3/2005



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Eesti vägevad
Kivine ajaloo kroonika

Meie paeses pangas, mis rohkem kui 400 miljonit aastat püsinud peaaegu muutumatuna, on tallel rikkumata kujul kümneid miljoneid aastaid Maa ajaloo kroonikat. Mujalt maailmast sellist õigupoolest ei leiagi.

Pakri poolsaar
Hendrik Relve
Kuningatoolil, Läänemere kõrgeimal kriidikaljul. Olime kõmpinud lämmatavas suveleitsakus õige mitu kilomeetrit. Kuid hallid siledad pöögitüved jalgraja veeres ei tahtnud lõppeda. Ikka veel ei andnud mets maad mereranniku värskendavale avarusele. Ootamatult tõkestas õpperada värav, mille ääres putka. Putkast saime teada, et kui tõesti tahame näha vaadet merele, peame selleks ostma omaette pileti. Siis pääseme kaljunukile nimega Kuningatool. Mis meil pärast nii pikka matka üle jäi, kui lunastada pilet.

Jätkasime teekonda käsipuudega ääristatud rajal. Varsti leidsime end kitsukesel ümaral vaateplatvormil, mida ümbritses toekas rõhtlattidest tara. Tara taga oli tühjus. Seisime Läänemere ranniku kõige kõrgema kriidikalju tipus. Siin, Põhja-Saksamaal Rügeni saarel, on kaunimasse rannikuosasse põneva ranniku vaatlemiseks loodud Jasmundi rahvuspark. Vaateplatvorm oli ehitatud ligi 120 meetri kõrgusele kaljueendile, mis asus randa loksuvate merelainete kohal.

Kuningatool olevat nime saanud Rootsi kuningas Karl XII järgi (tähtis tegelane ka Eesti ajaloos), kes siin seisnud 1715. aastal ja juhatanud merelahingut Rootsi ja Taani laevastiku vahel.
Olime lootnud Kuningatoolilt näha uhket vaadet kriidikaljudele. Läänemere teistel randadel kriidikaljusid ei leidu. Kahjuks pidime pettuma. Naabruses kõrguvaid nõlvu kattis tihe metsarohelus. Meie jalge all oleva kalju nõlvad pidid küll olema paljad, kuid paraku ei olnud neid vaateplatvormil olles mingil kombel võimalik silmitseda.

Märkasin, et seal, kus merepoolses otsas lõppes platvormi serv, ulatus üks kaljunukk veel mitu meetrit kaugemale. Võis oletada, et kui sinna turnida, peaks kriidirannik kogu ülevuses ära paistma. Barjääri külge kinnitatud kuri silt aga hoiatas, et ületamine on rangelt keelatud. Sisemiselt ebaledes, kuid väliselt otsusekindlalt mõtlesin saksalikule korraarmastusele vilistada. Vinnasin end nobedalt üle tara ja astusin järsaku servale nii lähedale kui võimalik. Vajutasin kiiresti ja järjest, nagu metsas metslooma või lindu pildistades, kaamera päästikule ning vinnasin end kähku üle barjääri tagasi. Nähtud pilt, mida läbi kaamerasilma mõned sekundid sain seirata, ei tahtnud silme eest haihtuda. Hirmkõrge püstloodis rannaastang, mida pikkisid valged sambad, otsekui valge mördiga kaetud tornid kindlusemüüris. Täna, sombusel päeval, paistis kriit hallikana. Kuid päikesega pidi ta ilmselt suisa pimestavalt vastu särama. Looduslike tornide ja müüride rivi mõõtmed olid nii üüratud, et inimene nende kõrval päris kübemeks pisenes. Mustavate putukatena paistvad kogud kitsal ribal mere ja kriidimüüri vahel olid olnud siiski inimesed, kes lainete piiril jalutasid.

Paekallas – kaljumaastiku mall eestlasele. Läänemere erinevatel kallastel võime näha graniitkaljusid, liivadüüne ja kiviklibuseid randu. Kõrgeid, kuid eri vanusega lubjakividest astanguid leidub vaid Läänemere lõunasopis, Rügeni saarel, ning keskosas, Rootsi ja Eesti rannikul. Geoloogiliselt on nad kõik sarnased selle poolest, et koosnevad lubjakividest. Kuid Saksamaal on lubjakiviks kriit, Eestis kõvemad lubja- ja dolokivid, mida eestlased ühise sõnaga paeks nimetavad. Vanuselt on Rügeni kriidikihid meie paekihtidest tohutult palju nooremad. Nad on tekkinud ligi 200 miljonit aastat hiljem. Saksamaa lubjakiviastangu kõrgeim tipp küündib meie kõrgeimast, Ontikast, ligi kaks korda kõrgemale. Seevastu on meie paene astang Rügeni astangust mitu korda pikem.
Kuningatooli serval kõõludes kogesin õige sarnast tunnet sellega, mida olin kord läbi elanud lapsepõlves, kui esmakordselt Ontikale sattusin. Sa kõnnid teelt mööda laudsiledat puudeta paetasandikku mere suunas ja näed enda ees vaid sinetavat veteavarust. Siis järsku ulatub su kõrvu seni kuulmata jäänud lainete mühin ning samal hetkel märkad mere kohal lendavaid kajakaid. Millegipärast lendavad kajakad jalgadest allpool, nii et näha on nende seljad. See muudab ettevaatlikuks ja sa aeglustad sammu. Siis äkki märkad, et paelava lõppeb kui noaga lõigatult. Uudishimu tõmbab sind järsakule võimalikult lähedale. Samas tunned, kuidas sügavik seljale ärevusjudinaid tekitab ja põlved imelikult pehmeks muutuvad. Hirm muutub nii valdavaks, et viimastel meetritel laskud käpuli ja lõpuks lausa roomad. Viimaks küünitad pea ettevaatlikult üle paenuki. Su pilgu ees avaneb sakiline sein, mis peadpööritavas sügavuses lõppeb lahtimurdunud paelahmakatega. Sealt edasi paistavad lehtpuude ladvad ja kitsas klibune rannikuriba. Kliburannale rulluvad vahused laineteviirud, mis siit ülalt paistavad imelikult aeglased ja väikesed.
Olles hiljem kolanud maailma eri nurkade kilomeetritekõrgustes mäestikes, ei ole too esmane elamus kunagi ununenud. Meile, eestlastele, tasase maa lastele, jääb kodumaa pankrannikul kogetu vist õige sageli mõõdupuuks hiljem tõelistel mägimaastikel nähtava hindamisel.
Meie pankrannikul ja Eesti paeastanguil lugematuid kordi retkelnud, olen selgeks saanud, kui erinev võib olla nende välimus. Mõnel pool, nagu Pakri poolsaarel, vaovad lained sõna otseses mõttes su jalge alla ja sa seisad paekarniisil otse vee kohal. Teisal, nagu tihti Lääne-Eestis, asub mõni paeastang sügaval sisemaal ning on mattunud nii paksu pinnasekihi alla, et näib lauge jõeoru nõlvana. Tegelikult ulatuvad Eestis erineva vanuse ja koostisega paeastangud otsekui iseäralikud saehambad välja põhjapiirilt lõunapiirini. Mida lõuna poole, seda nooremad nad on. Eesti lõunapoolseimaid lubjakivipaljandeid saab näha Võrumaal Läti piiri lähedal Peetri jõe kallastel.

Pangaalusel metsal on kuukressi lõhn. Pikimaid ja elamuslikemaid retklemisvõimalusi paeastangutega tutvumiseks pakub Saka – Ontika – Toila kant Ida-Virumaal. Seal jätkub paesein kümnete kilomeetrite ulatuses peaaegu katkematu müürina ning küündib ka kõige kõrgemale, 56 meetrini. Seal võib piki rannapiiri korraldada kas või päevi kestva jalgsimatka. Tuleb vaid meeles pidada, et paeplatoolt mere äärde laskumine või sealt tõus mööda järsku ja kaljust rada on võimalik vaid teatud kindlatest paikadest. Kohalikele elanikele on loodusliku tõkke ületamine läbi aegade olnud tõsiseks probleemiks. Rohkem kui kolmveerand sajandit tagasi märkis esimesi siinsete matkavõimaluste tutvustaja Gustav Vilbaste, et rannakülade inimesed pidid Saka ümbruses mere äärde laskumiseks kasutama tihti köisi. Isegi hobuseid vinnati paekaldalt alla ja sealt üles köitega.
Aga tänu sellele, et inimene paeastangu alla hõlpsasti ei pääse, on sealsed metsasiilud püsinud rikkumatutena. Lubjarohke muld ja paenõlvadest immitsevad allikad loovad siin taimedele eriliselt soodsad ja vaheldusrikkad kasvutingimused. Puuliike on ohtralt, nende seas saart, pärna, jalakat, vahtrat ja teisi meie metsadele haruldasi nn laialehiseid liike. Sageli leidub vanu õõnsustega puid ja muid paiku, kuhu lindudel hea pesa punuda. Seepärast rõkkab mets kevaditi mitmehäälsest linnulaulust. Eriliste kasvukohtade tõttu kasvab paeseintel ja nende all ka erilisi taimeliike. Paemüüride pragudest sirutuvad välja nahkjate lehtedega haruldased raunjala liigid, kolmnurga moodi lehega paas- kolmissõnajalg ning peent pitsi meenutavate lehtedega habras põisjalg. Siinsete metsade vahest tähelepanuväärseimaks taimeliigiks on mets-kuukress. Kes esimest korda selle taime lehti metsa all näeb, võib arvata, et tegemist on mingi umbrohuga. Tema teravalt hambulised lehed näevad välja lopsakad ja vohavad. Tihti on nii, et seal, kus mets-kuukressi juba leidub, on ta vallutanud suure osa metsaalusest. Kuukressi õied on kahvatulillat värvi ja väga erilise lõhnaga. Hõng on meeldiv, kordumatu ja samas tagasihoidlik. Kuukressi õitsemise ajal, suve hakul, on kogu ümbrus täis seda äravahetamatut aroomi. Sügise poole ilmuvad õite asemele omapärased viljad. Need näevad välja nagu kahvatud pooleldi läbipaistvad litrid. Mets-kuukress on omamoodi nõiduslik lill. Inimeste hulka, keda ta lummanud, on kuulunud ka poetess Kersti Merilaas. 1969. aastal ilmunud luulekogus “Kuukressid” võrdleb ta taime vilju helkivate hõbelitritega. Kersti Merilaasi luulekogu on minu arust tervenisti läbi imbunud kuukressi salapärasest lõhnast. Taimeteadlaste jaoks on mets-kuukress eriline taim teises mõttes. Mujal haruharva ettetulev, on ta paekaldaalustes metsades niivõrd iseloomulik, et botaanikud on tema nime järgi nimetanud siinse kasvukoha kuukressi kasvukohatüübiks.
Ontika–Saka pankranniku põnevamate paikadega saab igaüks meie päevil kõige hõlpsamini tutvust teha sinna maha märgitud ligi 5 kilomeetri pikkusel looduse õpperajal. Valastele, Eesti kõrgeima joa juurde on siin ehitatud isegi eriline vaateplatvorm, kust, erinevalt Kuningatooli platvormist Rügenil, on looduslikku kiviseina kogu tema võimsuses kerge ja ohutu silmitseda ning pildistada. Kivine raamat 70 miljoni aasta pikkusest ajaloost. Kui seisad Ontika kandis paigas, kus pankranniku järsak tipust jalamini ära paistab, avastad, et väljend “paekallas” pole selle kohta kuigi täpne ütlus. Pae- ehk lubjakivist koosneb vaid järsaku ülemine 10–20 meetri paksune osa. Selle all asub peaaegu sama paks liivakividest koosnev lõik. Kõige alumise osa moodustab sinakat tooni sinisavi. Siinne rannaastang on niisiis nagu kihiline hiidtort, millest paekivine on vaid kõige ülemine “kreemikiht”. Geoloogide seletust mööda on sellel kihistusel teaduslikus mõttes eriliselt magus tähendus.
Siinsed lubjakivi kihid hakkasid kujunema nii kauges minevikus, et see on inimmõistusele minu meelest tegelikult haaramatu – umbes 470 miljonit aastat tagasi. Sel ajal hulpis maatükk, mida nüüd nimetame Eestiks, kusagil lõunapoolkera parasvöötme aladel. Madalas meres kees rikkalik elu ja sebisid ringi olendid, kelledest paljud nüüdseks maakeralt kadunud. Kui mõni nendest suri, mattus ta põhjasetetesse, mida igal aastal juurde kuhjus. Kui setted kivistusid, jäid jäljed muistsetest olenditest nende vahele otsekui kirjamärgid raamatu lehekülgedele. Paar sentimeetrit tänasest paekihist võib selles paeses raamatus tähendada kuni paari miljoni aasta pikkust ajalõiku Maa ajaloos. Võttis aega ligikaudu 70 miljonit aastat, kuni raamatu kirjutamine, mida Ontikal näeme, viimaks kaante vahele sai.
Veidi rohkem kui 20 miljonit aastat tagasi asus loodus meie nüüdsele põhjarannikule andma tänapäevast ilmet. Siis oli kunagisest merepõhjast juba ammu saanud maismaa. Piki praegust Soome lahte voolas idast läände hiidjõgi, mida on kutsutud Ürg-Neevaks. Ürg-Neeva oli piirijõgi. Ta kulges kahe ulatusliku eri kõvadusega kivimiteala piiril. Sellest põhja pool, nüüdse Soome lahe põhjakaldalt, algas nii nagu praegugi nn Fennoskandia kilp, mis koosneb tardkivimitest. Lõuna pool Soome lahte avanevad aga teatavasti lubjakivid ja muud settekivimid. Voolates miljoneid aastaid piki kahe kivimiteriigi piiri, puhastas Ürg-Neeva seda piiri ning lõi eeldused pankranniku esiletoomiseks kogu tema nüüdses esinduslikkuses. Viimaste jääaegade jäälaamad küll lihvisid looduslikku hiigelmüüri, kuid ei muutnud ta üldilmet.
Geoloogide hinnangul pole nii paksude lubjakivikihtide olemasolu, nagu Eesti põhjarannikul, globaalse pilguga vaadates iseenesest veel midagi erilist. Kogu maakera ulatuses ainulaadseks muudab need lademed aga see, et nad on püsinud tekkimisest saadik enam-vähem samas asendis ja segi pööramata. Näiteks Dolomiitides, Alpi mäestiku vahest kõige maalilisemas osas, olen näinud lubjakivi kihte seismas sadade meetrite kõrguste järsakutena sõna otseses mõttes serviti. Enamikus muudes paikades on nad aga mitmesuguste loodusjõudude poolt moonutatud või lõhutud.
Teadlased on pikaajalise uurimistööga õppinud meie paest kroonikaraamatut lahti dešifreerima. Nad on kiht-kihilt selgitanud, milliste organismide jäänuseid erineva vanusega lubjakivides leidub. Kuna kivised leheküljed on säilinud ehedana ja õiges järjekorras, on nende lehekülgede järgi koostatud unikaalne ajaarvamise skaala. Nüüd saavad geoloogid mõnda teise maakera paika minnes ning sealseid fossiile määrates öelda, millisest ajajärgust nood lubjakivid pärinevad. Meie pankranniku pealmine kiht Põhja-Eestis on niisiis ei rohkemat ega vähemat kui etalon kogu maakera sadade miljonite aastate taguste lubjakivi kihtide vanuse hindamiseks.

Maailma stabiilseim pank. Meie pankrannik on õigupoolest vaid osa ulatuslikust geoloogilisest suurmoodustisest, mida nimetatakse Balti klindiks ehk Balti astanguks. Ida poolt saab astang alguse Laadoga järve lõunakaldalt Venemaal. Eesti mandriosast lääne pool sukeldub astang vee alla. Välja ilmub ta alles Läänemere vastaskaldal, Rootsis Ölandi saare rannikul. Kokku on astangu pikkuseks Venemaalt Rootsini ligi 1200 kilomeetrit. Loodusteadlased nimetavad Balti astangut Põhja-Euroopa maastike uhkeimaks suurvormiks. Isegi kogu maakeral leidub ligilähedaselt sarnast pinnavormi haruharva, näiteks Kanada ja Ameerika Ühendriikide piiril Suur Järvistu alal. Aga seal ei mõju ta sama efektselt kui Läänemere kallastel, sest jääb ookeanist kaugele sisemaale ning asub otse suure veekogu ääres vaid mõnes paigas Huroni järve kallastel. Just seepärast taotletakse ka nüüd Balti klindi võtmist UNESCO maailma kultuuri- ja looduspärandi nimekirja. Kuigi Balti astang näeb päris uhke välja ka Ölandi saare läänerannikul ja mõnel lõigul Venemaal, jäävad ta kõige esinduslikumad osad Eesti piiresse. Mitte kusagil mujal ei kerki ta nii kõrge, võimsa ja ühtsena kui siin, Eesti põhjapiiril.
Kui näidata välismaalasele, kes eesti keelt ei mõista, meie 100-kroonist rahatähte, on talle raske selgitada toredat sõnamängu, mis meie jaoks siia kätketud. Rahasedelile on joonistatud mäslev meri, mis ründab kõrget paest järsakut. Kalda juurde on kirjutatud sõnad “Eesti pank”. Kuidas veenda välismaalast, et meie kodumaine pank on kindla peale tohutult palju vanem kui tema kodumaine või isegi maailma suurimad ja väärikaimad pangad? Ega rahasedelit näidates seda selgeks teegi. Kõige kindlam on võõramaalane kaasa võtta ja ta tuulisele pangaastangule viia. Mida rohkem ta maailmas ringi on liikunud ja enam haruldasi looduspaiku näinud, seda paremini oskab ta hinnata enda ees avanevat vaadet. Tõesti, niisugust vaatamisväärsust, rohkem kui 400 miljonit aastat peaaegu muutumatuna püsinud paest panka, kus tallel rikkumata kujul kümneid miljoneid aastaid Maa ajaloo kroonikat, mujalt maailmast õigupoolest ei leiagi.



Hendrik Relve
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet