Suurallikast voolab sekundis välja kuni 3000 liitrit vett.

Olime paelahmakate vahelt laskunud kaelamurdvat rada pidi mõnikümmend meetrit allapoole ning liikusime teejuhi saatel üha edasi. Kord ahenesid koopad nii kitsaks, et tuli end kivide vahelt peaaegu läbi pressida, kord laienesid avaraiks nagu katedraal.

Taskulampide heledad valgusvihud andsid võimaluse vaadelda mitmevärvilisi hiidpurikaid, mis rippusid rühmiti alla laest ja sirutusid ülespoole põrandast. Nende kuju oli niivõrd veider ja vaheldusrikas, et raske oli uskuda, et see pole unenägu. Viibisime parajasti Madagaskari saare põhjaosa lubjakivi platoosse uuristatud koobastikus. Koobastiku rajajaks oli aastatuhandete jooksul olnud voolav vesi. Samasuguseid looduse meistriteoseid leidub maakera mitmetes nurkades. Kõige suurejoonelisem sellelaadne asub Ameerika Ühendriikides Kentucky osariigis. Seal ulatub kohati korrustena üksteise peal kulgevate labürintide kogupikkus sadade kilomeetriteni. Põhja- Madagaskari kiviplatoos looklevate käikude pikkust ei tea praegusel ajal keegi. Nende uurimist on alles hiljuti alustatud.

	Tuhala karstiala suurvee ajal Ämmaaugu ja Virulase koopa vahel.

Kust karst oma nime sai. Kõige kauem ja põhjalikumalt läbi uuritud lubjakivikoopad maailmas asuvad Slovee nias Karsti platool. Just seda paika uurides jõudsid geoloogid rohkem kui sajandi eest järeldusele, et need looduse taiesed saavad tekkida seetõttu, et lubjakivi voolava vee toimel pikapeale lahustub. Nähtust, mille tulemusel lubjakividesse kõikvõimalikke pinnavorme tekib, hakati avastuskoha Karsti platoo järgi nimetama rahvusvahelise terminiga karst. Sloveenia karstikoobastikud on muide nüüdsel ajal suurelt jaolt avatud ka turistidele, ning ühes koobastest, nimega Kontserdisaal, mille kõrgus 50 meetrit ja põranda pindala 3000 ruutmeetrit, korraldatakse aeg-ajalt uhkeid muusikaetendusi.
Teatavasti koosneb meie kodumaa põhjaosa maapõu suuremalt jaolt samuti lubjakividest. Järelikult peab voolav vesi karstinähtusi tekitama ka siin. Nii ongi. Eesti salajõgede ja -ojade uuristatud koopad ja muud pinnavormid on põnevad ning kohaliku rahva seas ikka ümbritsetud teatud salapäraga. Õige elamuslikke karstivälju leidub mitmel pool Saaremaal, Hiiumaal, Virumaal, Harjumaal ja Raplamaal. Vist toredaimad nende seas on Kostivere ja Tuhala karstialad Harjumaal. Esimene jääb Tallinnast paarkümmend kilomeetrit itta, teine ligi 35 kilomeetrit lõunasse.

