“Tead, käisid AK-st ja tahtsid hundijälge filmida, ning kujutad sa ette, me ei leidnud mitte ühte jälge. Sõitsime Tallinnast siia Avinurme välja – siin ka ei leidnud,” kirjeldab Marko Kübarsepp aastatagust lugu hundi jälgede mitteleidmisest kui ennekuulmatut loodusnähtust. Pole ka ime, Marko on mees, kes teeb Eestis huntide seiret ja hundi jälgede nägemine on tal igapäevane rutiin.

Seekord läheb hundikarja jälgedele jõudmisega lihtsalt, saame vaid Avinurmest vaevalt metsa vahele keerata, kui Marko džiibi pidurdab, veidike tagurdab ja lahtise ukse vahelt jäljerida takseerib. “Kolm tükki, täna öösel,” võtab ta võhikule ühtlase jadana kulgevad augud lumes paika panevalt kokku. See, et Avinurme ümbruses kolm hallivatimeest luusib, pole hundiseirajale mingiks uudiseks, sest Eestis elavast 120 hundist on Marko Kübarsepal niigi ülevaade. “Kogu aeg on vaja silm peal hoida,” põhjendab Marko pidevat huntide jälgimist. Pideva jälgimise korral saab lisaks arvukusele ka ülevaate, kuidas võsavillemid käituvad, kus nad hetkel paiknevad ning milline on karja sooline ja vanuseline koosseis.

Hundid armastavad teed mööda käia. Sõidame mööda vana raudteetammi Tudu poole. Nõelsirgest teest hargnevad paremale ja vasakule kvartalisihid. “Kui hunte otsid, siis neid ristsihte on hea vaadata, sinna armastavad nad endast jälgi maha jätta,” seletab hundiuurija Kübarsepp, kui me mõnikümmend meetrit läbi lume metsa poole oleme sumbanud. Selle sihi peale hundid endast märke maha jätnud ei ole. Metsa sisse me minema ei hakka. “Hundi puhul suuri tulemusi ei anna, kui niisama käid metsas, hulgud sihitult mööda laant. Niimoodi tee pealt saab väga hea ülevaate, hundid liiguvad paljusid teid ja sihte mööda,” teeb Marko mulle selgeks, et läbi sügava metsamassiivi murdmist täna oodata ei ole.

Koerte pahandused huntide kaela.Tudu alevi lähedal satume mõõda metsateed sörkinud koera jälgedele. Marko räägib loo paari aasta tagusest juhtumist, kuidas ta koos jahindusspetsialist Peep Männiliga Sadukülas hunte jälitas. Mehed jälitasid õhinaga hundipaari, kes jälgede järgi pulmi pidas, vahepeal kitse taga ajas ja siis lõpuks Saduküla alevikku kadus. “Lõpuks tuli välja, et hulkuvad koerad!” vannub Marko südamest, “mõne peni ja hundi jälje vahel on mõnikord ikka nii uskumatult raske vahet teha.” Hulkuvaid koeri Marko metsas ei kannata: võsavillemite kodustatud vennad teevad pahandust rohkem kui vaja ja kogu jama jääb hiljem huntide kaela. Seda, et koera jälg on hundi omast tingimata ümaram, ei soovita Marko puhta tõena võtta. “Hundi tagakäpa jälg on korrapäraselt piklik, esikäpa jälg aga varieeruvam, sest varbad on väga liikuvad,” seletab Marko, miks aeg-ajalt hundikarjast võib ümaramaid jälgi maha jääda.

Laekvere ülbed hundid. Ümarate hundijälgede nägemine on aastasadu pannud inimesi uskuma hübriidhuntide ehk siis koera ja hundi ristandite olemasolusse, kes ei pidavat kartma ei inimest ega punaseid jahilippusid. Meie poolt tagaaetava Avinurme hundikarja lähinaaber lääne pool on hetkel Eesti kurikuulsaim huntide seltskond – Laekvere koeri murdev hundikari. Ka Laekvere huntide puhul fantaseeritakse hübriidi teemadel, sest ühel loomal hundikarjast on käpajälg ümaram. Eesti hunte hästi tundev Marko Kübarsepp hübriidide lugudesse ei usu: siiamaani ei ole Eestis õnnestunud ühtegi hübriidhunti tabada ning Marko arvab, et pigem töötab siin “hirmul on suured silmad”. Laekvere hundikarjale Marko pikka iga ei soovi: “Mida kiiremini need kriimud parematele jahimaadele saadetakse, seda parem kõigile.” Sest huntide häbematus Laekveres on ka mujal jahimehed huntide vastu meelestanud.

“Ma ei propageeri seda, et hunte ei tohi lasta. Samas tuleb mõõdukates piirides neid asju teha, aga mitte sellest lähtuda, kui palju on metsloomi metsas järel – et hundid olevat kõik ära söönud. See on plära!” ei kannata hundiuurija jahimeeste tavapärast juttu huntide hirmuvalitsemisest. Kui metssigu jahimaadel vähemaks jääb, tuleb mõelda, kas ikka tegeldakse piisavalt sigade talvise lisasöötmisega, aga mitte hakata kohe hunte süüdistama, soovitab hundiuurija olla jahimeestel enesekriitilisem.

Mõnekümne minuti pärast leiame hundi jäljerajalt musta-valgekirju karva. “Mõni hakkaks jälle hübriidi-juttu ajama, sest hundil ju pole musti karvu. Tegelikult on hundi käppadel musti karvu küll,” muigab Kübarsepp hübriidi-jutu lõpetuseks, kui on hallivatimehe kasukast pudenenud karva lähemalt silmitsenud. Hundid on üle külmunud kraavi astunud ning metsasihti pidi põhja poole sörkinud. Sõidame teisele poole metsakvartalit jälgedele vastu.

Loomade seiret tehakse väheste liikide hulgas. Niivõrd eksklusiivset “tagaajamist”, nagu Eesti huntidele korraldatakse, saavad vähesed metsaelukad tunda. “Riiklik seireprogramm on alarahastatud ning seetõttu kannatab selle kaudu seirata vaid olulisemaid liike.” selgitab keskkonnaministeeriumi jahinduse peaspetsialist Peep Männil, miks meie hunte ükshaaval üle loetakse, kuid näiteks kährikkoera kohta on vaid hinnang, palju neid umbes olla võib. Nimekirja saavad need liigid, kellel on kõrgem kaitsestaatus või kes on nn direktiiviliigid. Viimaste hulka kuulub ka meie hallivatimees, koos karu, ilvese ja kopraga, kelle ülelugemine Euroopa Liidu saabumisega on rohkem tähelepanu pälvinud. Seiretulemuste põhjal jagatakse välja küttimislimiidid.

Üldloendus pole seire. Enamus Eesti metsaelukaid pannakse aga kirja jahimeeste üldloenduse käigus, kus iga jahiselts märgib üles, palju nende maadel mingit liiki loomi olla võib. “Jahimehed annavad hinnangu, kui palju nende jahimaadel loomi on ja siis liidetakse kõik kokku ning see ongi ametlik loendus,” selgitab Kübarsepp, mismoodi ametliku statistika jaoks alates 1954. aastast huntide arv saadud on. Pole ka ime, et alles aastaid hiljem on välja tulnud, et mõnda looma on kõvasti ala- või üleloendatud. “Seire järgib kindlat metoodikat, mis on liigiti erinev, loendus on arvukuse üldine hinnang mingil territooriumil,” on ka Peep Männil kindel, et seire andmeid on igal juhul põhjust rohkem usaldada.

Loendus arvab hundikarja topelt suureks. Hundi puhul on üldloenduse andmed seiretulemusest suuremad, ja kohati rohkem kui poole võrra. “See erinevus on tingitud hundi suurest kodupiirkonnast, mis enamasti jääb mitme jahipiirkonna ja isegi maakonna alale. Kui seda piisavalt ei arvestata, tekibki üleloendus, samu hunte loendatakse erinevatel aladel,” kommenteerib Peep Männil, kuidas ametlik loendus annab huntide arvukuseks 2004. aasta kevadel 230 looma, kuid huntide seire läbiviijad said kevadeks ainult 90 jälile. “Neid, kolme hundi jälgi, loeb RMK jahiala (Rakvere-Tudu jahipiirkond – toim), loeb Avinurme ja loeb Laekvere jahiselts. Ametliku loenduse järgi elab siin 9 hunti. Ametlik loendus lihtsalt liidab jahimaade andmed kokku,” ei imesta ka Marko Kübarsepp mitte üks raas, miks jahimeeste üldloenduse andmed seire omast nii palju erinevad.
Teine asi, milles loendamisel eksitakse, on arvamine, et hundikari on kogu aeg koos, kuid Kübarsepa sõnul on täiesti tavaline, et aeg-ajalt üks või mitu hunti karjast lahku löövad ja siis mingi aeg omapead proovivad elada. Hiljem pöördutakse taas põhikarja juurde tagasi, aga jäljed, mis omapäi hulkunud hundid lumele jõudsid jätta, võivad loendajaid valedele andmetele viia.

Hundi peibutamiseks ulutakse lambiklaasi. Hea lumega talvel jätavad hundid endast inimesele kõige rohkem jälgi lugeda, hoopis keerulisem on aga huntide tegevuse kohta infot saada muul aastaajal. Siis kasutavad hundiuurijad huntide peibutamist – lambiklaasi ulgudes matkitakse hallivatimehe hüüet, millele reeglina läheduses olevad hundid vastamata ei jäta. Marko Kübarsepp õppis huntide peibutuskunsti Ilmar Rootsilt mõned aastad tagasi ja käib nüüd omal häälel hunte välja kutsumas. Ka peibutamisega kogutud infot kasutab Marko seireandmete kokkupanemisel. “Ausalt öeldes mulle tundub, kas seda ongi kõige parem pidevalt teha, seda tuleks teha minimaalselt, et neid võimalikult vähe häirida. Arvestades territoriaalsust, tont teab, mis tundeid see neis tekitab, aga igatahes häid mitte. See on sama, kui kuuled oma kodus mingit võõrast häält,” selgitab Kübarsepp, miks ta hunte iga päev peibutamas ei käi. Selgetel tuulevaiksetel öödel on hundid tulnud peibutajale vaid mõne meetri kaugusele, enne kui nad hundiuurijat on märganud ja taas metsa kadunud.
Hundikarja kodupiirkond on 450 ruutkilomeetrit. Maaparanduse truubi kõrval on keegi lume kollaseks kusnud. Mõne meetri kauguselt leiame saarma tegevusest veel jälgi. Hundid märgistavad samuti uriiniga territooriumi ning jalatõstmine mingi posti või mätta kohal on neil sama tavaline kui koertel. Üle üheksasaja kilomeetri huntide jälgedel suusatanud Marko on korduvalt sattunud kohtadele, kus hundid on territooriumi märgistamise erilise põhjalikkusega ette võtnud. “Seal oli kusepostiks suur pokumätas. See oli nagu kollane plinktahvel, ümber-ringi kahe meetri raadiuses oli kõik ära kistud ja täis kustud. See oli jõhker pilt,” kirjeldab Kübarsepp värvikalt Valgamaal nähtud kuseposti. Mööda huntide jäljeradu liikudes salvestab hundiuurija GPS-iga jälgede trajektoorid, nende põhjal kaardistatakse hiljem huntide liikumisretked, et saada ülevaadet koduterritooriumist.

Meie metsavööndis hinnatakse ühe hundikarja kodupiirkonnaks 450 ruutkilomeetrit. Kui kodupiirkondi kõrvuti lappida nagu puslet, siis mahuks Eestisse elama 100 hundikarja. Reaalsuses on meil siiski vaid 10–15 karja ja Kübarsepa sõnul siia oluliselt rohkem hunte ei mahuks, vähemalt niimoodi mitte, et huntide ja inimeste teed väga tugevasti ristuma ei hakkaks.
“Siin on kindlad teerajad, kus nad liiguvad ühest metsamassiivist teise,” kummardab Marko lähemalt järjekordset hundi jäljerida vaatama, mis läheb Sirtsi soo peale. Väljas hakkab juba hämarduma ja kui me viimase peatuse kraavi serval teeme, on Marko Kübarsepp kindel, et täna nähtud jälgede jätjad on hetkel Sirtsi soos. Kui ma imestan, kuidas ta seda nii kindlalt väita võib, seletab Kübarsepp lihtsalt, et oleme mulle märkamatult soomassiivile poolkaare peale teinud ja võsavillemid soost lahkunud ei ole. Seisame veel hetke kraaviserval ja vaatame külmumata soole, hämaras on jäljerida puude vahelt veel natuke näha. Marko lubab öösel kindlasti tagasi tulla, kui taevas pilve ei lähe, ja proovida hunte peibutamisega välja kutsuda.

Tagasiteel kurdab Marko, et päevad on talvel, mil hunte kõige paremini jälitada saab, lühikesed ja reaalselt metsas oldud tunde jääb väheseks, kilomeetreid, mis autoga maha tuleb sõita, aga meeletult. “Ma ei taha isegi neid kilomeetreid kokku lugeda, mis ma autoga huntide pärast maha olen sõitnud,” ohkab Marko, kui pärast lühikest talvepäeva Tallinna poole sõidame. “See on entusiasmil põhinev,” võtab Marko ühe lausega kokku huntide seire Eestis.
Kadrioru kaupluse ees dzhiibist välja ronides luban Kübarsepale öisele huntide peibutusretkele kaasa tulla. Olen ennast juba öiseks retkeks soojalt riide sse toppinud, kui Marko helistab: “Kuule, Alutaguselt teatati, ilm on pilve läinud.” Seda, et pilves ilmaga lambiklaasi ulguda pole mõtet, tean ma juba isegi.