Loodusfilmi vaataja ei oska ena­masti aimatagi, mis ilusate loomakaadrite taga peitub? Kolm nädalat tööd koos Soome ja Saksa tippfilmijatega veensid mind, et köitvate plaanide taga on ropprasket tööd ja stressirikast elu rohkem, kui näha ja teada tahaks.

“Päästeteenistusest helistati, et me saame kolm uppunud põtra!” teatab Kari Kemp­painen teistele filmimeestele rõõmusõnumi. Surnud põder on loodusfilmi tegijatele samasugune asendamatu töövahend nagu kaamera statiiv – ilma ahvatleva peibutiseta suurkiskjaid filmilindile ei meelita. Kari Kemppainen on Soome tuntuim loodusfilmija, kes on 16 aastat Ida-Soomes loomafilme vändanud. Enamik kaadreid karudest, huntidest ning ahmidest on filmidesse kogutud just metsa viidud põdra- ja seakorjuste lähedusest.

Üksluised loomakaadrid. Ent kiskjate jäädvustamisel korjuste juures on paraku omad hädad – pilt tuleb enamasti üksluine. Kes see ikka tahab vaadata tunniajalist filmi, kuidas karu muudkui põdrakorjust järab ja järab ja järab… “Tegelikult ei ole väga raske siit peidikust filmida, kuidas karu korjust sööb, aga see pole veel film,” seletab Kari Kemppainen rutiinset vaatemängu, mis filmijale korjuste juures avaneb. Aastatepikkuse söötmise tulemusel on osades söögikohtades harjunud käima mitmed karud. Ja kui palju karusid on koos, siis on loomadel enamasti ka peale söömise muud tegemist. Nii on Karil õnnestunud 16 aasta jooksul mõnel korral jäädvustada ka karude võitlust ja paaritumist. “Ma arvan, et minu filmitud karude paaritumisstseen on maailmas täiesti ainulaadne. Ma ei ole üheski teises loodusfilmis midagi sellist näinud,” hindab filmimees ka ise enda salvestatud karude suguelu kaadreid väga kõrgelt.

Loomade üksluise käitumisega on hädas ka Saksamaa loodusfilmide tootjad Oliver Göetzl ja Ivo Nörenberg, kes on viimase aasta vändanud Soomes filmi ahmist. Neljakümne peidikutes passitud ööga on peategelasest filmilinaküpseid plaane kogutud vaid mõned minutid. “Meil on tundide viisi materjali ahmi kõndimisest, jooksmisest ja söömisest, tegelikult ootame aga mingeid uudseid momente tema käitumisest,” kurdab Oliver materjali nappuse ja üksluisuse üle. Telekanalite kvaliteedinõuded loodusfilmidele on väga kõrged. Lisaks uudsetele ja huvitavatele stseenidele loomade käitumisest peab iga sekund olema salvestatud ka väga ilusa valgusega. Valgusolud aga pole talviti polaaraladel just kiita. See on ka üks põhjuseid, miks paljud Euroopa loodusfilmitegijad ikka ja jälle Aafrikasse lähevad.

Seks ja vägivald müüvad. Savanni­filmide kasuks räägib ka see, et sealses maastikus, kus tuhanded loomad ja linnud tiheli elavad, on võimalik filmitegijal oma teosesse dramaatikat tuua. Kui loomi on palju, siis ikka keegi ründab kedagi, kellelgi on pulmad või keegi sureb. “Loodusfilmid on üha enam nagu mängufilmid – seks ja vägivald müüvad,” kurdab Kari Kemppainen trendi loodusfilmitööstuses. Rahulikult süvitsi minevale teaberohkele filmile ei jagu vaatajaid, ja kui pole vaatajaid, pole ka rahastajaid.

Loodusfilm ja raha. Nii Saksamaa kui Soome loodusfilmijad kurdavad ühest suust, et filmieelarved on väikesed. Eestlaste hulgas levinud arvamus, et Euroopa loodusfilmijad elavad külluses, osutub müüdiks. “Kui kellelgi üldse on piisavalt palju raha, siis ainult BBC filmitegijatel. Nemad oskavad oma filme väga hästi müüa ja nende jaoks on see tõesti tasuv äri,” selgitab Jan Henriksson, tuntud Soome-Rootsi loodusfilmide operaator. Tihtipeale ei aima produtsendid, kes telekanalite juures loodusfilmidele raha jagavad, kui aeganõudev loomade jäädvustamine tegelikult on. “Enamasti käib asi nii, et mingist loomast või linnust filmi tegema hakates küsin produtsendi käest filmimiseks 100 päeva, mille peale ütleb produtsent, et katsume ikka 20 päevaga hakkama saada,” kirjeldab Kari Kemppainen filmimeeste ja produtsentide igipõlist vastuseisu. “Kümme päeva on looduse filmimisel praktiliselt mitte midagi,” avab ka Jan Henriksson loodusfilmijate ajamõõdet.

Kui lähedalt saab loomi filmida? “Kuna mul ei ole raha väga võimsaid objektiive osta, siis pean loomadele lähemale pääsema,” selgitab Kari Kemppainen oma lihtsat tõde. Ja loomi filmib ta tõesti lähedalt. Lähimad kaadrid karudest on filmitud 3–4 meetri kauguselt, metsise ja tedremängu aga on ta üles võtnud isegi 2–3 meetri kauguselt. Terasemad ja ettevaatlikud hunt ning ahm on jäänud aga paarikümne meetri kaugusele. Linde, kelle haistmis- ja kuulmismeel pole kuigi terav, filmitakse maastikuvärvi telkidest. Imetajaid aga kõiki eranditult spetsiaalsetest lõhna- ja helikindlatest peidikutest. Küsimusele, kas loomadele nii lähedale minek neid ei sega, vastavad loodusfilmijad üheselt – kui nad ei teagi, et me neil nii külje all oleme, siis ei saa filmimine neid ka oluliselt segada.

Peidikusse karu passima minnakse õhtul kella nelja paiku ja lahkutakse hommikul seitsme aegu. Ööde arv, mis loodusfilmijad on peidikutes loomi varitsedes veetnud, on muljetavaldav. Nii istus Jan Henriksson eelmisel aastal kaameraga loomi passides filmimispeidikutes ja -telkides 200 ööd. Kari Kemppainen on aga 16 aasta jooksul ainuüksi karupeidikus sobivaid hetki oodanud üle 800 öö. “See on ligi kaks ja pool aastat,” võtab ta asja stoilise rahuga kokku.

Vähesed tegijad. Soome professionaalsed loodusfilmimehed võib ühe käe sõrmedel üles lugeda, Saksamaal on neid mõnevõrra rohkem, kuid siiski ka mitte väga palju. Tagasihoidliku arvu põhjuseks on tellimuste ja rahastamise nappus, professionaalseid töökohti jagub vaid parimatele.

Loodusfilmi tegija amet pole kergete killast, lisaks andele ja tõsisele töötahtele on vaja ka küllaltki kopsakat stardiraha, et endale kaamera liisida. Rendikaameratega loodusfilmijad ei tööta. “Rendihinnad on kujundatud mängufilmide ja reklaamide järgi, kus kogu võttestik on planeeritav. Looduses aga nii ei ole,” selgitab Jan Henriksson, miks isiklik kaamera on loodusfilmijale eluliselt oluline.

Soomes kohtun ka loodusfilmija karjääri alustava Rolf Steinmanniga, kes on Münchenist kuuks ajaks Kuhmosse lennanud, et teha oma esimesed katsetused põhjapõtru ja ahmi filmides. Vanemad kolleegid üritasid Rolfi esialgu maa peale tagasi tuua, veendes teda, et on olemas lihtsamaid ja tasuvamaid ameteid kui loodusfilmija elukutse, kuid Saksa noormees jäi oma unistustele kindlaks. “Küll sa varsti aru saad, et sind ei oota mitte inimese- vaid loomaelu,” annab Soome tuntuim loodusfilmimees Kari Kemppainen algajale ettekujutuse eesseisvast elust.