4/2005



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Artiklid
Seal, kus riigiks on rahvas

Aafrika savannid on ühed maakera põnevaimad loodusmaastikud. Savanni­asukate elu suunab karm olelusvõitlus, lõputu konkurents ja lähemal vaatamisel ka koostöö ning koostegevus. Ellujäämiseks peab olema suur spetsialist nii toidu leidmise kui vaenlaste vältimise alal. Ja selliseid spetsialiste savannis juba leidub!

Pakutud pealkirja ei ole võimalik rakendada mitte ühegi inimkoosluse suhtes. Usutavasti on see politoloogiline aksioom. Seepärast tunnistan kohe, et kavatsen kirjutada hoopiski Aafrika savanniloomade kooslusest. Jättes kõrvale teoretiseerimise selle kallal, millisel määral üldse võib loomakooslusi inimriigiga võrrelda, mär­gin kohe, et erinevate loomaliikide, populatsioonide, peregruppide, parvede, karjade, praidide, haaremite jne vahel toimib pidevalt ülimalt keeruline, paindlik, mitmekesine ja äärmiselt resoluutselt teostuv “dialoogide” süsteem. Nende väga karmide argumentidega peetavate “dialoogide” aluseks on dünaamiline tasakaal ja vastupidi, selle tasakaalu loob liikidevaheliste “dialoogide” küll möllav, küll märkamatult voolav ookean.

Elevant on ise kooslus. Ökosüsteemi on ikka kombeks püramiidina kujutada – tipus asuvad kiskjad ja allpool rohusööjad ning lagundajad. Säärane ökopüramiid töötab loomulikult Päikeselt pärineva primaarse energia arvel ja selle eri tasandeid ühendab keerukas suhetepundar. Sugugi kõik ökosüsteemid ei ole aga säärase klassikalise ülesehitusega, leidub ääretult omapäraseid, näiteks niisuguseid, kus kogu kooslus saab ainet ja energiat üheltainsalt peremeesorganismilt. Aafrika savannis elav aafrika elevant sööb päevas 200–250 kg oksi, rohttaimi, mingil määral juurikaid ja puuvilju ning see loom on omakorda elukeskkonnaks miljonitele sümbiontidele ja parasiitidele. Elevandi keha on koduks keskmiselt umbes 40 siseparasiidi liigile ja kaks korda suurema liigikirevusega välisparasiitide armeele. Hämmastav on sealjuures, et elevandil parasiteerivad ümarussid, strongüliidid, on kehamõõtmetelt imeväikesed, sealsamas savannis elavatel maaoravatel nugivad strongüliidid on elevandi omadega võrreldes aga lausa hiiglased. Siseparasiitide puhul niisugust nähtust siiski üldreegliks pidada ei saa, kuid välisparasiitide puhul näeme peaaegu kõikjal, et suurematel loomadel on väiksemad parasiidid kui väikestel loomadel. Näiteks leiame kõige suurema kirbuliigi hiirte kasukast, kõige väiksema aga elevandi seljast. Milles asi? Ehk on põhjus selles, et 5,6-tonnine elevant elab ligi 70 aastat ja on keskkonnaks tuhandetele kirpude ja teiste parasiitide põlvkondadele, mõnekümnegrammine hiir aga ei ela reeglina kahe aastasekski ja pakub eluruumi kõigest mõnele parasiidipõlvkonnale. Sealjuures elevante, kellel praktiliselt puuduvad looduslikud vaenlased kiskjaliste seas, ei tohi olla kuigi palju võrreldes hiirtega, kelle asustustihedust ja arvukust hoiavad kontrolli all sajad kiskjaliigid, sealhulgas mardikad Manticora perekonnast (sõrmepikkused Aafrika jooksiklased), tarantlid, sisalikud, maod, öised ja päevased röövlinnud, kärpkaslased (tsiibetid, mangustid, mungod, surikaadid), kaslased, koerlased, hüäänlased ja küllalt sageli ka esikloomad, kelle seas ka šimpans ja inimene. Kiskjate sellise pressingu all elavate loomakeste ootuspäraselt lühike eluiga esitab nende parasiitidele nõudmise olla vastupidav, tugev ja kiire; parasiitliik ei saa endale lubada peremeeslooma jagamist paljude konkurentidega. Elevandil parasiteerivad kirbud, täid ja puugid aga elavad nagu omaette planeedil ja kui mõni kiskja tulebki neid ahistama, siis enamusel on ikka võimalik mõne kurru sisse peituda. See arutlus kehtib loomulikult nende parasiitide kohta, kes ei ole seotud vahe- ja lisaperemeestega, nagu seda on väga paljud siseparasiidid, eelkõige parasitaarsed ussid, aga see on juba teine lugu.

Hoiame kokku, aga sööme erinevalt! Millest siis elab Aafrika savanniloomade kooslus? Õige vastus on, et eks ikka taimedest. Ja kuna savann on avarate, taevale avatud maapinnaga maastikkude kompleks, siis tuleb taimtoitlastest loomadel paratamatult spetsialiseeruda. Teisest küljest sunnivad avamaastikel elavate lepisloomade enesekaitsenõudmised neid kokku hoidma – safety in numbers! Kusjuures eriti häid tulemusi annab erinevate võimete ja võimalustega loomade kokkuhoidmine. Nõnda rändabki savannis ringi biomassi poolest tuhandeid tonne kaaluv äärmiselt mitmekesine taimtoitlaste kooslus, mil­les iga liik toitub oma lemmikpaladest. Tillukesed thompsoni gasellid söövad paari-kolmekümne sentimeetri kõrguseid rohttaimi, mille näksimine ei pane liikuma kõrget savannirohtu, mis võiks reeta toituva gaselli asupaika. Tugevad ja kiired gnuuantiloobid oma kalakonksu meenutavate ohtlike sarvedega söövad juba kõrgemaid rohttaimi. Väga ettevaatlikud, äärmiselt tugevad ja vaenlastele tõsiselt ohtlikud sebrad söövad madalat rohtu. Nagu kõikidel hobuslastel, võimaldavad ka sebral hambad kõige madalamast rohust (hobuslastel on lõikehambad nii ala- kui ka ülalõual, erinevalt sõralistest) viimast võtta. Ja et madal rohi kasvab kõige paremini seal, kus kõrgemat rohtu ei ole, on sebradel reeglina kõige avaram ja sellega ka parim ülevaade maastikust. Impala antiloopidel lubavad nende kasv ja kehaproportsioonid pikemat aega toituda tagajalgadel püsti seistes. Nii näsivadki nad pooleteise meetri kõrgusel ja kõrgemalgi kasvavaid puuoksi seistes savannivõsas “püsti”. Kõige suuremad antiloobid, mitmesajakilosed kannad ja kuni tonnised aafrika pühvlid saavad endale lubada kõrge rohu ja madalate okste söömist. Oma kindel toidueelistus on ka Aafrika taimtoitlaste koosluse hiiglastel – ninasarvikutel ja kaelkirjakul. Ripp- e teravmokk ninasarvik, keda varemalt tunti musta ninasarvikuna, sööb oksi, mida tal on väga hõlbus oma londikujulise lihaselise ülamokaga suhu suunata. Sugulasest ligi kaks korda kogukam laimokk ninasarvik, kelle mokad on laiad, kandilised ja lühikesed, võtab suhteliselt madalat rohtu, nagu muruniiduk. Laimokk kandis pikka aega valge ninasarviku nime, mis aga on eksitav, sest mõlemad ninasarvikuliigid on enam-vähem ühte karva. Kaelkirjak oma kuuemeetrise kõrgusega näksib mõistagi lehti ja võsusid savannipuude okstelt, mis reeglina on pikkade ning teravate asteldega kaetud. Kaelkirjaku isukust aga säärane puude enesekaitse ei piira – imeosavalt opereerib ta oma hiigelpika lilla keelega okkalises puuvõras.

Mõned on teistest siiski üle. Klassi­kalises savannikoosluses, mis on nüüdseks säilinud ainult rahvusparkide territooriumidel, kroonib kirjeldatud seltskonda supergigant – aafrika elevant, kes kasutab kõiki savannitaimede kasvuvööndeid juurtest oksteni ja kelle läheduses viibimine sisendab turvatunnet kõikides taimetoitlastes, tingimusel, et nad on aupaklikud ja ettevaatlikud ning elevantidele mitte liiga pealetükkivad. Nagu kõikidel võimsa kehaehituse ja suurte mõõtmete ja massiga ning praktiliselt ilma looduslike vaenlasteta liikidel, on ka aafrika elevandil liigisisesed arvukust ja tihedust kontrollivad mehhanismid. Nende hulka võib arvata elevandi omapärase paljunemisstrateegia: ovulatsioon kestab paksunahalistel kolm ööpäeva, kahe ovulatsiooni vaheline tsükkel küünib aga kolme aastani, isased saavad suguküpseks reeglina kuue-seitsmeaastaselt, jäävad aga kuni 14. eluaastani karja sekka, mis on täielikult matriarhaalne ja mille koosseisu kuuluvatel noortel pullidel seksuaalseid õigusi ei ole. Täiskasvanud isane elevant elab omaette, saades vaid aeg-ajalt teiste pullidega n-ö turniiriklubis kokku, et tõsistel rammukatsumistel kindlaks teha, kellel on õigus kiimas emaste kutsele vastata. Täiesti tavaline on, et isasel elevandil õnnestub esimest korda emast viljastada alles 40 aastasena. Lisaks sellele peaksime hindama liigi arvukust piirava mehhanismina ka asjaolu, et ligi kümnendik täiskasvanud isastest sureb enneaegselt võhkade nakkuste tõttu. Arvatavasti saab võhkade nekrobatsilloos alguse siis, kui noored, kuid oma sotsiaalse positsiooni poolest allasurutud isased elevandid hakkavad vihaselt maad kaevates oma võhku murdma.

Elevandil ei ole kiskjatest looduslikke vaenlasi mitte ainult tänu tema suurusele ja jõule, vaid ka tänu erakordselt teravatele meeltele. Hiilgav nägemine ja kuulmine on elevandil suurepärases seoses väga hea haistmise ja kompimismeelega. Teised hiiglased – ninasarvikud ja kaelkirjakud – pole kaugeltki nii hästi kaitstud kui elevandid. Ninasarvikul on küll väga korralik haistmine, kuid nõrk nägemine. Kaelkirjakul ei ole vaenlasi, kui ta seisab pea püsti, oma jalahoobi või pea küljelöögiga on ta võimeline purustama kaubavagunite külgi (olen seda näinud), kuid näiteks juues peab kaelkirjak ajama oma jalad niivõrd laiali ja langetama oma ligi 3-meetrise kaela sedavõrd madalale, et teda võib endale saagiks võtta isegi kogenud leopard, lõvidest rääkimata.


Verised küüned ja hambad.
Ja ongi aeg pöörata pilk savannikoosluse lihasööjatele. Vähe on ökosüsteeme, kus kiskjate mitmekesisus oleks suurem kui Aafrika savannis. Samas valitseb arvukas lihasööjate armees terav konkurents. Leidub kiskjatest korilasi, näiteks šaakalid ja mitmed rebaseliigid on praktiliselt kõigesööjad, leidub väheldast kasvu üksildasi varitsejaid nagu pikajalgne kaslane serval, kogukaid omaette varitsejaid, kellest leopard on saagi valiku ja jahitaktikate mitmekesisuse poolest universaalne tipptarbija. Leopard, erinevalt ilvestest, oskab suurepäraselt kasutada puude poolt pakutavaid võimalusi. Ta on ainus suurkiskja, kes suudab puu otsast rünnata all maa peal liikuvaid saakloomi. Ta võib varitseda ka kõrges rohus ja väga edukalt rünnata puu otsa põgenevaid ahve, ta suudab kinni krabada isegi poolenisti vees olevaid saakloomi (sellise rünnaku suurmeistriteks on loomulikult Aasias tiiger ja Ameerikas jaaguar). Tänu oma üüratule jõule ning eriliselt teravatele ja tugevatele küünistele ja hammastele suudab leopard endast raskemaidki saakloomi puu otsa vedada ja sinna ankurdada.

Aafrika sa­vannis ei leidu küll halli hunti, kuid selle ülieduka ajujahi harrastaja nišši valitseb seal hüäänkoer, kes on kiskjalistest imetajatest arvatavasti kõige edukam jahiline üleüldse. Kui ainsa seltsingulise kaslase, lõvi, kollektiivjahi edukuseks on 10–20 protsenti (õnnestub iga 5.–10. katse saaki püüda), siis hüäänkoerte puhul ületab see 70 protsendi piiri.

Igaühel oma elukutse. Lubage mul siinkohal meelde tuletada, et ökonišš ei kujuta endast ainuüksi toiduobjekti või selle massi, vaid on samas ka n-ö looma elukutse, koos kõigil kaasnevaga, sealhulgas oskusega saaki leida ja kätte saada. Kiskjalistele imetajatele, nagu ka lindudele, paljudele roomajatele ja ka kaladele ei piisa kaasasündinud instinktiivse käitumise programmist, et oma “elukutset” vallata. On vaja õpetust ja isiklikke kogemusi. Seltsingulisteks kiskjateks peamegi neid liike, kelle isendid teevad jahipidamisel koostööd. Puhtast tolerantsist oma liigi teiste esindajate vastu selleks ei piisa, näiteks teineteise suhtes väga sõbralikult meelestatud ilvesed, Lõuna-Ameerika jaguarundid ja paljud teised jäävad siiski üksildasteks kiskjateks, sest nad peavad jahti rangelt omaette. Leopardi kõrval on Aafrikas suureks üksildaseks savannikiskjaks ka ülim spetsialist ja maailma kiireim maismaaloom gepard. Gepard on sale ja kerge, tal on pikad ja suhteliselt nüride küünistega jalad, äärmiselt pikk ja paindlik selgroog ning väga lühike koon. Rünnates kiirusega, mis ületab 100 km/h kütib ta väiksemaid ja keskmise suurusega taimtoitlasi, peamiselt antiloope, kuid oma saaki ta teiste suurkiskjate eest kaitsta ei suuuda.

Seltsing liha hankimiseks. Seltsingu­liste suurkiskjate nišši jagavad savannis lõvid, tähnikhüäänid ja hüäänkoerad. Viimased jäävad kahele esimesele kogu poolest küll alla, kuid neid ei saa siiski mingil juhul alahinnata. Kolmest mainitud liigist valivad kõige vähem toitu kindlasti tähnikhüäänid, need kuni 90- kiloseks kasvavad loomad elavad suurte kooslustena, kus valitseb peaaegu täielik matriarhaat (emased on suuresti võimul ka hüäänkoerte sootsiumis ja ega emaste juhtivat rolli ei maksa alahinnata ka lõvide puhul, olgu härra lõvi siis inimese silmis nii patriarhaalne kui tahes). Tähnikhüäänide isased lahkuvad umbes 18 kuu vanuselt ühiskonnast ja elavad aupaklikul kaugusel laagripaiga läheduses, kuid lapsepõlvekoju ei lasta neid enam kunagi. Ühte ja sama laagriplatsi võivad tähnikhüäänid kasutada aastasadu. Nende pojad sünnivad nägijatena, sügavat urgu nad ei vaja ja on ööpäevaringselt vanemate emaste valve all. Tähnikhüääni lõuad ja hambad on niivõrd tugevad juba varajasest lapsepõlvest peale, et mõnenädalased pojad, kellel pole enesekontrolli mehhanismid veel välja kujunenud, võivad teineteist mõne minutiga tükkideks rebida (vööthüäänide puhul olen seda oma silmaga näinud!). Kutsikaid valvavatele vanaemadele toovad toitu nooremad emased, sest vanaemad ise jahile minna ei saa. Hüäänidel ei ole ranget paljunemise sesoonsust, mis tähendab, et laagriplatsil on alati kari poegi, keda on vaja pidevalt jälgida. Kõige suuremat ohtu hüäänilinnaku jaoks kujutab nende peamiste konkurentide – lõvide – hävitav rünnak. Kui lõvipraidis on emaseid palju, kasvab nende viha konkurentliikide suhtes raevukaks agressiivsuseks ja nad võivad ette võtta “sõjaretki” tähnikhüäänide vastu.

Raiped toiduturul. Igas koosluses on oma kindel koht raipesööjatel ja savannis on see ökonišš silmatorkavalt populaarne. Nekrofaagidena hangivad savannis elatist tuhanded liigid, kelle seas on putukaid (kärbsed, herilased, mardiklased jt), roomajaid (peamiselt varaanid), linde (kaeluskotkad, vareslased, toonekurelised, nagu näiteks marabu). Lisaks neile söövad hea meelega raibet praktiliselt kõik kiskjalised, välja arvatud võib-olla supersprinter gepard. Lagunevast lihast ei ütle ära ka paavianid ning mitmed teised ahvilised. Huvitaval kombel tunnevad raibete vastu huvi ka okassead, kes järavad elevandivõhkasid ja luid.

Kõikide nende loomade vahel valitseb muidugi konkurents, kuid tehakse ka koostööd. Näiteks täielikud raipesööjad, raisakotkad, ei suuda ilma marabu või hüääni abita loomulikku surma surnud pühvli või ninasarviku nahka puruks rebida. Koostöö eksisteerib savannis ka saakloomade ja kiskjate vahel. Nimelt valib saakloomade kooslus tihtipeale ise enda seast kiskjate järgmisi saakloomi. Nõrku ja hädiseid noori, väga vanu või haigeid ei aeta rohusööjate seast minema, vaid suunatakse neid karja põhiosa ja kiskjate vahele. Terve ja tugev sebrahaaremit valitsev täkk teeb varitsevat lõvi märgates mõned kindlad sammud kiskja suunas, tõstab pea kõrgele ja hirnub hoiatavalt. Need märgid ei ole suunatud ainult teistele sebradele ja muudele taimtoitlastele, vaid eelkõige lõvidele ning tähendavad, et me näeme, kus te olete ja rünnak ei tasu ära, võite hoopis ise viga saada! Kogenud lõvid võtavad teadet tõsiselt ja loobuvad rünnakust, sest ükski savannikiskja ei saa endale võimalikke vigastusi lubada – tihti tähendab see piinarikast näljasurma.

Selles lühikeses loos ei jõudnud me rääkida väga paljudest huvitavatest liikidest, näiteks jaanalinnust, sarvikrongast, meemägrast, mitmetest ahvilistest ja ka pühvelilindudest, kes puhastavad suuri taimtoitlasi parasiitidest, kuid ma loodan, et mõningad pildid Aafrika savanni ülipõnevast loomaelust on visandina teie silme ette toodud.



Aleksei Turovski
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet