Kaks Looduse ajakirjanikku Tallinnast üritasid kaks nädalat oma prügi sorteerida. Kogumiskonteinerid on ju mõnedes hoovides olemas, peale kirjutatud: plastik, metall, klaas. Selgus aga, et korralikul prügisorteerimisel pole vähemalt veel praegusel ajal eriti mõtet – pool pahnast, mida olime hoolikalt sorteerinud, rändas ikkagi prügimäele.

MALLE PRÜGPÄEVIK.
1. päev – Pudelid on autos kolksunud kaks nädalat. “Kas äkki mängult ei saaks?” küsib abikaasa, kui torkan arbuusikoorele ette biojäätmete koti. Tegelikult on meie stardipositsioon prügisorteerijatena keskmise tallinlase kohta isegi hea: paber läheb ahjuhakatuseks, klaastaara poodi ning ostes väldime lisapakendeid. Kuu ajaga tekkinud paber kööginurgas ootab katlaruumi viimist ja pudelid on auto pagasiruumis kahe nädalaga kolksunud Eestile peaaegu et tiiru peale.
Õhtul tekib ka prügikottide kõrvale täiesti tobe ost. Metallkarp kirjaga “Suitsetatud lest õlis”– suveniir Hiiumaa turult. Sellesse mahtus heal juhul 1,5 lesta. Metallkarbi kavatsen viia kogumiskonteinerisse.

2. päev – Värviline reklaam ajab närvi. Hommikul on postkastis Stockmanni ajakiri ja Hobby Halli kataloog. Mõlemad on kirjud ja heal paberil. Kogu maja post visatakse sisse välisukse pilust, nii ei saa teiste korterite eest selle ette reklaamikeeldu panna.
Bussi oodates näen, kuidas titekäruga naine paneb plastikpudeleid Valdeku poe kõrval asuvasse klaasi, tetra ja plastiku konteinerisse. Positiivne.
Õhtul avastan, et olen pahaaimamatult ostnud pesupulbripaki, milles on plastikust dosaator. Täiesti kasutu jubin, seda enam, et tuleb kaasa pea iga pakiga. Pesupulbri doseerimine käib aga tunde järgi, nagu toidu soolaminegi.
Mõttetule lestakarbile lisandub Hiiumaa suveniir nr 2 – tuulehaug omas mahlas.

3. päev – Eramajas tekib prahti vähem. Tundub, et täna ei saa midagi viltu minna, sest ainult töötan ja töötan. Hilisõhtul hüppan supermarketisse, ema tuleb külla. Ainus viga, et pakin pika kurgi kilekotti, oleks võinud lihtsalt hinnakleepsu peale panna. Muud kilekotid jätan võtmata.Prügi sorteerimine algab poest.
Kui ema suundub prüginurga poole mingi paberinutsakas käes, võtan ette selgitustöö. Minu imestuseks saab ta asjast poole lause pealt aru ja ei topi järgneva paari päeva jooksul midagi valesse kohta. Tegelikult elab ta enamiku eramajade pensionäridega sarnaselt ebateadlikku ökoelu – paber läheb ahju, solk komposti ning plastikut ja klaastaarat peaaegu ei teki. Nüüdki küsib minu käest marjade toomise anuma, mis oli kunagi lahustuva tee purk, kohe oma kotti tagasi, et ma seda plastiku kotti ära ei viskaks.

4. päev – Unistades kompostihunnikust. Pudelid loksuvad ikka autos. Sõidame koduteele jääva taaskasutatava prügi kogumise konteineri juurde, kuhu noor ema plastikut pani. See on triiki täis! Enam ei suru midagi sisse. Taara rändab tagasi autosse.
Esikus lööb ninna nelja päevaga tekkinud poole kilekotitäie biojäätmete hais. Kui muu praht on taaskasutusse andmiseks prügi vahelt välja sorteeritud, läheb allesjäänu ruttu käärima. Viin välja. Tegu on aga mõnusa kompostimaterjaliga – arbuusi ja kartuli koored, käärivad tikrid, mädanenud õunatükid. Kompostikohta aga nelja korteriga majal ei ole, sest aed on tilluke. Kahele lillepeenrale sõelutakse mulda paar aastat vanast lehekõdust.
Õhtul tekib esimene ohtlik jääde – küünelakipudel. Mu ainus kosmeetiline nõrkus.

5. päev – Konteiner ikka täis.
Lähme lapsega ratastega sõitma.Ühtlasik ontrollin poe juures olevat konteinerit. See on ikka triiki täis. Keegi on suutnud pealiskihiks veel suruda piimapakid.Avastame aga poole kilomeetri kaugusel,Männikul,
lähestikku kaks kogumiskonteinerit.

6. päev – Plastikpudeli eest viis senti. Täna viin rattaga sõites kõik sorteeritu õigesse
kohta ära. Vastuvõtus saan autos loksunud pudelite eest 27 krooni ja 10 senti. Esimest korda elus annan ära ka plastikust joogipudeli,
see maksab viis senti. “Niimoodi kokku tuleb suruda,” praksatab pudeli õpetlikult lömmi taarapunkti onu. Miskipärast tuleb aga pudelil
kork ära kruvida ja minema visata. Kuigi ka see on ju plastik.
Konteineri sisu on keegi kepiga nii toginud, et see on natuke allapoole
vajunud. Surun sisse piimapakid ja meepurgi. Kahe konservikarbi pärast teen 10-minutilise sõidu Männiku toruja konteinerini. Kalaõlist ja meest saan kätele imala prükkari lõhna. Edaspidi loputan konservidest suurema saasta ära.

7. päev – Mida teha küünelakiga? Selleks ajaks olen vähemalt neli korda internetist vaadanud, kus asub lähim ohtlike jäätmete andmise koht. Ikka ei suuda bensiinijaama vändata, et tõelise tibina üht küünelakipudelit ära anda.

8. päev – Koeratoit – milline hais! Avastan jalgrattaga sõites, et poole kilomeetri kaugusel kodust on veel üks konteiner. Olukord on Nõmmel üllatavalt soodus, kahe kilomeetri raadiuses on neli taaskasutatava pakendi konteinerit ja kolm taarapunkti. Sorteerimine on peaaegu käpas ja tundub oodatust kergem. Loputan küüslaugumajoneesi pudeli ja ka kodumaise koeratoidu purgi. Viimaseks pean end sundima. Kel koer, see teab, kui jubedalt see roog haiseb, kus komponentideks muu hulgas soolikad ja veri. Koerale aga meeldib.

9. päev – Kilekotile punane tuli? Loen varahommikul voodis soomekeelseid jäätmematerjale nimega “Jäteopas”, et teada saada, mida teha kilekottidega. Puhtamaid olen juba mitu aastat kõrvale pannud, et koeraga hommikul jalutades tänavalt junne korjata. Kas hakkliha või kalaga määrdunud kile on plastik? Õiget vastust ei saa.
See kilekottide kogus hämmastab, ometi olen neid püüdnud vältida. Eksisin korra vaid kurki ostes.
Helistan keskkonnaministeeriumisse. Peale mõneminutilist muusikat saan vastuseks, et kilekotte Eestis ei koguta. Optimistlik noot on aga tetrapakkide suhtes. Kui konteineril on sõna “tetra”, siis võib sinna panna. Kougin kaks mahlapakki kodus üldprügist välja.
Õhtul otsin vanalinnas mõnd uut kohvikohta. Mulle läheneb noormees restorani kutsuvate kriitpaberist lehekestega. “Mida sa teed,” ei saa abikaasa minust aru, kui ühe vastu võtan. Minu automaatpiloot pole veel ökostiili peal.

10. päev – Kaks patareid lisanduvad küünelakile. Viin teist korda konteinerisse vahepealse prügi, natuke piimapakke. Nüüd kolksub poekõrvane konteiner tühjalt. Tekib taas ohtlik jääde, kaks patareid.

11. päev – Ärge toppige mulle kilekotte! Nõmme keskuse poes tahab müüja mu ainsa ostu, papist pesupulbripaki, kassas kilekotti panna. Teatan, et pole vaja. Annan raha ja ütlen veel kord, et mul pole kilekotti vaja. Keskealine kassaproua paistab taipavat. Kui olen maksnud ja lindilt pulbripaki võtan, ootab mind ees kilekott. Jätan selle siiski sinna vedelema.

12. päev – Postkasti üksteist reklaami. Tuleb rekordarv reklaame, neli lehekest. Kõik heal paberil. Loen kahe nädala jooksul tulnud reklaamid kokku – 11.

13. päev – Prügikollile jäävad näpud. Lasen turul kõik ühte kilekotti panna – porgandid, sibulad, kurgid. Õhtul viin koeraga jalutades kahte erinevasse konteinerisse ära mahlapakid, tühjaks saanud päevituskreemi pudeli ning koeratoidu kaane.
Kell 12 öösel hoian koera nina kinni (et ei hauguks) ja piilun koos temaga ruloo allservast, kuidas kollid maja prügikasti kallal müttavad ning kogu naabrite plastik- ja klaastaara välja sorivad. Minu jäätmekotist pole neil midagi võtta.

14. päev – Silmade avanemise päev.Meie tegevus oli mõttetu. Käisime katse teise osalise Heleniga prügisorteerimisfirma Cleanaway kogumisplatsil uudistamas. Selgus, et prügi sorteerides ei tohi Eestis veel liiga hoogu minna, olime pooled asjad täitsa valesti kogunud. Tegelikult oodatakse konteineri avasse nimega “plastik” ainult joogitaarat, ‰ampoonipudelid ja päevituskreemipurgid sinna ei sobi. Kust meie seda teadma pidime? Kusagil ju juhendeid pole, seega ei saanud me seda teada.
“Konteineri “plastik” lahtrisse sobivad vaid PET-pudelid ehk tavalised joogipudelid. Muu meie konteineritesse pandud plastik läheb prügimäele, sest seda meilt kokku ei osteta, muu plastik on teist tüüpi,” ütleb Cleanaway tootmisjuht Sander Kurema. Seetõttu tuleb ka plastikpudelitelt korgid ära keerata, sest needki on teisest plastikust.
Ka pleki ja klaasi hulka oodatakse vaid joogitaarat.
Oleme nördinud, kui selgub, et enamus prügist tuleb endiselt üldprügikasti visata. Sampoonipudelid, salatikarbid, konservikarbid, katkised klaasid – seda kõike pidasime taaskasutatavaks prügiks. Kas meil on mõtet jätkata sorteerimisega? Muidugi jääb klaastaara, patareid – aga neid sorteerisime ennegi. Paber rändas ennegi ahju. Ainus uus sorteeritav asi on plastikpudelid. Aga kui konteiner asub kilomeetri kaugusel – kes neid sinna vedama hakkab? Tetrapakke võtavad vastu samuti ainult mõned linnajaod.
Ühesõnaga, mingeid uusi sorteerimise võimalusi pole tegelikult olemas. Midagi tuleks aga ette võtta, sest ühe tallinlase peale tuleb Keskkonnaminsteeriumi andmetel aastas olmeprügi 386 kilogrammi ehk rohkem kui kilo päevas.

HELEN PIDI PRÜGI VIIMA KILOMEETRI KAUGUSELE

Olles mõned nädalad prügi sorteerinud, selgus, et suurim probleem kesklinna paneelmaja elaniku jaoks on kogumiskonteinerite kaugus majast. No kes tahab suurte prügikottidega kilomeetri kaugusele trampida! Kesklinna piirkonnas näiteks asub vaid viis avalikku Cleanaway konteinerit, allakirjutanu kodust jäävad kõik vähemasti kilomeetri kaugusele. Oletame, et kogun kolm prügikotitäit plastik- ja metalltaarat kappi ootele, et ei peaks nii tihti konteineri juurde jalutama. Pesen üle ka, et haisema ei hakkaks. Ikkagi on kuidagi tobe nendega mööda linna jalutada. Ratast mul pole, samuti ka autot – ning fossiilkütust polekski kolme koti äraviimise peale niikuinii mõistlik kulutada.
Ühe korra ma siis viisin prügi ära, teist-kolmandat korda sama teed jalge alla võtta hästi ei viitsi, eriti kui kujutlen, et tuleb talv ja ilmad lähevad külmemaks.
Paberit-pappi eraldi ka ära visata ei saa, sest millegipärast pole meie korteriühistu juhtkond reageerinud 15. maist kehtima hakanud seadusele, et üle viie korteriga maja juures peab olema paberi- ja papikonteiner. Aga paberit mul eriti ei tekigi, sest ajalehti ma ei telli.
Kurb on ka, et inimesed ei teagi, kus asuvad nende kodule lähimad kogumiskonteinerid. Igaüks ei pea ju nende otsimiseks internetis surfama, nagu mina seda tegin. Vastav info võiks rippuda majade koridoride teadetetahvlil.

KUS ON PABERIKONTEINERID?

Alates 15. maist 2002 pidid Tallinna korteriühistute juures olema vanapaberi konteinerid. Paraku näitab linnapilt, et enamikul kortermajadel paberikonteiner puudub.
Seni ei ole veel trahvi saanud ükski Tallinna korteriühistu. “Me ei ole veel tõepoolest trahvinud.
Seni oleme mahedalt teinud, inimestes tuleb vanapaberi eraldi sorteerimise mõtteviisi paraku veel juurutada, üleöö muutust oodata pole võimalik,” ütles Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise ameti juhtivspetsialist Enn Puskar. Millal täpselt trahvima hakatakse, jääb selgusetuks.

Miks kogutakse vaid joogitaarat, kui seadus nõuab ka teiste pakendite kogumist? Ehkki pakendiseadus sätestas, et 30. juuniks 2001 tuli taaskasutada pakendijäätmete kogumassist vähemalt 50 protsenti ning taaskasutada igast pakendiliigist vähemalt 15 protsenti, kahjuks siiani muude pakendite kogumist peale joogitaara veel ei toimu.
“Pakendiseaduses on järelevalve kohustus mitmetel instantsidel, aga taaskasutamise üle peavad kontrolli tegema keskkonnainspektsioon ja omavalitsused. Kontroll pekas olema tõhusam ja seda püüame uues pakendiseaduses sätestada,” räägib Keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonna nõunik Helle Haljak.

Kes kontrollib omavalitsusi, kes peavad tagama jäätme kogumise oma territooriumil? “Selles probleem ongi. Keskkonnainspektsioonil on õigus mingites osades kontrollida ja karistada omavalitsusi, aga see on väga piiratud õigus. Me põrkume pidevalt kokku probleemiga, et mis teha siis, kui omavalitsus ei täida jäätmeseaduses sätestatud kohustusi, näiteks ei kehtesta jäätmehoolduseeskirja,” kurdab Haljak.