Punase mangroovi ( Rhyzophora stylosa) tugijuured mõõna ajal
	Scanpix, David Guy

Manglipuupõõsad olid ühed vapramad kangelased eelmise aasta Kagu-Aasia tsunamikatastroofis. Kohtades, kus mudased mangroovirannad veel inimese poolt puutumata jäetud, seisid nad barjäärina rannal, peatasid laine hoogu ja päästsid inimelusid. Tai läänekaldal, kus manglipuuvõsad liivarandade ja luksushotellidega on asendatud, palmipuud võrreldavat kaitset igal juhul ei pakkunud.

Oli aegu, kus randu hoolega puhastati manglipuudest. Mudastel, haisvatel, niisketel mangroovisoodel ei nähtud mingit väärtust. Kagu-Aasias loodi maad rannahotellidele ja krevetikasvandustele. Sydney olümpiastaadion ehitati veel alles aastaks 2000 puhastatud mangroovsoo peale. Kuid tänaseks on hakatud mangroovrandade tähtsusest rohkem aru saama. Austraalias neid enam ei puudutata (erandiks oli Sydney olümpiastaadion), aga arengumaades küll, eriti paikades, mida tsunami tabas. Tormid ja troopilised tsüklonid tekitavad neis maades ja ka Austraalias igal suvel hirmu, just nende suure purustusjõu vastu on vaja mangroovtihnikuid. Oma tugevate juurtega ei kaitse nad ainult kaldaid erosiooni eest, vaid peatavad nii tsükloneid kui ka tsunamisid. Kui viimasest tsunamikatastroofist midagi positiivset oodata, võib ju loota, et äkki võeti õppetundi kuulda.

“Vaata, milline õnn, et ta [tsunami] siia ei tulnud,” ütleb Bill, Austraalia kohalik kalamees, kes, nagu austraallastel kombeks, end pärastlõunakuumuse eest pubis peidab. Mansfield Hotel on sel kellaajal üks elavamaid kohti Townsville’i vaiksel peatänaval. Tolmune kaabu viltu peas, tellib ümmarguse tumepruuniks päevitunud näoga Bill teise XXXX-i, Queenslandi osariigi populaarseima õlle. “Siin, Põhja-Austraalias on manglipuusid küllaga. Rossi jõgi voolab siit läbi, kui homme kalale tahad tulla, näitan.”

Tean, et Rossi jõgi on üks Põhja-Austraalia arvukate mangroovijõgede hulgast: enamik Queenslandi osariigi jõgesid ja randu on manglipuudega ääristatud. Ma olin manglipuid näinud küll, Sydney ülikoolis neid isegi uurinud, aga lähen heameelega kaasa.
Järgmisel hommikul me siis istume juba Rossi jõe ääres. Mina, Bill ja koer Jack. Varahommik on kalastamiseks kõige parem aeg. Pärastlõunal pole õhu jahenemise ja ilma pimenemise vahel piisavalt aega. Hommik on õige aeg lindude ja loomade vaatlemiseks, keskpäeval hoiavad ka nemad kuumusest eemale. Istume otse silla peal, sest jõe ääres on manglipuupõõsastik liiga tihe ning kaldad liiga mudased, et istumispaika leida. Samas pole suurem veeliiklus veel alanud, ja silla pealt on hea vaade üle terve jõe.

Hommikutundidel on veel jõevesi kõrge ning manglipuupõõsad poolest saati vee sees. Tõusu ajal on ohtralt kala: see on põhjus, miks Bill siin on. Iga natukese aja tagant hüppab mõni kala pinnale. “Oi-oi, nüüd näkkab!” Bill tõmbab, mis jaksab. Kuid see paistab tugev tükk olevat. Lõpuks tuleb elukas pinnale. Pruun ja ümmargune. Kilpkonn!? Mitte väga suur, võib-olla 30 cm läbimõõdus. Vaene loom on terve kalakonksu kurku tõmmanud. Ai, kui valus! Ma ei taha vaadata, kuidas Bill kalanoaga ta lõuga opereerib. “Ei tea, kust ta siia sattus. Magevee kilpkonnad pole mangroovides eriti tavalised.” Kui kilpkonn jälle vabaduses, on ta paari sekundiga vees tagasi. Loodame, et paraneb.
Paari tunni pärast on mõõna saabumist märgata. Eestlastele harjumatult vahetuvad nad kiiresti – Rossi jões Townsville'is näeme lausa kahte tõusu ja mõõna ööpaevas, samuti on veetasemete vahe suur – sõltuvalt ajast 1–2 meetrit lausa.
Mõõna saabudes voolab vesi kiiremini kui enne ja manglipuud hakkavad täies pikkuses vee seest välja paistma. Paar pikajalgset veelindu jalutab madalas vees ja torgib oma pika nokaga jõepõhja. Egret (Ardea alba) on neist kõige tavalisem, kuid kohal on ka valgepea-haigur ja lõunaiibis. Järsku karjub Bill: “Oooh, jabiru, vaata, jabiru!” Põhja-Queenslandi teiseks suurim kurg (jabiru toonekurg Ephippiorhynchus asiaticus – toim.) on siin linna sees üsna harv nähtus. Ma ei suuda oma silmi uskuda, lind on peaaegu minu pikkune. Punaste jalgadega, nagu kurel ikka, mustvalge keha ning sinakasrohelise pea ja kaelaga. “See on isane,” ütleb Bill.
Mida madalamaks vesi muutub, seda rohkem tuleb nähtavale mangrooviderikas ökosüsteem. Krabid, teod, molluskid, krevetid. Mangroovi ökosüsteem on huvitav segu maapealsetest taimedest, mis veesõbralikuks arenenud, ning veeloomadest, kes kohanenud eluks maa piiril. Kui mudane jõepõhi manglipuud ümbert paljastatud, lähen alla jõe äärde asja oma silmaga vaatama. Mudas lebavad austrid, jalutavad ämblikud, hüppavad konnad. Terve maa on väikseid krabiauke täis. Kiired krabid jooksevad mind märgates küljetsi lähimasse auku. Augud pole aga ainult peidupaigaks. Kuna nad põhjast vett täis on, käivad mereloomadest krabid seal mõõna ajal hingamas.

Manglipuudel on iseloomulikud juured. Manglipuudel on probleem, mis maismaataimedel puudub. Nimelt on nende juured eriti hapnikuvaeses mudas, ja tõusude ajal hoopis vee all. Et kuidagi hapnikku saada, on mangroovide juured osaliselt maapealseteks arenenud. See areng on võtnud erinevaid kujusid: mõnedel ripuvad juured juba poolest tüvest alla ja koguvad hapnikku, enne kui nad lõpuks maasse tungivad. Teistel arenevad juured küll maa all, kuid kasvatavad välja väikseid ujumismaski hingamistorusid meenutavaid osi, mis ulatuvad maa peale ja nõnda hapnikku hingavad. Siin Rossi jões on nad nii tihedad, et pead neile peale astuma, paindudes pritsivad nad mu mudaga päris täpiliseks.
Hapnikupuuduse kõrval maadlevad manglipuud aga hoopis soola üleküllusega. Kuigi manglipuud soolase veega kohanenud on, ei ole sool neile eluks vajalik. Peamiseks eeliseks soolavees kasvamisel on hoopiski konkurentsi puudus teiste taimedega. Ükski teine taim ei ole nii hästi soolaga kohanenud kui manglipuud, ja sellepärast on nad mudaste tõusu- ja mõõnarandade suured valitsejad. Samuti jõgedes kasvavad manglipuud – siin Rossi jões isegi ligi 10 km kaugusel ookeanist, kuni algab magevesi. Soolasus on kuni sinnani jõgedes ümmarguselt sama kui Läänemeres – kergelt soolane. Kui kaugele soolane vesi ookeanist ulatub, oleneb topograafiast ja paljust muust. Tegelikult võivad manglipuud ka magevees kasvada, kuid teised taimed tõrjuvad nad enamikul juhtudel välja.
Soolaprobleemi lahendavad mangroovid, olenevalt liigist, kolmel eri moel. Üks osa manglipuid ei lase soola üldse endasse siseneda, kasutades filtreerivaid juuri. Teised lasevad soola nii kiiresti kui võimalik organismist läbi. Viimast tüüpi mangroovid kasvavad just Rossi jões. Nende lehtedel on spetsiaalsed soolanäärmed, mis soola välja lasevad. Soolakirmetist on lehtedel silmaga näha. Maitsen ühte – täitsa soolane! Kolmas grupp manglipuid säilitab soola puukoore sees, või vanades lehtedes, mis varsti maha kukkumas.

Manglipuud varjavad krokodille. “Jookse!” karjub Bill järsku silla pealt. “Ruttu, ruttu, jookse!” Teadsin kohe, milles asi, aga aega ringi vaadata ei olnud. Ma rohkem vist lendasin kui jooksin üle libeda mangroovimuda silla poole. Tagasi silla peal, vahime alla vette. Paari meetri kaugusel kohast, kus seisin, on mudases vees kõrgendik, mis tõesti krokodillipead meenutab. “Krokodillid võivad tundide viisi paigal püsida. Ega me enne ei tea, kui näeme, kas ta liigutanud on. Aga ühte ma sulle ütlen, ära kunagi, kunagi, jõele selga keera. Olgu tõus või mõõn. Mitte Põhja-Austraalias. Siin on igas jões krokodillid.”
Paari minuti pärast ongi pea kadunud. Täitsa hirmus lugu, mõtlen, et kui see nüüd krokodill oli, siis ta lamas ju minust ainult paari meetri kaugusel. “Vaata, just nende krokodillide pärast ma ei teagi, kas neid manglipuid nii väga vaja on,” ütleb Bill. “Seal põõsastes nad end peidavad, ja kui selja keerad, oledki läinud mees. Mul tapsid eelmisel aastal koera ära. Mitte siin, see oli põhjas, Cape York’is. Läksin sõbrale külla. Jõgi voolas seal kohe maja taga, koerad käisid end vees jahutamas. Ja ühel päeval koer ei tulnudki koju. Mis ta muud oli, kui krokodill.
Kui vähemalt krokodillijahti ära poleks keelatud! Kümme aastat tagasi jões nii palju krokodille ei nähtud. Nüüd loe muudkui lehest, et kus ja kelle nad jälle ära tapsid. Milleks seda jahti ära oli vaja keelata!”
Ma ei hakka Billiga vaidlema. Manglipuud on üks maailma produktiivseimatest ökosüsteemidest. Teelusikatäis muda Põhja-Queenslandi mangroovmetsast sisaldab rohkem kui 10 miljardit bakterit, mis lagundavad 600 tonni lehti, oksi, puukoort, õisi, puuvilju ja seemneid ühe ruutkilomeetri peale aastas. Oma suure toidulauaga meelitab see ökosüsteem ligi arvukalt krabisid, tigusid, molluskeid, krevette, kalu, mis omakorda on toiduks lindudele ja krokodillidele. Umbes 75 protsenti Austraalias püütud kalast sõltub mingil ajal oma elus mangroovi ökosüsteemist. Peale selle kasutavad ka maaloomad, nagu maod, opossumid ja lendkoerad manglipuidpõõsaid elu- ja toitumispaigana. Austraalia päriselanikud on mangroove kasutanud söögiks, meditsiiniks, bumerangide valmistamiseks ja paatide ehitamiseks viimased 40 000 aastat.
Loomulikult on manglipuud tähtsad, aga ma ei viitsi vaielda. Kui nii keerulisest ökosüsteemist üks lüli välja langeb, näiteks krokodillid, on kõik teised ohus. Kuid ühega on Bill nõus: Põhja-Queenslandis, kus tormid ja troopilised tsüklonid igal suvel hirmu tekitavad, on mangroove vaja. Et meid ei tabaks nii surmavalt tsüklonid ja tsunamid, nagu poole aasta eest Kagu-Aasiat.

Mangroovide perekond
Enamikul juhtudel on manglipuud paari meetri kõrgused lehtpõõsad, mis kasvavad soolastel mererandadel ja jõgedes, kuhu soolane vesi ookeanist sisse tungib. Manglipuud võivad olla puud või põõsad, aga neil on ühine omadus: nad kannatavad hästi soolast vett. Maailmas on tervelt 80 liiki manglipuutaimi, mis kuuluvad 20 eri perekonda.

Globaalselt sõltub manglipuude leviala temperatuurist ja vihmakogusest. manglipuudele meeldivad paigad, kus aasta külmema kuu keskmine temperatuur on vähemalt 20 soojakraadi ja temperatuurimuutus aastaaegade vahel väiksem kui 10 kraadi. Eelistatud veetemperatuur on 24 kraadi ja vihma soovitakse 1250 mm aastas. Sellepärast kasvavad mangroovid maakera troopilises vööndis: Kesk- ja Lõuna-Ameerikas, Aafrikas, Kagu-Aasias ja Austraalias. Põhja-Austraalia on Lõuna-Austraaliast tunduvalt kuumem ja seega kasvab Queenslandi osariigis 30 mangrooviliiki, Lõuna-Austraalias aga ainult kaks.


Hall mangroov – pioneerliik veepiiril. Eri liiki mangroovid kannatavad erinevas koguses soola. Kuna tingimused kalda tõustes muutuvad, võib mangroovialadel näha iseloomulikke tsoone paralleelselt kaldaga, mis koosnevad erinevatest mangrooviliikidest. Kui üks liik leiab kuskil perfektsed olud, muutub ta domineerivaks teiste liikide üle. Kõige tavalisemaks manglipuuliigiks Rossi jões on hall mangroov, Avicennia marina, oma iseloomulike “hingamisjuurtega”. See liik on ka kõige tavalisem manglipuuliik kogu Austraalias. Hall manglipuu kasvab alati esimesena veepiiril ja on kõige paremini kohanenud mudase pinnasega, mis tõusude ja mõõnade mõjul pidevalt liigub.

Halli manglipuu taga peidab end kasvama rippuvate juurtega punane manglipuu, Rhyzophora stylosa. Veel nõks kaldast eemal ja kõrgemal alal, mis ujutatakse üle ainult suuremate tõusude ajal, kasvavad juba uued liigid, näiteks kollane manglipuu, Ceriops spec. Siin on pinnas küll tugevam, aga ka soolasem, sest harvaesinevad tõusud uhuvad soola küll kaldale, kuid jätavad ta sinna järgmise korrani. Madalamatel kallastel loputavad tihedad tõusud kalda soolast puhtaks. Ükski teine manglipuu peale kollase mangroovi ei kannata sellist soolasust. Peale seda tsooni võib jälle näha halli mangroovi. Märjas troopikas – vihmametsades – pesevad veejoad mullad soolast puhtaks, magevee taimedele sobilikuks. Rossi jõgi kuulub aga kuiva troopikasse, kus vihma ei saja. Billi sõnul pole viimase kuue kuu jooksul tilkagi vihma sadanud. Kui vesi pärast vihma ära aurab, jäävad soolad maasse ning jõest veel paarikümne meetri kaugusel võib soolavee taimi näha.