnu muuseumi juhataja Märt Kapsta poolt kokku seatud saare kroonika põhineb peamiselt aastail 1682–1835 peetud kirikuraamatuil. Esimene teade suurest tormist on aastast 1621, mil saare all tormivarjus olnud Rootsi laevastikust osa laevu kandnud torm isegi Pärnu alla, Valgeranda. 1749. aasta 18. novembril viinud ennenägemata tugev torm kõigil saarte majadel katused ja murdnud tuhandeid puid. 1810. aasta torm murdis suure osa saare metsast ja vesi tõusis sedavõrd, et ühest saarest sai kaks. 1924. aasta 23. septembri torm rüüstas aga Eesti põhjarannikut – Naissaarel mõõdeti tuule kiiruseks 36 m/s, ent jättis Ruhnu suhteliselt puutumata.

1967. aasta 6.–7. augustil Eesti maismaa-ala ja rannikuid rängalt rüüstanud “sajanditormiks” kutsutud augustiraju jättis Ruhnu ja Pärnu kandi suhteliselt rahule, aga sama aasta 18. novembril tõusis vesi linnas rekordilisele tasemele – 2,53 m ümp. Ruhnu kurvad päevad saabusid 1969. aasta hilissügisel, kui kaks tormi ühtejärge rüüstasid saart. Neist esimeselt, iilinguti puhunud tormilt, pärineb Eesti senini kehtiv kõigi aegade tuulekiiruse rekord (48 m/s). Aga teiselt jälle hävitustöö Ruhnus: tuul murdis 65% metsast, viis majadelt katuseid, uputas laevu ja paate ning lõhkus sadama kaitsemuuli.
1975./1976. aastavahetuse torm põhjustas olulisi purustusi mitmel pool nii Põhja-Eestis (Narva-Jõesuu, Pirita jne) kui ka Pärnu kandis (Valgerand) ja Saaremaal. 1983. aasta sügistalve tormidega kaasnenud purustused randades olid mõõdukad, kuid üsna tuulisena läks aasta kirja ikkagi. 1990. aasta jaanuari-märtsi tormide purustused andsid end tunda nii Eesti põhja- kui läänerannikul, aga samuti ka saartel. Nende tormide aegu kukkus liivakivist astangu murrutuse tõttu selle pealt alla ka Kakumäe neeme rändrahn.

1999. aasta lõpp oli avalöögiks uuele tormide- ja rannapurustuste tsüklile. Tookord tõusis veetase Eesti mitmetes randades kuni 1,5 meetrit ümp, põhjustades rannapurustusi nii Saaremaal (Mändjalas, Sõrves jne), Pärnu lahes (Valgerannas) kui ka Põhja-Eestis (Dirhamis, Ninamaal, Kakumäel jne). 2001. aasta 15. novembri torm, mis ka maismaal rohkesti metsa murdis, mõjus eriti laastavalt randadele, tuues kaasa veetõusu ja purustusi.

Kaugenevad rannad. Mis need Eesti rannad teevad, kas taganevad või siis hoopis tungivad merele peale? Nähes klindil vanaldasi ehitisi või maanteelõike neelavate varingute jälgi, juurtega väljakistud puid ja põõsaid selle jalamil, võiks nagu oletada, et tegu pealetungiva mere võidukäiguga ning taganeva rannaastanguga. Samas aga teades, et Eesti pindala suureneb iga aastaga hea mitme hektari võrra ja et põhjarannik tõuseb 1–2 mm aastas, võiks oletada, et ka rannad tungivad merele peale, st laienevad. Enam kui 700 aasta eest olla laevad sõitnud otse Lihula linnuse alla, mis jääb tänapäeval Matsalu lahest enam kui 4 km kaugusele, või et Peeter I ekselnud Haapsalu külastades (1715) ja oma sõjalaevastikule sadama kohta otsides tulevase Noarootsi poolsaare kohal saarestikus. Selliste ebamääraste vihjete järgi on raske midagi mõõta, jagamisest-liitmisest rääkimata. Häid, sajandeid vastu pidavaid püsireepereid randade taganemise või pealetungi kiiruse mõõt­­miseks on vähe, õigemini neid peaaegu ei olegi. Ühe sellise on andnud meile tuntud baltisaksa paleontoloog Karl Eduard Eichwald. Tema kirjutas oma 1840. aastal välja antud reisikirjas, et 1765. aastal Osmussaarde ehitatud tuletorn asunud 7 sülla (1 vene süld on 2,16 m) kaugusel merest, st kuni 6 meetri kõrgusest vertikaalsest paesest klindiastangust. Kui teha arvutused, siis selgub, et ligi 240 aastaga on astang taganenud umbes 17 m ehk ligi 7 cm aastas.

Varisemisohus tuletorni asemele, ja suuresti selle materjalist, ehitati 1850. aastal klindiastangust 100 meetri kaugusele uus ning kõrgem tuletorn.

Osmussaar kasvab teisest otsast. Kui meri Osmussaare põhjaosas paest kaljuranda lõhub, ning viimane aegamisi taganeb, siis saare kagu- ja lääneosas kuhjub lubjakiviklibust aina uusi ja kõrgemaid rannavalle. Saare kagurannikul on need viimase ligi 60 aastaga (1941. aastast) kasvanud umbes 12 m võrra ehk ligi 20 cm aastas.

Häid pidepunkte rannaastangute taga­nemiskiiruse määramiseks on vähe ja püsikindlaid reepereid veelgi vähem. Vaadake kas või mereranda Kakumäe poolsaarel, kus liivakivist klindiastang iga suurema tormiga oma … kui palju taganeb, seda ei teadnud senini täpselt keegi, sest seda ei ole kunagi mõõdetud. 1996. aastal rajati Tallinna linnavalitsuse tellimusel Eesti Geoloogiakeskuse poolt Kakumäe neemele, seda põhiliselt Merirahu elamurajooni kaitserajatiste ehitamise õigustamiseks, ajutiste reeperitega seotud 13 profiiliga vaatluspolügoon. 2005. aasta 20. jaanuaril kordusmõõdistamine näitas, et astang on vaatlusperioodi ligi kaheksa aasta jooksul taganenud 1–7 m ehk 12–90 cm aastas. Kui palju sellest taganemisest on seotud viimase tormiga ja kui palju 1999. ja 2001. aasta tormidega? Lõviosa tundub olevat siiski viimase tormi töö.



Kalle Suuroja, Sten Suuroja
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?