2/2005



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Intervjuu
Kotkas õpetab kulgu

Loodusfilmide meistril Rein Maranil on valminud filmEesti kotkastest, kaitsealustest lindudest. Kas neil võimsatel tiivulistel on veel lootust? Oleneb meist.

Rein Maran, mida kotkad on Teile õpetanud?

Olemise tundlikkust ja iseseisvust. Ja samas olemise haprust. Selleks, et kotkapesa hävitada, on tarvis ju väga vähe, lindude häirimist valel ajal.
Merikotkaga on mul suhted ammusest ajast. Kui ma alustasin loodusfilmija teed, siis minu esimesed õppefilmid olid ju Matsalu kandist. Näiteks film viimasest täistüvepaati kasutavast kalurist, kellega kalaretkedel kaasas käisin. See vanapapi jättis mulle sügava mulje. Vaikselt loivas ta oma paadiga lahe roovahelistele laguunidele võrke vaatama. Veelagedad kihasid elust. Minust hoidusid kõik linnud eemale, aga tema ümber ujusid nad rahulikult ning ei pööranud talle mingit tähelepanu. Mina olin võõras, tema oli oma. Ka mina tahtsin kõigest hingest oma olla. Aga kuidas?
Muide, tol ajal oli kühmnokk-luik Eestis haruldus. Jahtisime temast filmikaadreid. Ehitasime erilise parve ja sellele varje, et sealt siis, hing endal põnevusest kinni, luige pesatoimetusi filmida. Nüüd on kühmnokk-luik n-ö prahilind, keda on nii suvel kui talvel kõikjal.
Tollest ajast jäi silme ette ka merikotka kuju: tema aeglane õhus liuglemine, rahulik hõljumine tuulevoogudes. See süüvis mällu.
Teine pilt kotkast. Merikotkale meeldis istuda Matsalu lahes vees kõrguvatel kividel. Istubki kotkas tundide kaupa liikumatult ühe koha peal, sest ta lihtsalt – on. Kaks mõistet – olemine ja kulgemine – tulid sel ajal kotka kaudu minusse. Ehkki need olid tookord vaid muljed, mis hakkasid hiljem vilja kandma. Olemise tarkust korjatakse terahaaval.

Palju töötunde kulus filmile?
See on üsna palju tööd nõudnud film, mille tegemine kestis läbi mitme aasta. Filmil on ju palju peategelasi, tervelt kuus erinevad kotkaliiki. Iga liigi filmimine oli omaette aktsioon. Kümneid erinevaid varakult enne pesitsemist püstitatuid varjeid, et linnud need omaks võtaksid. Teadmata, kas kotkapaar hakkabki üldse sel aastal selles pesas pesitsema. Lõputut nuputamist ja lõputut kannatust. Ühest kohast saab ühe jupikese filmi kätte, teisalt teise. Ja siis tuleb järgmine kotkaliik ette võtta, too aga käitub hoopis teistmoodi.

Kotka filmimisel pole pool tundi, tund, päev, mõnikord isegi nädal mingi aeg. Kotkaste aeg voolab teistmoodi. Ega neid asjata kuninglikeks lindudeks pee­ta. Olen näinud vana merikotkast pesa lähedal ok­sal pikki tunde peaaegu liikumatult ümb­rust seiramas.
Film on alati paljude inimeste koostöö. Kuigi jah, üks käivitav mootor peab ikka ka olema. Ei sa kuidagi ülehinnata minu hea kolleegi Tõnu Talpsepa rolli. Pesade leidmisel, tihti ka võtetel olid abiks Kotkaklubi mehed, ilma nendeta poleks filmist asja saanud. Koostöö oli väga tihe, eriti Urmas Sellisega.Alguses kavatsesin teha vaid pooletunnise filmi ning kartsin, kas saan ikka kaadrid kokku.

Ühe kotka kaadreid Te Eestist ei saanudki.
Jah, madukotkast on meie mail küll lendamas nähtud, aga pesa pole leitud viimased 30 aastat. Madukotka filmimaterjali palusime Valgevene filmimeeste käest.

Filmis on koht, kus Valgevene uurija Vladimir Ivanovski ronib pessa kotkapoja juurde ja suhtleb temaga.
Midagi niisugust meie küll endale lubada ei saa. Valgevene ei ole veel Euroopa Liidus ja neil ei kehti nii ranged kaitsereeglid. Pole ju ka mingi saladus, et varasematel aegadel roniti meilgi pesa juurde ükskõik millal, vaadati mune ja isegi võeti neid kollektsioonide jaoks. Aga ajad muutuvad ja kaitsemeetmed on praegu rangemad, ning see on täiesti õige.

Kõik Eesti kotkad on I kategooria, see tähendab kõige rangema kaitse all olevad linnud. Kui munad on pesas või pojad väikesed, siis ei tohi pesa lähedalegi minna, ja see kord kehtib ka filmitegijatele. Seetõttu on ka meie filmis kotkapojad küllalt suured.

Te pole teinud filmi ainult kotkastest, vaid ka Kotkaklubist.
Laiemale vaatajaskonnale toodame DVD üldnimetusega “Eesti kotka-aabits”, mis sisaldab lisaks filmile “Eesti kotkad” ka eraldi dokumentaali “Kotkaseire Eestis” ja üksikasjalikumat informatsiooni kotkaste määramise ning leviku kohta. Dokumentaali sisuks on kotkaste kaitse idee ja selle praktilise teostumise kulg Eestis. Teejuhiks Tiit Randla. Oma tegemistest vestavad mitmed teisedki Kotkaklubi liikmed. Nende juttu ilmestavad omaaegsed fotod meestest, kes kotkauurimise ja kaitsega erinevatel aegadel on tegelenud. Tiit Randla ja Fred Jüssi, kes üsna noortena koos alustasid, lastekirjanik Jaan Rannap, kunstnik Edgar Valter ja paljud teised. See 1960-ndate alguses sündinud liikumine on tänaseks kujunenud ühenduseks Kotkaklubi, mis on omamoodi unikaalne kogu Euroopas. Klubisse kuulub segaseltskond: amatööre ja professionaale, tippuurijaid ja lihtsalt huvilisi, õpetaid ja üliõpilasi, haldusametnikke ja looduskaitsetöötajaid, kes asuvad Eesti erinevates paikades ning moodustavad tegusa ja ladusalt toimiva kollektiivi.
Tänapäeva ühiskonnas on sellistel liikumistel oma ülesanne. On igasugu klubisid, küll seenteklubid, küll koerteklubid. Kotkaklubi eristub tavapärastest mitmes mõttes. Peale kõrge ja kompromissitu looduseetilise vaimsuse eeldab see ka mehi (ja miks mitte ka naisi), kes on võimelised trampima lõputuid kilomeetreid mööda metsi, kes on tähelepanelikud märkama vähimaidki jälgi kotkaste tegevusest, kes on valmis ronima mis tahes kõrge puu otsa ja turnima seal nii kaua kui vaja. See on jõuline asjahuviliste ring.

Uurimisromantika aitab avastada ka tähtsaid probleeme. Kotkaklubis tegeldakse ka konnakotkaste uurimisega?
Jah, üsna kõrgel professionaalsel tasemel. On kaitstud doktorikraade. Eriti põnev teema, mida ka filmis puudutatakse, on väike-konnakotka ja suur-konnakotka vaheliste segapaaride tekkimine, niinimetatud hübridiseerumine, mille uurimise esirinnas on Eesti spetsialistid. Nende kahe linnu levikuala kattub Eestis. Suur-konnakotkas pesitseb meist ida pool, tema areaal ulatub Kaug-Idani, ning väike-konnakotkas pesitseb meist lõuna pool. Hübridiseerimine ohustab suur-konnakotka populatsiooni saatust Eestis, meil on neid vaid mõnikümmend paari.

Tänu meie kotkastele on kaitstud ka ilusad looduspaigad inimtegevuse eest.
Kui ei ole kaitstud elupaik, on ju ka olendi kaitse mõttetu. Praegune liigikaitsealane mõttelaad on orienteerunud paljuski just liigi elupaiga kaitsmisele.

Ja siiski ei maksa illusioone luua. Surve meie loodusele saab lähitulevikus olema nähtavasti võimas. Veel mõnda aega on maa Eestis odavam kui mitmel pool mujal. Vaatamata mõningatele piirangutele leitakse ikkagi võimalusi, kuidas omandada odavat maad, teha n-ö kasulikke investeeringuid. Euroopast ja mujalt tulevad uued maaomanikud, kelle jaoks see maalapp ei ole mitte tükike kodumaad vaid rahapaigutusobjekt, mis peab kasu tooma. Algab lõputu võitlus piirangute ja majanduslike huvide vahel. Juba praegu kostub siin-seal meie omagi koduvillaste ärikate hala, et keskkonnakaitse meetmed takistavad nende edukat majandustegevust.
Arvan, et meie loodus, metsad, rabad ja veed, pole mitte üks raas vähem väärtuslikud kui vihmametsad. See on kõik üks ja sama puutumatu loodus, nii palju kui seda veel on. Ega väga palju pole. Kotkastel on seal veel oma, tõsi, järjest ahtamaks jääv koht.

Eesti kotka-aabitsbr>
Mais valmib projekt “Eesti kotka-aabits”, mis koosneb kolmest osast. Film “Eesti kotkad” (52 minutit) räägib Eesti kuuest kotkaliigist (kalakotkas, väike- ja suur-konnakotkas, madukotkas, merikotkas ja kaljukotkas). Dokumentaal “Kotkaseire Eestis” (30 minutit) on pühendatud inimestele, kes tegelevad Eestis kotkastega. Lisaks veel arvutil kasutatav informatiivne materjal Eesti kotkaste tunnuste ja leviku kohta. See on mõeldud nendele inimestele, kes kotkaste vastu töist huvi tunnevad – metsamehed, õpetajad, loodusemehed.

Projekt jõuab laiema publikuni DVD-na, kus on võimalik valida tõlget subtiitritega inglise, prantsuse, saksa või vene keeles.


Kullisõda

Filmis tuleb juttu kullisõjast, mis see on?

“See omamoodi kurb-veider „looduskaitse“ aktsioon toimus okupatsiooniaastate alguses, kui üritati kullilisi hävitada,” kommenteerib Maran. “Nii nagu hiinlased üritasid varblasi tappa, uskudes, et nood söövad ära suure hulga teravilja ja jätavad hiinlased nälga, arvati tolleaegses Nõukogude Liidus siiralt, et iga röövlinnu vastu tuleb võidelda. Kulliliste jalgade eest sai tookord preemiat. Jahimeestel oli lausa kohustus neid tappa. Kullisõda vaibus 1960-ndateks. Aga sellise suhtumise algeid kohtab ka praegu. Olen kuulnud, kuidas mõneski kalakasvatuses kurdetakse: kui palju kotkas kala sööb! Inimene ei salli, kui tungitakse tema toidulaua kallale. Röövel tuleb hävitada!...”



Helen Arusoo
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet