3/2005



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Artiklid
Ago Ruus teab, millal kaamera käivitada

Ago Ruus
erakogu, Ago Ruus
“Tahaks teha filmi, kus pilt on nii võimas, et sõnu polegi vaja,” unistab filmimees Ago Ruus, kes on operaatorina olnud paljude armastatud Eesti mängufilmide sünni juures. Nüüd teeb ta loodusfilme, jäädvustades Eestile omast, kuid hääbuvat. Äsja sai tal valmis film rannaniitudest ja kõrest, mille mõned kaadrid esilinastusel publiku imetlevalt kahisema panid.

Vaatasite Loodusõhtul publikuesilinastusel “Rannaniitude laule” alul tagareast, hiljem kolisite aga veelgi kaugemale, lausa piletimüüja laua peale istuma. Kas tahtsite näha publiku tundeid või ei jätkunud rahvast täis saalis lihtsalt paremat istekohta?

Kuulasin sealt heli. Sinna oli ilusti kosta, järelikult on sellega kõik korras. Esiridadest ei armasta ma oma filme vaadata niikuinii.
See, et rahvast oli saalis palju, näitab osalt igatsust. Igatsust maa ja sealse elu järele. See on meil ikka veel omasena hinges.

Teie üks suur armastus on eesti hobune. Kas nüüd on tema kõrvale tulnud hoopis teises mõõdus lemmik – kõre?

Ei saa öelda, et konn nüüd mu armastus on. Kuid loodusfilmide tegemine on hakanud viimasel ajal meeldima küll. Aastaid filmitööd teinuna hakkas tunduma, et mulle ei istu enam see “üks päev ühte, teine päev teist” tööstiil. Mängufilmide tegemine on viimastel aastatel kaootilisemaks läinud.
Loodusfilmi juures on aega, kuid üksi tehes kulub 90 protsenti võhma paraku küll sellele, et ajada asju nii, et kõik toimiks.

Palju Te enne seda filmi olite kõret kohanud?

Natura-teemalist filmi tehes sain temast häid kaadreid. “Rannaniitude laule” tehes juhtus teisel filmimise aastal aga nii, et seal, kus plaanisin filmida, polnud kõresid. Kolmandal aastal oli õnne. Jätan ikka eelmiste filmide tarvis üles võetud materjali alles. Nii oli filmis ka nn laenatud kaadreid.
Mulle on üldse filmi visuaalne külg väga tähtis. Ideaalne oleks jutustada filmilugu ainult pildi- ja helikeele abil, selgitavaid sõnu ütlemata. Eks see ole unistuste film, kõre filmi puhul ei saanud sellist ideaali proovida – tuli rääkida rannaniitudest ja inimese tegevuse mõjust neile.

Kummale on seda filmi rohkem vaja – kas kohalikule elanikule, kel rannaniit pea akna taga või linnainimesele, kes Matsalus vahel kõmpimas käib?
Ma arvan, et maainimesele, kes sealsamas elab, on seda filmi samapalju vaja, kui linnainimesele. Nad näevad filmis erinevaid tahke. Linlane lisaks probleemile ka eksootikat ja romantikat. Maainimene vaatab sedagi, et toosama ilus maastik on ju ka kasutoov. Kui see väärtus ära kaob, kaob turist, kaob omapära.
Matsalu kant on minu meelest Eestis parim näide, kuidas kohalikud ja looduskaitsjad ühte asja ajavad. Rahvuspargi inimesed on teinud tohutult suure töö. Väga mõistlikult ja isiklikult inimestele lähenenud, püsivusega selgitanud, miks rannaniitude säilitamine hea on. Nad pole olnud vaid administreerivad toetusejagajad.

Teie filmides kumab hääbumise teemat – väikesed maakoolid, eesti hobune, eesti nudipäine maakari.
Võib-olla täna päästame kõre, aga kümne aasta pärast äkki polegi neid siin. Meie kohus on neist rääkida. Praegu on mul kä­sil film võistlushobusest Palladium. Võiks arvata, et see on hoopis teisest ooperist, aga isegi tema filmis on sama teemat. Ta on trakeeni tõugu täkk – see tõug on hääbumas ja Palladium on veel üks väheseid, kes suures spordis kaasa teeb.
Ma ei tee ohufilme. Püüan alati näidata, et ka positiivne märk on olemas, et hääbumisest on ka väljapääs. Filmikeele kaudu edastatud sõnum jõuab paremini pärale, kui sama ajalehest lugedes või raadiost kuulates. Filmi vaadates tekivad emotsioonid, see mõjub. Nii oli ka filmiga eesti hobusest – nende arvukus on tunduvalt suurenenud ja meie hobune on leidmas taas väärikust eestlaste silmis, see oli vahepeal kadumas.

Teie fotode näitus eesti hobusest on varsti vist Eestile juba teist tiiru peale tegemas?
See on olnud jah palju üleval. See hobune on meie visiitkaart ja uhkus. Kui näitust avan, tulevad inimesed rääkima. Nad filmist juba teavad teda. Inimestel on ka üllatavalt palju nostalgilisi mälestusi oma hobusest. Fotonäitus taaselustab neid.

Teie kohta on öeldud, et kui Teil juhtumisi pole kaamerat kaasas, siis on kindlasti fotoaparaat. Milline on kõige magusam hetk, mille maha maganud olete?
Arvan, et tegelikult on rohkem neid asju, mis on maha magatud, aga halvad asjad ei jää ju meelde. Neid hetki koguneb filmitegemise juures ikka. Ei saa kogu aeg olla valitud objekti juures, seega saab maha magada hetki, mida ise ei tea. Ja kui näed head sündmust, ei pruugi sa looduses end varjates olla just selles punktis, kus kõige parema filmikaadri saaks. Ma olen sellega juba harjunud. Esialgu elasin seda hirmsasti üle, kuklas oli kogu aeg tunne, et kõige parem juhtub seal, kus mina kaameraga pole. Aga aastatega loodust tundma õppides tajud, millal kaameraga ootama tulla.

Valite Matsalu loodusfilmide festivali programmi filme. Mis on sel aastal festivalil uut?
Teeme festivali päeva võrra pikemaks – see ongi kõige suurem uudis. Reede ja laupäev on filmide vaatamiseks täispikad päevad. Samas ei taha me aga filmide arvu eriti suurendada – inimene ei suuda ju korraga liiga palju uut vastu võtta, peale võistlusprogrammi on plaanis veel eriprogrammid ja kohtumised filmitegijatega. Filmid jooksevad endiselt kahes saalis. Kindasti jäävad ka loodusfoto osa ja matkad. Sel aastal on inimese ja looduse kooselu käsitlevate filmide kõrvale valitud mere- ja rannateemalised linateosed.



Malle Pajula
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet