Kas sa viibid värskes õhus ja liigutad end piisavalt? Kas sul väljas liikumiseks jätkub aega või kihutad autoga trenni? Kas meie ümber on üldse veel värsket õhku? Kas meie linnade elukorraldus võimaldab ühendada meeldiva kasulikuga – jätta auto koju, säästa linnaruumi saastamisest, asfalteerimisest, kihutamisest ning teha oma igapäevaseid käike jalgsi või jalgrattaga?

Meie igapäevasel ringiliikumisel on väga suur keskkonnamõju. Laias laastus moodustab transport kolmandiku meie ökoloogilisest jalajäljest. 1000 km autosõidu asendamine jalgrattasõiduga aitab vähendada keskmiselt 100 liitrit fossiilse kütuse tarbimist. Kui nii teeks suurem osa Tallinna autokasutajatest, siis väheneks linna tänavate koormus üle 10%, kütuse tarbimine väheneks vähemalt 16 miljonit liitrit aastas. Rahaliselt on kokkuhoid üle 160 miljoni krooni.
Õnneks on jalgratas leiutatud ja paljudel kodudes olemas, kuid kahjuks on veel vähestel usku jalgrattasse kui igapäevasesse liikumisvahendisse. Seega tuleb lahti saada vähemalt kolmest müüdist.

1. müüt: jalgratas ei sobi tööl käimiseks. Sobib, ja väga hästi! Kopenhaagenis tehakse kolmandik kooli- ja töölesõitudest jalgrattaga ning see ei kuulu mitte ainult hullude professorite ja boheemlaste, vaid enamiku elustiili juurde. Kui Eestis on paljud asutused nõus oma töötajatele ja klientidele “tasuta“ parkimiskohti jagama, siis on üksnes tahtmise küsimus hoolitseda samaväärselt ka jalgrattaga liiklejate eest – tagada turvalised parkimiskohad, riietusruumid ja kompenseerida isikliku jalgratta kasutamise kulud töösõitudel. Suurem osa rattasõitudest on kuni 5 km pikkused. 20-minutine rattasõit ei aja linnasõidul rohkem higiseks kui näiteks 15-minutine kõndimine. Pealegi parandab regulaarne rattasõit väga kiiresti üldist vormi, mistõttu on pool linna ratturitele vaid väikese füüsilise pingutuse ulatuses. Suurem osa Tallinna elu- ja töökohtadest asub kesklinnast 6 km raadiuses. Jalgratas on kiireim sõiduvahend kuni 6-kilomeetristel linnasõitudel. Jalgrattaga ei jää sa mitte kunagi ummikusse.

2. müüt: jalgratas ei ole meie kliimas arvestatav liiklusvahend. Taanis ja Hollandis, kus asuvad Euroopa jalgrattaliikluse musterlinnad, on suviti rohkem vihmaseid päevi kui Tallinnas. Paljudes Põhjamaade linnades, näiteks ka Oulus ja Rovaniemis, on isegi talvel jalgrattasõitude osakaal ca 20%. Eesti väikelinnades on jalgratas samuti paljudel talviti kasutuses. Nagu öeldakse – pole olemas halba ilma, on vaid halb varustus. Ja liiklemise puhul tuleks veel lisada – halb teehooldus. Niisiis jällegi puhtalt tingimuste loomise küsimus. Jalgrattaga talvel liiklemine pole külmem kui kõndimine. Kui Tallinn suudab hoida praktiliselt lumevabana mitmeid kümneid ruutkilomeetreid magistraaltänavaid, siis mitmeid kordi väiksemas mahus kergliiklusteede talihoolde tagamine on vaid suhtumise küsimus. Turvaline talvine jalgrattaliiklus eeldab küll rahustatud autoliiklusega kõrvaltänavate ja valgustatud kergliiklusteede võrgustikku, kuid selle rajamine ei maksaks viiendikkugi üheainsa mitmetasandilise liiklussõlme ehitamise hinnast.

3. müüt: jalgrattaga linnas liiklemine on ebatervislik, sest sõita tuleb saastunud õhus. Euroopa linnades tehtud õhusaasteuuringud näitavad, et autosõitjad peavad taluma 30% rohkem õhusaastet kui kergliiklejad ja ühistranspordi kasutajad. Sest autod sõidavad omamoodi saastetunnelis ja suuremasse heitgaasipilve sattunud autos jääb saastunud õhk pikemaks ajaks salongi ringlema. Jalgrattaga liigeldes kujunevad reeglina välja teised marsruudid kui magistraaltänavaid pidi autoga sõites: eelistatakse kõrvaltänavaid. Jalgratas õhku ei saasta ning auto igapäevase kasutamise lõpetamise terviseefekti on võrreldud suitsetamisest loobumisega.

MIDA SINA SAAKSID ÄRA TEHA

1. Eelista autosõidule niipalju kui võimalik ühistransporti ja jalgratast. Parim jalgrattavarguse-vastane vahend on isikupäraseks muudetud ning korralikult lukustatud jalgratas.

2. Tee oma tööandjale või koolile ettepanek jalgrattaga tööl/koolis käivate inimeste tingimuste parandamiseks. Turvalise parkimise probleem on paljudes kohtades lahendatav – selle saab siduda autoparkla valvega. Tee tööandjale ettepanek ühiskasutuses olevate ametirataste hankimiseks – kel kodutee rattasõiduks liiga pikk, saab päevas töösõite teha ametirattaga. Nõua tööandjalt ametiratast või isikliku jalgratta kasutamise kompenseerimist töösõitudel.

3. Tutvu oma linnaga – avasta kõrvaltänavaid ja uusi paiku, kus on turvaline ja meeldiv tööle, kooli või poodi vändata.

4. Tee ettepanekuid linnavõimudele, kuidas kodu- ja töökoha lähiümbruse liiklust kergliiklejatele turvalisemaks muuta. Mida rohkem ettepanekuid ametnikud saavad, seda kindlamini hakkavad nad ka jalgratturite probleemidega tegelema! 6.–8. mail 2005 toimuval roheliste rattaretkel “Kuidas elad, Otepää?” hakkab Eesti Roheline Liikumine koguma allkirju ühispöördumisele, mis kutsub Tallinna linnavõime üles kujundama Tallinnast jalgrattasõbraliku linna. Anna pöördumisele ka oma allkiri!
Vaata ka www.autovaba.ee