3/2005



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Intervjuu
Meie mees vihmametsas: Illar Muul

Eesti soost tuntuima vihmametsade uurija Illar Muuli huvi troopiliste maade vastu algas juba väikese poisina Eestis, kui ta lasteraamatu lehekülgedel õhupalliga mööda maailma põnevamaid looduspaiku reisis. Kui Illari pere siit 1944. aastal Ameerikasse põgenes, toitsid Uues Maailmas poisi huvi nätsupakkidest pärit kaardid, kus peal olid eksootilised loomad. “Neid ma armastasin koguda,” naerab Illar Muuli, kes enda sõnul enam nätsu ei näri. Nätsukaardid on teda aga omal kombel aidanud vihmametsade maailma.

Ilmar Muuli
“Tere,” sirutan käe rohekashallis tuulepluusis tagasihoidlikule, justkui omaette nurka hoidvale mehele. Prillide tagant välgatab midagi ja saan vaikse tere vastu. Esmamulje Illar Muulist ei räägi sellest, et tegu on enesekindla ja põhimõtetega looduskaitsjaga, kes on aastaid Ameerika sõjaväe uurimisinstituudiga seotud olnud. Kas rääkida temaga edasi inglise keeles, mõtlen ja pobisen midagi küsida, tema vastab samuti inglise keeles. Kuni selgub, et Illar räägib eesti keelt täiesti vabalt ja puhtalt. Tegelikult on see uskumatu, et inimene, kes üle 50 aasta pole emakeeles kõnelnud, räägib nii soravalt, ehkki ise häbeneb, et teeb vigu... aga eks me kõik oleme emakeele ja kodumaa suhtes tundlikud, omal viisil.

Olete Eestis üle 60 aasta esimest korda. Teie esimesed muljed?
Esimesed muljed on lennuki pealt, Estonian Air-ist. Kõik oli seal eesti moodi, täpselt eesti moodi. Mitte pool või kolmveerand või nii. Stjuardessid käitusid viisakalt, abivalmilt, Ameerikas oli ka vanasti nii, aga nüüd on kõigil kiire, palgad on väiksemad ja teenindus pole nii soe. Rääkisin stjuardessile, et ma pole kuuskümmend aastat Eestis käinud. Ta naeratas ja tõi mulle I klassist ühe pudeli veini! See on väike kingitus, ütles ta.

Mida olete Eestis teinud esimestel päevadel?

Lapsena, nii siin kui Ameerikas, on minu sõpradeks alati osutunud vanemad inimesed, ning suurem osa neist pole enam elus.

Helistasin sugulastele, nad viisid mind maale, Langale, kus lapsena olin, siis, kui isa oli Siberisse viidud. Ema andis mind tookord siia-sinna sugulaste juurde hoida, nii Saaremaale, Iklasse, Sakusse, Langale, Kloostrisse Läänemaal. Mäle­tan, et seal Kloostris oli suur mets ja veskid, ujutasime roost tehtud parte allavoolu ühe sõbraga.

Olid need kohad endiselt ilusad?
Jah. Sellepärast ma polegi varem Eestisse tulnud, sest ma nii kartsin, et ilusad mälupildid saavad rikutud, aga ei! Isegi Tallinn. Siit lahkudes oli ju Tallinna nii kõvasti pommitatud. Pilt oli väga kole. Märtsipommitamise ajal olin Sakus ja nutsin, vaadates Tallinna poole. Küsisin, kas ema ja vend veel elavad? Nad jäid õnneks ellu.
Isa oli ju Siberis, viidi siit 1942. aastal ära, kuna tema ja suurem osa tema grupist ei tahtnud sõdida Vene poolel, keeldus rindele minemast. Ta oleks ju sõdinud teiste eestlaste vastu. Tagasi pääses ta 1944. aastal.
Ma ei tea, kui täpselt teil tolle aja sündmusi käsitletakse. Ajalugu on ju alati võitjate poolt kirjutatud...

Meie president igal juhul ei läinud 9. mail Moskvasse.
Oo jaa, ma tean seda, arvan, et see oli Eestist väga tubli.

Praegu tulete aga...
...Sri Lankast. Tegin seal oma harilikku tööd: kaitseme vihmametsa ja samal ajal üritame muuta metsa rohkem inimesele kasulikuks. Kui mets pole kasulik, lõikavad inimesed selle maha – puud lähevad laudadeks ja vineeriks. Asemele rajatakse mingi monokultuurne põllumaa (kohviistandus näiteks – toim.), mis maa ja õhukese huumusekihi kiiresti välja kurnab. Meie üritame selgitada, et kuigi need monokultuurid paistavad alguses kõvasti kasumit tootvat, on tegelik kasum peidus ürgmetsas endas. Kuidas aga ürgmetsa kasutada, seda õppisime tegelikult hiinlaste käest. Nemad võtsid ju oma vihmametsa maha tükk-tükk aega tagasi, palju varem kui Lõuna-Ameerika või Aafrika või Malaisiagi. Hiinas, Birma piiri juurest, algab tsoon kuni Taiwanini – kutsun seda Southern Belly of China (Hiina Lõuna-Kõht) – kus olid algselt kõik vihmametsad. Nüüd on seal järel väga vähe metsi, ainult umbes 500 000 ha, suurem osa Yunnanis, Laose ligidal. Selle ala lähedal asubki ju kurikuulus Kuldne Kolmnurk – seal on alati palju hädaohtlikku, narkoprobleemid on ainult üks osa sellest. Vanasti oli seal palju malaariat, ja tiigrid ja elevandid ning igasugused haigused. Edela-Hiinas Yunnanis räägitakse 26 keelt – sealkandis vanad kultuurid elavad veel, ning neile ei meeldi hiinlased, viimased kardavad seal olla. Öeldakse, et see oli “must ala”. Kui me seal töötama hakkasime, oli alguses väga raske.
Muide, see on kant, kus malaaria tõrjuti täiesti välja! Esimest korda maailmas ühes paigas, kus oli palju malaariat.

Kuidas see võimalikus osutus? Kas mürkidega?

Ei, mürk pole kunagi väga palju aidanud. Nad tegid seda väga lihtsalt. Kõigepealt oli olemas väga hea haridusprogramm Hiina poolt. See oli veel enne kultuurirevolutsiooni. Inimestele tehti selgeks, et neil peavad olemas voodivõrgud. Ise nad need valmistasid, materjal aga anti valitsuse poolt. Kui inimene on haigestunud malaariasse, eriti siis on väga tähtis teada, et voodivõrku tuleb kasutada, et sääsed ei pääseks verd imema ja haigust edasi kandma. See ongi kõige esmane asi. Ja nii saadigi selles piirkonnas malaariast jagu, esimest korda maailmas.
Nüüd tuleb sinna paraku Birmast ja Laosest malaaria tagasi “tänu” narkomaanidele. Samuti soodustab seda nüüd palju suurem liikumisvabadus – ka suurtele probleemidele.

Mida tegid hiinlased vihmametsade taastamiseks?
Hiinlased, kes olid oma vihmametsad maha võtnud, said aru, et see oli viga. Kõigepealt ütlevad inimesed: vihmamets. Aga igal pool on mets unikaalne, erinev. Selles Hiina regioonis ei saa üldse monokultuure kasvatada metsadest mahavõetud aladel – mida talupoegadel alul kästi teha – panna maha maisi või riisi. Vesi viis ära taimed või päike kõrvetas need. Aga hiinlasele on toit tähtis – öeldakse, et nälgiv hiinlane sööb ainult kolm korda päevas (naerab), jõukas sööb ikka mitu korda rohkem. Hiina valitsus nägi, et kolhooside värk ei toimi, monokultuuride rajamine.

Siis inimesed istutasid ühe või kahe aakri (ameeriklased arvestavad ühe hektari kohta ca 2 ja pool aakrit – toim.) peale uuesti oma väikese vihmametsa, kus nad kasvatasid mitukümmend erinevat liiki taimi metsa all ning said sealt väga erinevaid vilju ja hüvesid.
Hiljem, Malaisias, saadi poole aakri pealt terve suurpere toit ning jäi veel ülegi, et müüa natuke taimi, selleks et osta riisi. Riisi saab kasvatada monokultuurina, sealkandis polnud see võimalik. Eriti võimas on, kui terve küla rajab sellise vihmametsa üheskoos. Uurides kohalikku faunat, leidsime sellisest metsast palju rohkem loomi kui ürgmetsast. Ürgmetsas pole niipalju süüa, seal on küll palju liike, aga mitte suuri populatsioone. Home-garden tüüpi vihmametsas on aga palju liike ja suured asurkonnad.

Seal järelikult neid kõrgeid korrusmaja-kõrgusi puid ei kasvatata?
Nende all ei kasvaks midagi. Aga muidu on see aed ikka nagu vihmamets.

Kuidas valge mees üldse vihmametsi uurima sattus?

Kui ma olin nelja-aastane, tekkis mul huvi vihmametsade vastu. Siin Eestis. Meil oli kodus üks raamat, kus peategelased leidsid õhupalli, läksid selle sisse ning pall tõusis kogemata õhku. Õhupall viis neid igale poole üle maailma. Kõige huvitavam koht, kuhu nad jõudsid, oli vihmamets. Raamatus olid ka pildid ahvidest ja muudest huvitavatest loomadest.
Kui Ameerikasse läksin, olid sealsetes nätsupakkides kaardid sees. Nüüdsel ajal on ju jalgpalli- või korvpallimängijad, tookord olid need ka, aga oli veel loomapiltidega. Orangutan oli ühel pool ja pildi teisel poolel oli kaart, kus oli näidatud ja kirjeldatud looma elupaika. Ma hakkasin neid vihmametsade kaarte korjama. Ja muidugi loomaias käisin neid loomi vaatamas – need meeldisid mulle väga.

Aga edasi ei sujunud minu huvi vihmametsade vastu sugugi. Läksin ülikooli bioloogiat õppima ja olin nii pettunud, et seal polnud kursusi ökoloogiast – see oli välja jäetud, et teha ruumi uutele tehnoloogiate ja teaduste kursustele – olid 1960-ndad aastad.
Seda võib vist võrrelda veidi meie tänapäevase olukorraga – et ökoloogia on jäänud tagaplaanile, põhiline on geenitehnoloogia jne.Ma pidin igasugused kursused läbi tegema, mis ei pakkunud huvi ja mida ma lausa vihkasin – nagu trigonomeetria. Öeldi, et küll näed, see on vajalik. Ma olen nüüd 67 aastat vana ja pole oma elus kunagi trigonomeetriat kasutanud! Isegi mitte neid vihmametsa rippradu kavandades. Aga neid aineid, mida mul oleks vaja olnud – loomade käitumist, ökoloogiat, ei saanud ma mitte kunagi õppida. Muide, nüüd küll neid õpetatakse, aga mitte küllaldaselt.
Seoses molekulaarbioloogia arenguga kadusid kõik elulised ained. Mõtlesin, et kui lähen kõrgemasse astmesse edasi õppima, et siis saan teha, mida tahan. Aga ei, rohkemgi veel tuli neid ballastaineid.
Loomade käitumist ei saanud kusagil õppida. Ning siis ma ei kannatanud seda enam välja! Koondasin ise teistest ülikoolidest inimesi, keda asi huvitas ja panime kokku ühe kursuse. Professorid tegid mulle peapesu selle eest, kui nägid mu päikesest põlenud nahka – see oli tõestuseks, et olin väljas looduses viibinud – nad ütlesid, et peaksin olema laboratooriumis ja uurima füsioloogiat. Ent minu arusaam oli, et peab kõiki asju teadma, et loomadest aru saada. Alati vaidlesin professoritega, minu suhtumine oli selline: kui tahate mind välja visata, visake, aga ma ei jäta maha oma huvisid ja ei järgi teed, mis minu nägemuse kohaselt on kasutu.

Arvan, et klassikaline haridus kui selline on väga kehv. Minu lastel oli ka alati võimalus midagi muud tundma õppida, meil oli suur maa-ala, kus oli igasuguseid loomi: hobused, lehmad, lambad – et lapsed näeksid ka muud.
Kui sain valmis oma doktoritöö, võeti mind kohe sõjaväkke, sest parasjagu käis Vietnami sõda. See oli 1965. aastal.

Ja saadeti püssiga sõtta?

Ei, sellel teemal tuli mul oma sõda pidada (naerab). Ma ei tahtnud minna, kirjutasin igale poole, ka president Johnsonile.

