3/2005



Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Artiklid
Ampsuke emme eest

Scanpix
Loomariigi liikide elus on palju suuri väljakutseid. Üheks tõsisematest on vajadus sügavalt magada ja välja puhata. Kuid kõige suuremaks proovikiviks on vajadus vähendada toidualast konkurentsi täiskasvanute suguküpsete loomade ehk vanemate ja poegade vahel.

Tõepoolest – alatoidetud vanemad, kes annavad kõik söödava oma lastele, ei püsi kuigi kaua vormis. Alatoidetud lapsed on aga lausa bioloogiline mõttetus – neist ei saa iial asja.

Röövikul ja valmikul erinev menüü. Eri liikide liblikate röövikud söövad väga erinevaid asju: karvu, riideid, taimelehti, puitu, vilju, sipelgate mune, peaaegu puhast tselluloosigi, karusnahku jms. Liblikate valmikud aga toituvad nektarist – kui üldse. Tõsi küll, Indo-Hiinas on mõningaid selgroogsete verest toituvate valmikutega liblikaid, kes on ehtsad vampiirid. Kuid nende röövikud söövad samuti midagi muud. Sirelaste seas on liike, kelle röövikud toituvad okaspuude vaigust, valmikud aga nektarist jne. Niisiis võib toiduprobleemi lahendada erineva menüüga aga ka koostööna poegade kasvatamisel. Mesilaste üle 24 000 liigi söövad magusat nii vastse kui ka valmiku staadiumis, ja selle ülemsugukonna evolutsioonis näeme me kahte võimsat suunda: sotsialiseerimine, nagu meie mesilastel ja kimalastel, kus toiduhankijate ja sealjuures mittemunejate – tööliste – arv võib ulatuda mitmekümnetesse tuhandetesse. Käguparasitismi puhul aga parasiteerivad käona teiste mesilaste juures teised liigid, kelle arv ületab 20 protsenti kogu ülemsugukonna liikide arvust.

Piim – nutikas toit. Üheks efektiivsemaks ja antropomorfistlikult öeldes teravmeelsemaks probleemi lahendamise viisiks on järglastele toidu sünteesimine vanemate organismis.
Loomulikult on selle mooduse arendajate seas tippmeistriteks imetajad, kuigi me ei ole ainsad: paljude kalade vanematel on võime toota erilist lima poegade toitmiseks – sõõrahvenal näiteks. Aga piimast kui erilisest laste toidust vist siiski midagi nutikamat zooloogia valdkonnas ei leidu!
Sama tähtis, kui vanema ja järglase toidu radikaalne lahutamine, on ka toitumise režiimi omapära. Kõigil sõralistel, mõhnjalalistel, kabjalistel jne, kes toituvad rohust, põõsaste ja puude okstest, tuleb süüa kiskjatest mitukümmend korda suuremat toidumassi, ja seda selleks, et toota enam-vähem ühesugust piimahulka. Paratamatult on sellistel taimetoitlastel vaja söömisega tegelda mitu korda pikema aja jooksul ja loomulikult kogu aeg liikudes. Järelikult elavad ka nende pisipojad emadega koos liikudes. Kui sünnib väike antiloop, kaljukits või kaamel, siis ema kõigepealt sööb ära platsenta jäägid, et selle omapärane tugev lõhn kiskjaid ligi ei meelitaks ning lakub poja kuivaks ja lõhnast puhtaks. Lisaks teeb ema kareda keele massaaž poja lihaskonna närvisüsteemile palju head – paneb vere liikuma, kiirendab hingamist, tõstab üldtoonust. Seejärel jääb ema ootama, et poeg iseseisvalt jalgadele tõuseks ja liikuma hakkaks. Kõrbe ja poolkõrbe suurematel taimetoitlastel peavad pojad järgnema vanematele nagu rihma otsas. Kaameliemad siiski aitavad omi väga suurte ja rasketena (kuni 50 kg) sündivaid poegi jalgadele, tõstes neid hammas­tega kord ninast, kord taguotsast. Kui poeg hakkab jalgadel liikuma, siis ema eemaldub aeglaselt, ise aeg-ajalt pojale üle õla tagasi vaadates. Kui poja jalad, “isekad” nagu nad mõne minuti vanusel lapsel ikka on, viivad ta eemale, lükkab ema jalaga poja pikali, et see alustaks kõndimist algusest. Ent niipea, kui poeg emale sirgelt järgneb, peatub too asendis, mis lubab pojal mööda sirget lähenedes minna ninaga udarasse. Poja sabake, tikksirgelt püsti, vibreerib kiiresti, mida nähes puudutab ema kiiresti nina ja keeleotsaga väikese sabaalust, siis hakkab pisike oma lauba ja koonuga ema kõhtu puksima ning nende mõlema koostöö tulemusena satubki nibu pojale suhu. Edasi on kõik lihtne: pojal tuleb imeda ning lubatud on ema kõhtu tümitada, et piim paremini voolaks.

Piima lubatakse juua viis sekundit. Kui kaua sellise looma toitmine võib kesta? Keskmiselt 5 sekundit. Loomaaias, kus elu on rahulik, harjumuspärane ja turvaline ning loomaemadel toitu jätkub, võib imetamine kesta koguni 7–8 sekundit! Seejärel katkestab ema väga resoluutselt protseduuri ja astub eemale. Selliste loomade pojad ei tohi kunagi kõhtu päris täis saada, sest end kurguauguni täis söönud imik jääb ju magama! Vaja on aga ringi liikuda. Hiljemalt esimese söömise järgselt on ema kuju, liikumise viis, lõhn, häälitsus poja mällu vermitud. Ja kuigi iga selline poeg võib üritada lisapiima saada ka teiste karja emaste käest, järgneb ta just oma emale ja loodab tema peale.

Mõnedel hirvlastel ja jänestel on pojad eriliselt osavad peituma, kuid see on võimalik ainult tihedas taimestikus, metsa ökosüsteemis. Väiksematel taime­toitlastel – närilistel, küülikutel – on urud, nende pojad on pesades paiksed ja nende imetamisrežiim sarnaneb kiskjaliste omaga.

Kiskja imetab poja magama. Otse vastupidine on imetamise kord liikidel, kelle pojad on abitud, nõrgad, sünnivad pimedatena ja peavad olema pesas või koopas. Kiskjalisest ema vajab mõnda tundi, et saada loomset toitu piisavalt kahe-kolme päeva piima tootmiseks. Kuid ekstra tähtis on, et sel ajal, kui ema on jahil, ei tõmbaks pojad oma häälitsus­tega kiskjate ja konkureerivate liikide esindajate tähelepanu oma pü­hamu asukohale. Eriti drastiliselt tähtis on see asjaolu erakliku eluviisiga kiskjate puhul. Kiskjate toitumiskäitumine on niivõrd suurte ja dramaatiliste väljakutsetega seotud (saakloom leida, see kätte saada ise sealjuures viga saamata näiteks), et sotsiaalsuse määra kiskjaliste imetajate ja röövlindude seas peame me seostama sellega, kas nad teevad liigikaaslastega koostööd küttimisel või loodab iga isend ainult endale. Seltsinguliste kiskjate puhul, nagu susi, punahunt või hüään, jääb keegi täiskasvanutest poegi valvama, kui teised jahil käivad. Erakliku eluviisiga kiskjatel aga tuleb pojad tingimata enne magama saada, ja seda pikemaks ajaks, enne kui ema piimatootmise tooraine otsinguile suundub. Seda me näemegi ilveste, tiigrite, jaaguaride, puumade, karude perekondades: poegi imetatakse viimseni, nad lähevad kõhust lausa ümmarguseks ning nende emad, ilmselt erinevalt sõraliste emadest, tunnevad imeta­misest suurt naudingut. Sedasi ennast täis õginud imikukene jääb väga kõvasti magama ning ei piuksu ega näu. Ema võib jahile minna.

Esikloomad annavad lapsed ka isaste hoolde. Kaks kirjeldatud imetamise viisi ei ole loomulikult ainsad, on igasuguseid huvitavaid kombinatsioone ja erandeid. Näiteks esikloomad imetavad poegi nii-öelda vahepealse täitumusstaadiumini. Poja kõht saab küll täis, kuid magama ta siiski ei pruugi jääda. Asi on selles, et esikloomade emadel on esiteks käed, teiseks – neil on ka isased abiks. Poegi toitnud, imetanud emane marmosett või tamariin (need on väiksed Lõuna-Ameerika troopilise metsa “ülakorruse” elanikud küünisahvlaste sugukonnast) võib unised lapsed isa hoolde jätta. Isa siis, pojad kindlalt seljas või kõhu peal karvadest kinni hoidmas, valib parajat turvalist paika puu otsas, kus ära oodata, millal ema toiduotsimise ekspeditsioonilt valmis piimaga naaseb.

Suurimatel loomadel on aega poegade toitmiseks. Omapärased on “supergigan­ti­de” poegade imetamise viisid. Vaaladel, ninasarvikutel, hiidjõehobudel ja elevantidel praktiliselt puuduvad looduslikud vaenlased, ning oma poegade toitmiseks on neil aega. Vastsündinud elevandipoeg ei oska londikest joomiseks, imemiseks või mõneks muuks eluliselt tähtsaks tööks kasutada, ta peab imema suuga, kuid emaelevandi kaks piimanääret on ju üüratult kõrgel – esijalgade kõrval n-ö kaenlaaukudes. Et meetrikõrgune ja ligi sajakilone poju piima imeda saaks, peab ema lausa põlvitama. Elevantide matriarhaalse karja seas ei ohusta see protseduur kunagi ei ema ega poega. Kui toitu on küllalt, võib elevandiimiku lausa magama imetada – kari ootab veidi. Kui aga toidu ressurss on napp ja kari peab liikuma – eriti tähtis on see põua ajal –, siis ka elevandipoegi toidetakse nii, et kõht oleks pooleldi tühi ja nad oleksid emmele järele jooksmiseks üsnagi hästi motiveeritud. Kõige suuremaks, mitmekesisemaks ja tihtipeale veidramaks esindajaks imetajate maailmas on loomulikult inimene. Aga see on juba teine lugu.



Aleksei Turovski
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?