Kostivere skulptuuride aias. Asjasse pühendamatu võib sellest paigast mööda Tallinna–Peterburi maanteed ka nii läbi kihutada, et ei märka midagi. Peaaegu laudsile tasandik tee veeres näib üksluine ja igav. Siiski tasub seal, kus otse tee veeres ümarad paest laotud muinaskalmed ning väike kivist muuseumihoone silma hakkavad, auto seisma jätta. Tee vastaspervel on näha voolamas väikest jõge. Jõeke nagu Eesti jõekesed ikka, kuid tal on üks eripära. Voolav vesi näib alguse saavat mittemillestki. Ühel pool teed vuliseb ta rutakalt mere poole, kuid teisel pool teed, ülesvoolu vaadates, on ta silmist kadunud.
Tegelikult seisad sa siin Eesti ühe suurema salajõe päevavalgele ilmumise kohas. Rahvas muide on selle järgi andnud jõele ka nime – Jõelähtme jõgi. Siit ülesvoolu asub jõgi kusagil su jalge alt risti maanteega ning teisel pool teed rohetava murukamara ja paeplaatide all. Selleks, et näha kohta, kust jõgi maa alla peitu poeb, tuleks siit enam-vähem risti teega kõndida üle kahe kilomeetri ülesvoolu.
Ehkki jõgi voolab vahepealses lõigus silmale nähtamatuna, oskab asjatundlik pilk maastikus leida kindlaid märke jõe olemasolust. Maantee ääres on pinnases näha lohke ja nõvasid, nagu oleks keegi väga ammu siin paekivi kaevandanud. Paarsada meetrit kaugemal muutuvad märgid juba nii silmatorkavaks, et ei saa märkamata jääda kellelegi. Paesed järsakuservad on kohati mitme meetri kõrgused, nende alumises osas võib tihti silmata tumedaid koopaavausi. Enamasti on avaused siiski nii kitsukesed, et isegi väikene laps sealt sisse pugema ei mahuks. Vooluveed on siin paekivist karniisidele andnud õige mitmekesiseid vorme. Fantaasiale veidi voli andes on kerge kujutleda, et viibid looduslike skulptuuride aias. Skulptuuridest muljetavaldavaim on minu jaoks ikka olnud paene seen. Seenel on kübar ja jalg, nagu päris puravikul. Kiviseene mõõtmed on aga sellised, et tema kübara peal saab vabalt ringi jalutada ning kui juhtub kehv ilm olema, siis ka kübara alla vihma eest varju minna. Meeliköitev on ka looduslik kivisild. Silla pikkus on 7 meetrit ja paksus ligi meeter. Suvekuudel on looduslik skulptuuride aed värvikirev: kevadest sügiseni õitseb paeastangutel erinevat tooni lilli. Õistaimi leidub siin erakordselt ohtralt seepärast, et lubjarikas pinnas on eelistatuimaks kasvupaigaks väga paljudele taimeliikidele. Siit võib leida ka hulga liike, keda mujal kui paepealsetel üldse ei leidu. Kostivere karstiala kuulub looduskaitse alla.

Muist koobastest on jäänud saladuseks. Kostivere karstiväljal viibides ja hoolikalt kõrvu teritades võid kuulda linnulaulu, kariloomade hõikeid ja maantee müra, kuid mitte jõe vulinat. Ometi peab kusagil su jalge all voolama päris korralik jõgi. Geoloogide hinnangul voolab siit piki salatunneleid igas sekundis läbi ligi 6000 liitrit vett. Elektromagnetilised mõõtmised on viidanud, et mõnes paigas leidub siin maa all õige avaraid tühikuid. Kummatigi on nende täpne asukoht ja suurus jäänud tänaseni määramata. Koobastest, mis avanevad maa peale ja mida iga huviline saab uudistama minna, on suurim Karjakeldri-nimeline. Paemurru perest ligi 200 meetrit edelasse jääva koopa pikkus on 6 meetrit, laius kuni 4 meetrit ja kõrgus 2,5 meetrit.
Olen Kostiveresse korduvalt trehvasalateed nud aegadel, mil kogu paik on tundmatuseni muutunud. Need on perioodid, kui maa-alused vooluteed kasvanud veehulka enam vastu võtta ei jõua. Siis on nõvad, süvendid ja augud, mille põhjas kerge suvekingaga muretult ringi kõndida võisid, pilgeni vett täis. Enamasti juhtub selline hooaeg tulema kevaditi, suurvee ajal. Aga mõnikord, nagu näiteks mullu pärast vihmarohkeid nädalaid, ka keset suve. Sel ajal on siinne veesilmade rägastik suisa eluohtlik. Kohalike inimeste jutu järgi on olnud juhuseid, kus järsuservalistesse ja sügavatesse veeaukudesse on uppunud lehmi ja lambaid. Kord olevat üks salalik karstiauk nõudnud koguni inimohvri. Mõnusalt lämbe õhk oli külapoisi sinna ujuma meelitanud. Mis temaga täpselt juhtus, ei tea keegi, kuid uppununa ta leiti.

Suurallikat koos naaberlätetega peetakse Eesti veerohkeimaks allikaterühmaks. Kuivajõe nimesilt paistab silma igaühele, kes mööda Tallinna– Tartu maanteed liikudes on jõudnud Tallinnast 45 kilomeetri kaugusele. Kui peatuda ja uurida, mis on näha sildi taga, paistab enamikul kuudel aastast, et kiri sildil räägib sulatõtt. Mõlemal pool maanteed on selgesti näha laugete servadega looklev jõesäng, milles pole tilkagi vett. Põuasematel suvedel, kui rohi mujal juba kõrbemas, on taimevaip jõesängi põhjas ikka veel lopsakas. Siis võib seal leida rohtu söömas lehmi ja lambaid. Siin on samamoodi nagu Jõelähtme kandis, maa sügavuses vulisemas salajõgi. Oma ülemjooksul on see rohkem kui 30 kilomeetri pikkune väikejõgi maa peal selgesti jälgitav. Seejärel, veidi enne maanteed, kaevub ta karstivälja rohketesse aukudesse ehk pugemitesse, nagu geoloogid neid kutsuvad. Maapõuest nähtavale tuleb ta uuesti umbes kaks kilomeetrit allavoolu. Olen seda kõrvalist kohta, kust Kuivajõgi rohkete allikatena taas välja ilmub, kuid kuhu turisti jalg üliharva satub, korduvalt takseerimas käinud.
Jõepere talu paikneb ligi kilomeeter Kuivajõe ühinemiskohast Pirita jõega ülesvoolu. Talu peremees on natuke üle viiekümne Ülo Karner. Tal pole midagi selle vastu, kui tema õue all imeliku vee väljapulbitsemise auku kaema tullakse. Ülo jutustas, et talu rajas tema vanaisa 1920-ndatel aastatel. Kaevu polnud vaja kaevata, sest vajaliku vee andis aasta ringi allikas. Lätet tundis kohalik rahvas Suurallika nime all. Paarkümmend aastat tagasi laskis Ülo siiski ehitada taluõuele kaevu, sest mõnedel kuivadel suvedel kippus allikas talu elanikud veeta jätma.
Ühel märtsikuu päeval laskusime talu värava juurest üheskoos Suurallikat vaatama. Otse jõeoru serva all asuv paarimeetrise läbimõõduga veesilm nägi välja nagu keev katel. Kusagilt augu sügavusest viskusid üles aina uued veepahmakad ning voolasid hoogsalt jõenõkku, mis siit ülesvoolu täiesti kuiv oli. Pärisin, kui sügav Suurallikas praegu on. Ülo arvas, et vesi võiks ulatuda umbes rinnuni. Vanaisa olevat allikapõhja aeg-ajalt puhastanud ning selle servi kividega kindlustanud, aga tema ise pole viitsinud lättega jännata.
Jõeoru vastaskaldal oli näha piki nõlva alla voolamas teist, veidi väiksemat allikat.
Siit allavoolu kõndides leidsin läheduses veel hulga allikatest algavaid ojakesi, mis jõesängi valgusid. Mõnisada meetrit edasi oli vett jõenõkku kogunenud juba nii ohtralt, et moodustus igati korralik jõgi. Hüdrogeoloogilised mõõtmised on osutanud, et Suurallikast välja voolav veehulk võib olla mõnikord tohutu – kuni 3000 liitrit sekundis. Muud lähedased allikad lisavad veel ligi 5000 liitrit vett sekundis. Seda allikaterühma peetakse kõige veerohkemaks kogu Eestis. Tuleb vaid rõhutada, et tegemist on karstiallikatega. Karstiallikas erineb tavakujutluste allikast mitmeti. Esiteks sõltub tema veehulk suuresti sademetest ja võib aastaringselt järsult kõikuda. Teiseks on vee värv, lõhn ja maitseomadused nagu oja- või jõeveel. Tegemist on ju tegelikult salaojaga.

Kuivajõel võib suurveega uivajõel korraldada raftingut. Igal aastal on Kuivajõel perioode, kui jõe välimus ei vasta põrmugi ta nimele. Erinevalt Kostivere suurveest voolab maa peale väljapressinud jõgi ühtsena ja üsna tormakana. Oleme siin pereüritusena korraldanud n-ö Kuivajõe raftingut. Auto juures maantee veeres saab kummipaadi mugavasti täis puhuda ja siis allavoolu minema söösta. Kord tormab paat napilt üle suvel jõeorgu püstitatud okastraataia, kord vuhiseb raginal läbi lepavõsa rägastiku. Õige tõenäoliselt lõpeb retk sellega, et paat kiilub end kinni risti jõega sirutuva puutüüka taha. Enne kui arugi saad, on pealepressiv vool paati tunginud ning istmiku jääkülma veega läbi leotanud. Kuid eks korraldatakse ju raftinguid kogu maailmas ikka selleks, et läbi elada riskantseid olukordi ja hankida värvikaid muljeid. Teravaid elamusi pakub Kuivajõgi kindla peale. Teadmine, et liugled jõel, mida enamiku aja aastast olemas ei ole, lisab seiklusele üksjagu vürtsi juurde.

Äia- ja Ämmaauk Tuhalas, mida tavaliselt pääseb vaatama kuiva jalaga, asuvad suurvee ajal sügaval vee põhjas

Tuhala nõiduslikud maasooned. Kuiva jõest kõigest kümmekond kilomeetrit loode suunas, Tuhalas, asub vahest Eesti kuulsaim karstiala. Põneva nime ja looga paiku on Tuhala kandis ridamisi. Siit võib leida Ämmaaugu, mis juba nime eriskummalisuse tõttu meelde sööbib. Kitsuke mustav avaus paekivide vahel olevat nime saanud selle järgi, et siin üks ämmaemand ära uppunud. Ta olevat suurvee ajal titeliikudelt tulles jommis peaga kitsalt purdelt vette kukkunud.
Ämmaaugust umbes kolmsada meetrit allavoolu paikneb Virulase koobas. See on teadaolevalt Eesti pikim karstikoobas, mida inimene läbima mahub. Koopa pikkus on 54 meetrit. Olen selles koopas ukerdanud. Liikuda tuleb kottpimedas peamiselt käpuli, põlvede all krudisemas teravad paekillud ning lige muda. Kohati on käik nii kitsas, et priskem täiskasvanu võib selle seinte vahele kinni jääda nagu karupoeg Puhh, kui ta Jänku juures mett maitsmas käis. Virulase koobas ei ole kindlasti sobiv turistile. Targem on koobast ainult suudme juurest imetleda. Taolisi urkeid ja pugemeid, nagu Ämmaauk ja Virulase, mis mõistagi vooluvee uuristatud, leidub Tuhalas kümnete kaupa.
Virulase koopast ligi 1,5 kilomeetri kaugusel paikneb Nõiakaev. Sulu talu, mille õue veeres kaev asub, saanud kunagi nime selle järgi, et siin oli igipõliselt toiminud maasisene veesulg. Seda, et veesulu puhul nüüdki vesi mõnikord hooga üle kaevurakete paiskub, teab meie päevil vist iga loodusesõber. Sündmuse kohta antakse siis meedias teada ja Nõiakaevu keemist koguneb rahvast vaatama nagu murdu. Mõnel nädalavahetusel on rahvahulk ümber kaevu siis nii arvukas, nagu oleks Sulu talu õuel käimas laulupidu. Kõigi Eesti suurte ja väikeste loodusimede seas on Tuhala Nõiakaev küllap sagedamini külastatavaim looduseime.
Kui rohkem kui kakskümmend aastat tagasi esmakordselt Tuhala loodusega tutvuma tulin, ilmus mu teele kähku ja ootamatult, otsekui nõiaväel, Ants Talioja. Nii on see juhtunud tänase päevani. Peaaegu iga kord, kui siiakanti satun, on see mees, ilma et midagi oleksime kokku leppinud, peagi platsis. Ants on Sulu talu peremees ja Tuhala looduse väsimatu propageerija. Peamiselt tema eestvedamisel on Sulu talu kõrvale loodud Tuhala looduskeskus ning ümbruses paiknevale kaitsealale rajatud looduse õpperada.
Tuhala valda tunti minevikus nõiavallana. See tähendab, et siinkandis leidus nõidu ja teadmamehi rohkem kui naabervaldades. Minu silmis on Ants Talioja Tuhala tublide nõiatraditsioonide tänane jätkaja. Mõne aasta eest, kui siin käisid ringi mitmed Eesti teadmamehed, avastasid nad Antsu kodu lähistel energiasambaid. Üks neist olevat koguni vägevaim Eestis. Eriline energiavoog lähtuvat nende väitel paekivi kihtides olevatest soontest. Mulle see mõte meeldis. Energiasammaste najal saab ju kenasti põhjendada, miks Tuhala endale nõiavalla kuulsuse on saanud. Eks ikka sellepärast, et siinsed nõiad juba sünnist saadik energiasammaste jõul oma nõiavõimeid kasvatada on võinud. Olen täiesti päri, et Tuhala iseäralikest pinnavormidest täiskülvatud maastikud varjavad, nii nagu vooluvetest uuristatud paealad mujalgi, eneses midagi nähtamatut ja erilist. Ükskõik, kas seletada seda erilist siis loodusteadlaste kombel karstinähtusega või hoopis nõidade moodi salapäraste energiavoogudega.