2/2005



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Artiklid
Reinuvader tuules

Kui Maskareeni saarestik 500 aasta eest portugallaste poolt avastati, olid Maskareenidel (Mauritiusel, Réunioni ja Rodriquezi saarel) ainsateks imetajateks lendrebased.

Saarte avastamisest alates on inimene nendele unikaalse faunaga India ookeanis asuvatele saartele toonud elama kasse, koeri, sigu, kitsi, jaava makaake ning palju teisi liike, kes peaaegu momentaalselt tegid lõpu peale enamusele saarte roomajatest ja mittelendavatest lindudest (kuulsaim neist on dodo e dront – 20-kilone tuvi). Aga mõlemad tol ajal Mauritiuse saarel esinenud lendrebase liigid – Mauritiuse lendrebane Pteropus niger ja tõmmu-lendrebane Pteropus subniger, samuti ka Rodriguezi saare liik Rodriguezi kalong (Pteropus rodricensis), on siiamaani seal! Loomulikult on nende arvukus kriitiliselt madal, ent tänu kaitsemeetmetele, mida 1970. aastate algusest, peamiselt tänu kirjanik Gerald Durrelli aktiivsusele, Mauritiuse vabariigis kehtestati, on reaalne lootus, et need suurepärased loomad jäävad ellu.
Käesoleva aasta veebruarikuus oli mul õnne neid loomi näha, ja nendega lausa suhelda. Suu­red, ümmarguste väikeste kõr­va­dega, kuldpruunikate karvaste nägude ja mustade nahkjate tiibadega Mauritiuse lendrebased, kelle näod meenutavad mulle pigem kaisukarukesi kui tohutu evolutsioonilise ajalooga imetajaid, tulid väga sihikindlalt mu käsi nuusutama, niipea kui ma Kasela loomaaias nende puuri vastu oma sõrmed toetasin. Nende niisked mustad ninad, suured karedad roosad keeled ja tugevad pöialde küünised puudutasid uurivalt mu igat sõrmeotsa sel lihtsal põhjusel, et suitsetaja nagu ma olen, lõhnavad mu sõrmed tubaka järele. Lisaks sel­lele hõõrusin ma näppude vahel natuke Mauritiuse vaniljelõhnalist teepuru. Selge, et ükski professionaalne puuviljasööja ei suuda mitte välja teha sellisest aroomide kombinatsioonist, eriti veel inimese kätel. Imetajatega suhtlemisel on võimsaimaks tähelepanu köitmise vahendiks just nimelt aroomide buketi vastupandamatu põnevus.
.

Käsitiivaliste selts jaguneb 2 alamseltsiks. Suur-käsitiivaliste alamseltsi kuulub 41 perekonda 146 liigiga. Väike-käsitiivaliste alamseltsis on 16 sugukonda 107 perekonnaga ja ligi 800 liigiga.Mauritiuse ( Pteropus niger) lendrebane.
Käsitiivalised on ainsad aktiivse lennuvõimega imetajad. Käsitiivaliste seltsi kuulub koos lendrebastega ligi 1000 liiki, seega peaaegu 20% kõikidest imetajatest. Nende seas on puuviljatoidu­lisi, üldtaimetoidulisi, on kõigesööjaid, putuktoidulisi – ehtsaid kiskjaid sealhulgas – ning ka pea eranditult kalast toituvaid kiskjaid. Vähe sellest, kolm liiki Ameerika nahkhiirtest on tõelised parasiidid, nad toituvad püsisoojaste verest, nad on lausa vampiirid! Käsitiivaliste kuulmis- ja kompimismeeled on niivõrd täiuslikult arenenud, et selles võib neid võrrelda ainult kaslaste, kakuliste ja vaalalistega. Viimastega just eriti ülitäpse ultraheli kajalokatsioonivõime poolest.

Käsitiivalised on ainsad aktiivse lennuvõimega imetajad. Nende lennuomadused, manöövri täpsus, kiirus, lennu­­kaugus, on täiesti võrreldavad kõikide teiste tipplenduritega – lindude ja putukatega. Kuigi enamiku nahkhiireliikide nägemisvõime on üpris nõrk, on see kõigil suur-käsitiivaliste liikidel suurepärane. Näiteks väiksed nektaritoidulised nahkhiired suudavad koolibri või suruliblika moel õisikute ees hõljuda, samal ajal nektarit imedes. Lendkoerad ja lendrebased läbivad ookeani kohal saarelt saarele lennates koguni mitmesaja kilomeetri pikkusi distantse. Paljudel liikidel on latentse tiinuse e viljastatud munaraku arengu edasilükkamise võime. Enamiku liikide isastel isenditel on olemas ka os penis e sugutiluu, mis lubab neid võrrelda näiteks koerlaste ja elevantidega. Paljude liikide suurepärane haistmis- ja kompimismeel on seotud nende nägude, eriti ninaosa niivõrd omapäraste ja keeruliste vormidega, et paljas nende vaatamine paneb paratamatult oletama: neil peavad olema erilised, kui mitte fantastilised sensoorsed võimed.


Parasiidid nahkhiirtel ja lindudel on sarnased.
Mind kui parasitoloogi huvitab eriti ilmne ja tugev nahkhiirte parasiitide sarnasus lindude omaga. On olemas tuntud reegel, et lindudel parasiteerivad ussnugilised ja enamus ektoparasitaarsetest lülijalgsetest, näiteks kahetiivalised ja lestad, on evolutsiooniprotsessis arenenud seltsidena, kes parasiteerivad vaid teatud lindudel. Sama protsess, kuid sugukondade tasemel, leidis ilmselt aset ka käsitiivaliste ja nende parasiitide juures.

Kas te ei tahaks minuga nõustuda, et nahkhiired on lausa püsisoojaste loomade, lindude ja imetajate harmoneerunud mitmekesisuse sümbolid – sarnaselt Hiina draakoniga, kes on ka mitmekesisuse sümbolid. Kui sellele lisada asjaolu, et enamus käsitiivalistest on kõrgelt sotsiaalsed, saamegi minu meelest maailma ühed põnevamad püsisoojased!

Käsitiivalised esinesid peaaegu tänapäevasel kujul nii Euroopas kui Ameerikas juba eotseeni algul (54 miljoni aasta eest), mis lubab oletada, et seltsi esivanemad – arvatavasti primitiivsed putuktoidulised – lahknesid ja astusid oma imepärase evolutsiooni teele väga ammu. Võimalik, et kainosoikumi algetappidel. Enamik käistiivalistest on videviku või öise eluviisiga, mis vähendab nende konkurentsi päevaste lindudega. Lindude lennuaparaadi unikaalsuse tagab sulgede kui tähtsaimate konstruktiivsete elementide olemasolu. Pealegi kaitsevad suled ideaalselt päikesekiirguse, ülesoojenemise ja kuivamise eest. Nahkhiirtel seevastu on peamiseks elemendiks kilejas, peaaegu paljas nahk, mis päikese ees on kaitsetu. Lennuaparaadi ehituse omapära ja evolutsiooniline ökoloogia teevad minu lemmikutest videviku draakonid

Lendrebased toituvad nagu mesilased. Lendrebaste perekonnas on 48 liiki ja oma tohutu levikualaga koosneb kõige armsamatest, toreda rebasenäoga puuviljatoidulistest, kes oskavad eriti mõnusalt nautida puuviljade mahla. Oma tugeva keelega suruvad nad puuviljad vastu suulage ja nõnda tarbivad värskelt pressitud nektarit. Selle kõrvale veel õiepungi ja -tolmu. Kujutage ette lendavat reinuvaderit, kes toitub mesilaste kombel! Aga selliselt toimivadki lendrebased. Imetajate süstemaatikas ühe tähtsaima tunnuse – hamba ehituse poolest – võib käsitiivaliste seltsis leida peaaegu maksimaalset mitmekesisust. Lendrebastel on täiuslikud hambad – tal on nii silma-, lõike-, eespuri- kui purihambad, mis võimaldab neil toituda väga erinevatest ja mitmekesistest puuviljadest. Ka kehapikkus on paljudel lendrebastel kogu seltsist suurim – kuni 40 sentimeetrit. Tiibade siruulatus on kuni 170 sentimeetrit ning kaal üle 900 grammi – ka need näidud on kogu seltsis maksimaalsed. Lendrebaste perekonna areaal hõlmab Madagaskari saart, Komoori saari, kõiki teisi India ookeani saari; Kagu-Aasiat – Indoneesiat, Filipiine, Mariaani saari, Uus-Guinea saari; Ida-Austraaliat ning ulatub Vaikses ookeanis Mikroneesiani nii, et neid leidub ka Fidži ja Samoa saartel.

Veetlevad käsitiivalised Mauritiusel polnud ei esimesed ega ka kõige haruldasemad imetajad, kellega mul on olnud au tutvuda, kuid nad olid kõige armsamad ja kõige liigutavamad. Kohtumine liikidega, kes elasid Mauritiuse saarel enne inimese tulekut ja keda on täna veel alles sellel Saaremaast veidi väiksemal saarel, kuhu peab mahtuma 1 200 000 elanikku – see fakt on parimaks vastumürgiks musta masendustunde vastu, mida päevast päeva tekitavad andmed meie ajastu kiiresti kahaneva fauna mitmekesisusest.




Aleksei Turovski
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet