2/2005



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Seenevana
Mõistatud - üleslangevate eostega seened

Jänesvaabik
Kolm aastat tagasi, 2002. aasta Looduse veebruarinumbris kirjutasin torikseente varasest elutegevusest: ööpäeva keskmise temperatuuri tõusuga üle 2–3 plusskraadi algab rohkete eoste valmimine. Tänavu tasub tähelepanu pöörata sellega seotud kurioosumile: tuletaela, kännupessu, jänesvaabiku ja mitme teisegi tavalise torikulise kübara tuhmhall, -kollakas või pruun ülakülg muutub piimvalgeks või (jänesvaabikul) erksalt shokolaadpruuniks. Sõrmega katsudes näeme, et seened on kattunud paksu eospulbriga. Sellest saame teada, et käes on seene elutegevuse tähtis aeg – eoste moodustumine. Tuletaela viljakeha allkülje iga ruutsentimeeter annab ööpäeva jooksul keskeltläbi 50 miljonit eost. Viljakeha all, maapinnal või rohttaimedel ei näe me mingit eosekirmet, küll aga päris paksu kihti seene ülaküljel – nagu langeksid eosed läbi kübara ülespoole.
Eosed valmivad torikulise püstiste, peente torukeste sisepinnal; sealt välja kukkudes vastab nende langemiskiirus tavalistele füüsikaseadustele. Fotol kujutatud jänesvaabiku eosed on keskmisena 8 mikromeetri pikkused ja 5,5 µm läbimõõdus. Vastav valem annab kiiruseks 1 millimeeter sekundis; selle saame, kui korrutame eose pikkuse läbimõõduga ja jagame 40-ga. Isegi nõrga tuule puhul, näiteks 2–3 meetrit sekundis, on viljakehast välja langenud eos viie sekundi pärast mitte seenest pool sentimeetrit allpool, vaid 10–15 meetri kaugusel. Et tuuleõhk ei liigu sirgjooneliselt, vaid keeristena ja ebaühtlaselt, kanduvad eosed pilvekestena nii kaugele kui ka kõrgemale. Vähemalt osalt.

Kust saavad aga eosed vabanemiskohast ülespoole, seenekübara alt selle peale? 101 aastat tagasi arvas R. Falck, et nii seene elutegevuse, selles toituvate putukavastsete kui ka tumedale kübarale langevate päikesekiirte tõttu on viljakehad ümbritsevast õhust soojemad ja tekitavad tuuleta ilmaga õhu tõusva konvektsioonihoovuse. Võib-olla aitab eoste õhuga ülapinnale liikumisele kaasa ka viljakehade voolujooneline kuju? Pool sajandit tagasi olin sellest vanast ideest haaratud ja mõõtsin Järvselja põlismetsas, kui palju viljakeha ümbritsevast õhust soojem on; sain tollaseid primitiivseid mõõdikuid kasutades erinevuseks paar kraadi. Minu juhendaja, professor A. Bondarzew tõmbas vastava lõigu mu väitekirjast maha ning sõnas sõbralikult: noormees, üks asi on midagi väita, teine asi aga seda tõestada.

1960-ndail väitis midagi taolist veel üks noor mükoloog. Tema artikkel on kirjutatud gruusia keeles; sain aru ainult sellest, et temagi piirdus tõestuseta oletusega. Aastal 1973 leidis aerobioloogia klassik P. H. Gregory, et see ebaselge küsimus vajab eksperimentaalset uurimist. Niipalju kui tean, pole seda keegi ette võtnud. Sajandivanune lihtne mõte pole siianigi korralikku käsitlust leidnud.



Erast Parmasto - Seenevana
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet