Et loomad võivad olla rõõmsad, kurvad, uhked, vihased – selles ei kahtle vist ükski (lemmik)loomapidaja. Nagu ütleb autor Jeffrey Masson: “Me kõik teame rääkida erakordseid lugusid neist loomadest, keda me hästi tunneme.” Siiski ei jaga sama seisukohta suurem osa teadlaskonnast, olles veendunud, et loomadel tunded puuduvad. “Järjekindla treeningu ning suurte mõttepingutuste varal on enamik tänapäeva teadlasi, eriti need, kes uurivad loomade käitumist, suutnud oma silmad selle teema ees peaaegu täielikult sulgeda,” kommenteerib irooniliselt Masson. Ta toob näite ühest eksperdist, kes töötab koos delfiinidega ning samal ajal uurib neid. Ekspert eitab delfiinide tundeid, samas ise olles väga kiindunud oma “katseobjektidesse”, emmates näiteks tundepuhangu ajel oma auhinnatud delfiini. Autor küsib: kas teadlane võiks nii tugevaid tundeid väljendada olendi vastu, kes on emotsionaalselt tönts ning kes poleks neile mingilgi moel vastanud või reageerinud.

Miks see nii on, et teadlased ei näe loomade tundeid? Sellel nähtusel on oma pikk põhjusteahel, mida teose autor ka valgustab. Ent see pole raamatus peamine. Hoopis kirjeldused loomadest ja nende erakordselt tundlikust käitumisest teevad teose lugemisväärseks. Kas te usute, et ahviema võib oma poega leinata ja piisonid liulaskmisest rõõmu tunda? Mina usun.