Otse presidendile?
Sain ka vastuse, ühelt kindralilt Valgest Majast. Mu kiri oli vist nii loogiline, et nad ei saanud seda kõrvale heita. Kirjutasin, et mul pole eriti palju sõtta ohverdada, näiteks silmad on haiged. Pakkusin, et oleks rohkema kasu, kui minu erialaseid oskusi rakendataks. Kindral vastas: ära muretse, me rakendame sind tööle nii, et su haridusest on kasu. Ja mind suunatigi Walter Reedi nimelisse sõjaliste uuringute instituuti (Walter Reed Army Institute of Research). Walter Reed oli see inimene, kes uuris, kuidas malaariast ja kollasest palavikust jagu saada.
Kuna olin hariduselt ökoloog, pandi mind õpetama epidemiolooge, nii laboratooriumis kui praktikas. Mudelina kasutasime kahte erinevat entsefaliidiviirust. Päras väljaõpet sõitsid need epidemioloogid Vietnami. Muidugi me ainult mitte ei õppinud, vaid ka uurisime, kuidas need kaks viirust tekivad jne.
Enne oli neid aastaid uuritud, aga üpris vähe vastuseid saadud küsimustele. Nüüd saime kahe aastaga kõik vastused, mis neid kahte viirust puudutasid. Selle peale Walter Reedi instituudi kindralist juht kutsus mind enda juurde, et mis ma nüüd tahaksin teha? Ta teadis, et mul oli huvi lendoravate vastu. Sel ajal avastati neil uus haigus – riketsia. Ning siis tuli välja, et nad kannavad edasi epideemilist tüüfust, mille kohta arvati, et see on juba kadunud. Kuni praeguseni on see liik lendoravaid ainuke loom, kellelt võib leida riketsiat. Ütlesin, et soovin Malaisiasse, kuna seal on palju lendoravaid. Kindral vastas – et mine siis Malaisiasse, meil on seal laboratoorium. Olin väga kahtlustav, et mida ma seal tegema pean, kas lastakse ikka uurida. Kindral ise oli väga haruldane arst, ta uuris jaapani entsefaliiti, mis on üliohtlik haigus. Kindrali abiline oleks peaaegu toolilt maha kukkunud, ei uskunud oma kõrvu, et Ameerika sõjavägi hakkab lendoravaid uurima. Pärast küsiti minult instituudi peal tihti, et kas sina oled see mees, kes lendoravaid uurib? Vastasin, et jah. Olin Malaisias kokku kuus aastat.

Kas põhjamaalasel pole raske töötada troopilises kliimas?

Mitte minul, mul on igal pool külm (naerab).

Kaua Te olite sõjaväega seotud?
See katkes 1980-ndatel, kui tuli teine kindral etteotsa. Mul oli nimelt juba eelmise ülemuse antud lubadus eraldada poolteist miljonit dollarit, et sõita Aafrikasse uurima HI-viirust, teema, mis oli just palav teema Ameerikas. Tahtsin uurida, et kuidas ja kust see haigus algas. Ma annan sulle 200 000, ütles kindral, mine mängi Aafrikas. Vastasin, et ma ei lähe mängima. Ta küsis, et no mida te seal uurite, miks on see nii tähtis? Seletasin, et need inimesed, kes seal elavad, võivad igaüks sõita varsti võib-olla Rolls-Roys’iga – sest kui palju on Hollywoodi staare, kes maksaksid ei tea mida, et saada imuunsusseerumit. Mitte vaktsiini, mis ennetab haigust, vaid seerumit inimestelt, kellel on antikehad juba veres. Kindral vastas – see pole võimalik, igaüks sureb HI-viirusesse. Kindral oli ju arst, arstid arvasid nii – tol ajal mõeldi nii. Aga see ei osutunud õigeks – nüüd on ju nähtud, et isegi Ameerikas on inimesi, kes 20 aastat olnud viiruse kandjad ja nad pole haigestunud.

Kindral oli kindel, et see projekt ei õnnestu. Mina vastasin: bioloogias pole 100-protsendilist kindlust kunagi. Siis ütlesin aitäh, ja oligi kõik. Siiamaani muide pole seda teemat põhjalikult uuritud. Sel ajal oli sõjaväes juba liigselt ohvitsere, kerge oli ametist lahti saada. Ja mina pole oma pead painutanud kunagi, kuigi teiste omad olid minust palju kõrgemal.

Auaste Teil oli?
Kolonelleitnant (univormi me ei kandnud). See aga ei tähendanud midagi, koosolekutel ja vaidlustel olin alati kindralite hulgas (naerab). Kuna need olid tähtsad teemad, nagu HI-viirus. Vähemalt lasti mul rääkida, kas nad mind kuulasid, on iseasi.
Pärast instituuti olen tegelenud vihma­metsade uurimise ja kaitsmisega. Olen kõigis programmides üritanud ühendada kaitsmist ja kasutamist. Inimestele ei saa keelata vihmametsade kasutamist, küsimus on ainult, kuidas. Paljudes troopikamaades muutub metsade väga range, konservatiivne kaitsmine majanduslikuks koormuseks. Metsad on aga nii rikkad: seal on tohutult taimi ja loomi, seal saab arendada ökoturismi. Kõike ei pea luku taha panema. Samuti peab arendama teadust Kolmandas Maailmas.

Legendaarsed on Teie loodud ripprajad vihmametsades, turistid kõlguvad kümnekorruseliste majade kõrgusel puude võrades. Kuidas neid loodi?

Nüüdseks on neid turistidele ehitatud kümmekond üle terve maailma: Peruus, Brasiilias, Malaisias, Costa Ricas, Ghanas jne.
Need on pärit juba 1968. aastast, kasutasime neid Malaisias uurimise eesmärgil. Kui alustasin oma organisatsiooni ICR (integreeritud looduskaitseuuringute instituut) loomist, sain raha mitmest kohast: National Geographic Society’st näiteks, isegi UNESCO-st. Kuigi Ameerika ei kuulunud enam sinna, anti ameeriklasele siiski raha. Nad said aru, et teeme õiget asja.

Kas rahade saamine on teile kerge olnud?
Ei, raske, väga raske. Kõik on olnud isiklike läbirääkimiste tulemus. Aga me oleks saanud palju suuremaid rahasid, kui ühte meie programmi punkti poleks olnud: metsade säästlikku kasutamist, kui oleksime tegelenud ainult metsade kaitsmise programmiga või uurimisega. Sest iga kord, kui meie lennuk piltlikult üritas õhku tõusta, lasid konservatiivsed looduskaitsjad selle alla. Sellistele looduskaitsjatele on metsade kasutamise aspekt vastuvõetamatu. Nende jaoks on igasugune majandamine, isegi säästlik, täiesti välistatud. Ainult säilitamine, sellisel kujul, nagu need on. Ja kuhu nad on sellega välja jõudnud, küsin ma? Nemad ütlevad, et ära mine isegi ligi metsale, ära käi seal, äkki astud lillele või seenele. Minu arust maailmale selline variant ei sobi.

On palju mõistlikumaid teid.

Rippradade ehitus
Contro vento.Olgu Ameerikas ülikooli ajal tudengina rumalate kursuste vastu protesteerides või president Johnsonile kirja kirjutades Vietnami sõjast pääsemiseks – Illar Muuli julgeb alati purjetada vastutuult. Vihmametsade kaitsjana ei esinda ta samuti keskvoolu: looduskaitsjate seas pole populaarne idee kaasata metsade majandamist, ärihaile on ta aga ehk liiga alternatiivne looduskaitsja.

Ripprajad kutsuvad – kas kardad kõrgust?

Suurem osa vihmametsade elustiku mitmekesisusest asub puuvõrades, mitmekordsete majade kõrgusel. Et uurida oma lemmikuid – lendoravaid, pidi Illar Muuli neile kuidagi kõrgetesse puuvõradesse ligi pääsema ning tundis puudust sellest, et ei saanud head ülevaadet. Rippradade loomise idee saigi tal alguse 1968. aastal Malaisias, kus noor Illar lendoravatega tegeles. Nüüd, hiljem, on rippradadest saanud tema looduskaitseuuringute instituudi (Intergrated Conservationa Research – ICR, loodud 1988, samuti Illari eestvedamisel) peaaegu kaubamärk– loodusturism on ICR-i programmidest kõige kiirema arenguga. Loodusturismi kasvuks vihmametsades on ripprada igal juhul väga ahvatlev ja nutikas leiutis. “Need ripprajad avavad inimesele täiesti uue maailma, justkui akvalang avas kunagi veealuse maailma,” kommenteerib Illar. Tänapäeval võib rippradasid leida juba kümmekond üle maailma (vaata http://www.integratedconservationresearch.org/).
Siiski rõhutab Illar, et ripprajad on vaid üks võimalus propageerida vihmametsade tõelisi väärtusi.



Helen Arusoo
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet