Ujuv varje
	Jaanus Järva

Loodusfotograaf, kes tahab lisaks maastikele, taimede ja putukate pildistamisele tõsisemalt tegelda ka loomade ning lindude jäädvustamisega, ei saa mööda varje kasutamisest.

Kõige mugavam ja ka praktilisem nendest on kindlasti varjetelk, mille püstitamine on lihtne ja käib kiirelt. Tal on ka teisi eeliseid looduslikest materjalidest valmistatud varjetega võrreldes: telgi seadmine ei riku loodust, asukohta saab vajaduse korral kergesti muuta, kui valgus ei lange subjektile teile sobiva nurga alt või pildistatavad otsustasid millegipärast oma asukohta vahetada. Telk kaitseb teid ka vihma, tuule ja lume eest; talvel pildistades võib väljas tuule käes istudes kiiresti külm hakata. Spetsiaalseid varjeid võib iga huviline endale osta, kuid palju praktilisem ja ka odavam on hoopis hankida mõni lihtsam kaitsevärvi matkatelk, mille saab poole minutiga varjetelgiks ümber ehitada. Et sealt aga pildistada saaks, võib lõigata akna sääsevõrgu osasse augu, kust objektiiv välja pista. Telgi kattel on akna kohal lukk, mille saab tõmmata nii kinni, et objektiiv oleks varjatud.

Matkatelgi üheks suuremaks eeliseks spetsiaalsete varjetelkide ees on see, et fotograaf võib seal ka vajaduse korral magada. Varjetelgid on selleks otstarbeks liiga väikesed.

Veelindude lähedale pääseb ujuvas varjes. Veelindude pildistamiseks olen konstrueerinud spetsiaalse ujuva varje. Tegemist pole mitte kummipaadiga, millele on kate peale tõmmatud, vaid hoopis kahe 120 sentimeetri pikkuse, 30 sentimeetri laiuse ja 20 sentimeetri kõrguse vahtplastist plokiga, mis on paigaldatud puidust raami sisse. Kahe ploki vahel on ligi poolemeetrine vahe, kus ma istun; konstruktsioon meenutab katamaraani. Raami külge on kinnitatud kaks toru, mis hoiavad veekindlat katet üleval, varje näeb välja nagu ujuv telk. Et sellise varjega tööd teha, kannan õlgadeni ulatuvaid kummist pükse. Need on vajalikud selleks, et ma märjaks ei saa, sest sellises varjes mitte ei istuta nagu paadis, vaid hoopis kõnnitakse mööda veekogu põhja ringi. Sedasi pildistan veelinde nende silmakõrguselt, samas aga saan ka vajaduse korral edasi liikuda. Kaamera ja objektiiv toetuvad oakotile, mis lebab minu ees oleval laual. Kuna objektiiv on vaid 20 cm kõrgusel veepiirist, siis on vajalik kasutada nurk-pildiotsijat, sest vastasel korral peaksin ka ise kaelani vette minema. Samas aga polegi mõtet eriti palju sügavamale minna, sest siseveekogudel elavad veelinnud ei tegutse reeglina sügavamal kui poolteist meetrit.

Selline ujuv varje töötab väga hästi, sest linnud ootavad ohtu kas õhust või maalt. Suurema usalduse võitmiseks kasutan kummist parti, mida võib jahitarvete poest osta. Kinnitan selle ligi meetripikkuse kepi abil varje ette nii, et kui mina edasi liigun, ujub ka part varje ees.

Varjed on väga head abivahendid, kui need on paigutatud õigetesse kohtadesse. Ujuva varje kasutamiseks sobivad kevadised jõeluhad või väiksemad järved, kuhu rändlinnud kogunevad. Aprilli lõpus algab meie rabades iga-aastane tedremäng, mis pakub palju pildistamisvõimalusi. Tuleb vaid mänguplats kindlaks teha, paigutada sinna eelmisel õhtul varjetelk, ise telki magama jääda, et hommikul kella nelja ajal üles tõusta ning tegutsema hakata.