4/2005



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Artiklid
Paarsada aastat võitlust võõrastega

Austraalia on klassikaline näide selle kohta, kuidas võõrliikide sissetoomine ühiskonnale kallilt kätte on maksnud. Sissetoodud võõrliike leidub ju mingil määral pea kõikides maades, aga kusagil mujal ei ole tulemused olnud nii õpetlikult ebameeldivad kui Austraalias.

Dingo - kahjur või kohalik?
Kui Inglise maadeavastaja kapten James Cook 1770. aastal Austraaliasse jõudis, kirjutas ta oma reisimärkmetes, et Austraalia on täis ennenägematuid taimi ja loomi, kes ei jookse, vaid hüppavad ja kannavad poegi kõhu peal kotis. Selle ajani olid kängurud, koaalad, opossumid ja nokkloomad Austraalia mandril vähemalt 60 miljonit aastat isolatsioonis elanud. Kui kapten Cook’ile järgnenud Inglise kolonialistid Austraaliat hõivama asusid, polnud neil aimugi sellest, et kodust kaasavõetud kassid, koerad või jänesed endaga midagi paha kaasa võiks tuua. Et teise maailma otsa kolimine polnud tollel ajal kerge otsus, viidi Inglismaalt kaasa nii taimi, linde kui loomi, et kodutunnet tekitada.
Uusasukate arvu kasvades toodi sisse hobused, kaamelid ja eeslid töö- ja transpordiloomadeks, hirved ja rebased sportjahiks, forell ja karpkala kalastamiseks, kärnkonn ja kuldnokk kohalike taimekahjurite talitsemiseks.
Hiired ja rotid pugesid kellegi teadmata laevadele ja pääsesid kogemata Austraaliasse. Juhuse tahtel saabusid ka loomade verd imevad puugid ja Euroopa herilased. Laevakeredele kinnitunult rändasid üle ookeanide molluskid ja austrid. Selle kõige tulemusena muutus nii Austraalia kui Uus-Meremaa taimestik ja loomastik paarisaja aasta jooksul peaaegu tundmatuseni.
Kõik need sissetoodud loomad tekitavad seal täna ühel või teisel moel kahju ning kahjuritega võitlemine maksab Austraaliale igal aastal miljoneid dollareid.

Küülikukatku lugu. Üks kuulsamaid sissetoodud loomi, kes esimese laevastikuga Inglismaalt Austraaliasse saabus, oli küülik (Oryctolagus cuniculus). Aastal 1859 lasti Lõuna-Austraalias Victoria osariigis lahti 24 looma, kes tänu oma kiirele paljunemisvõimele levisid vähem kui saja aastaga üle terve kontinendi. “Meil pole hullemat kahjurit olnud,” ütleb mu austraallasest reisikaaslane Dave, kui me maastikuautoga põhja Queenslandi kaldalt Cairns’i linnast sisemaale keerame. Jäneseid ja muid metsistunud võõrliike on just sisemaal kõige rohkem näha.

Pärast troopiliste vihmametsadega kaetud Suure Veelahkmeaheliku ja ilusa rohelise kõrgplatoo Atherton Tablelands ületamist algab tõeline sisemaa. Rohelus on järsku kadunud, puud ja põõsad on väikesed ja kuivanud ning tee tolmune, samas rõõmustab aga silma tulipunane muld. Mitte ühtegi elumaja ega inimest mitte kusagil. Ainult vana mahajäetud raudteejaam ja tühi pubi. Ja tohutu kuumus, päike lausa kõrvetab. Nüüd on viimane aeg suured kaabud pähe panna, et lahtises autos istudes päikesepistet ei saaks.

Ma kammin pilguga teeservi ja otsin pingsalt küülikuid. Vaatamata sellele, et küülikud on tänapäeval ühed Austraalia kõige laiemalt levinud ja arvukamad imetajad, olen ma oma silmaga neid Austraalias ainult ühe korra näinud. Ja sedagi ühes Sydney pargis, kus neid oli, tõsi küll, sadu. “Nende ajad on möödas,” ütleb Dave kommentaariks. “Nad on muidugi kahjurid ka tänapäeval, ja ega lõplikult neist kunagi lahti ei saa, aga tänased küülikud ei paku enam õiget kõneainetki. Nad on köömes selle kõrval, mis siin toimus “küülikukatku” ajal, 1930. ja 1940. aastatel. Mina olen liiga noor, et oleksin seda oma silmaga näinud, aga ma olen kuulnud, mis siin toimus. Igaühel oli püss ja mürk kogu aeg käepärast. Iga viimane kui paik oli küülikuid kubinal täis. Kui nad Lõuna-Austraaliast katku kombel 100 km aastas, igas suunas levima hakkasid, otsustas Lääne-Austraalia osariigi valitsus ehitada kiiresti jänesekindel piirdeaed. Kuulus Rabbit-Proof Fence, pidi ulatuma läbi terve sisemaa lõunast Esperance’ist põhja Wallal Downs’ini välja. Enne aga, kui esimene tara valmis sai, olid küülikud juba sellest möödas. Nõnda tuli ehitada teine ja viimaks kolmaski, kokku 3000 km piirdeaeda! Ja kõige lõpuks ei aidanud neist ükski, küülikud vallutasid ikkagi kogu Austraalia.”

Suurimaks küülikuga seotud probleemiks ongi ta kiire paljunemine ja levik. Taimetoitlasena ei tapa ta ju kohalikke loomi, vaid kahjustab neid ainult kaudselt.

Massiliselt levinud küülikud kasutasid samu elupaiku ja toitu mida kohalikud loomad ja põhjustasid nõnda mitme pärismaise liigi väljasuremise. Küülikud põhjustasid ka massilist erosiooni, degradeerisid põllumaid ja hävitasid kohalikku taimestikku. Küüliku arvukuse piiramine osutus aga keeruliseks probleemiks, sest tegelikult on see loomake ka teatud vaatenurgast vajalik. Näiteks on ta söögiks rebastele, kes küüliku puudumisel tapaksid rohkem kohalikke loomi.

Küülikutõrjeks on läbi aegade kasutatud erinevaid meetodeid, nagu pesapaikade hävitamine, jaht tulirelvadega või mürgitamine. Kuid see, mis lõpuks suure “jänesekatku” lõpetas, oli 1950. aastatel lahti lastud Myxoma viirus. See viirushaigus hävitas 90 protsenti Austraalia küülikutest ja hoiab tänaseni nende populatsiooni suuruses, mis moodustab 15–20 protsenti kunagisest. Viiruste kasutamine küülikutõrjeks on põhjustanud ka diskussioone, sest haigus tapab loomi aeglaselt ja piinarikkalt.

Uued ja ohtlikud kiskjad. “Kass keset sisemaad!?” Näen põõsas ainult saba välkumas, kui me Lappa’st Chillagoe poole keerame. “Metsistunud kassid,” ütleb Dave, “on eurooplaste toodud kodukasside järglased. Mingil ajal lasti kasse isegi metsa lahti, et nad küülikuid, rotte ja hiiri tapaksid. Tänapäeval on nad aga suureks probleemiks, sest meil Austraalias on suhteliselt vähe kiskjaid ja kohalikud loomad ei oska tihti kasse karta ning langevad kergemini nende saagiks kui jänesed või rotid.”

Kassid on Austraalias elanud vähemalt sama kaua kui eurooplased. Mõned arvavad, et isegi kauem. Esimesed populatsioonid metsistusid 1850. aastatel, ja tänaseks on nad levinud peaaegu üle terve kontinendi ning jõudnud ka lähiümbruse saartele. Metsistunud kassid on otseselt süüdi mitme kohaliku looma- ja linnuliigi väljasuremises, eriti väikestel saartel.

Lisaks levitavad kassid haigusi, mis ohustavad nii kohalikke metsloomi kui ka koduloomi ja inimesi. Dingod ja rebased kahandavad arvatavasti metskassi arvukust, kuid üldiselt on selle piiramine raske. Nad ei lähe kergelt lõksu, ei söö peibutisi ja väldivad kontakti inimestega, mis kõik raskendab nende tabamist.

“Siiani on kasside hävitusprogrammid olnud edukad ainult saartel,” ütleb Dave. “Macquarie saarel, Ida-Austraalia rannikul, saadi lõpuks kassidest lahti ja hall-tormilind on hakanud pärast 100 aastat saarel jälle pesitsema.”
“Rebane on ju samasugune sissetoodud kiskja. Reinuvaderid toodi siia 1800. aastate keskel sportjahiks ja nad metsistusid 15 aastaga. Nüüd on neid igal pool, terve kontinent on neid täis. Suretavad välja kohalikke linde ja loomi. Kasu on neist ainult niipalju, et nad kütivad küülikuid,” lisab Dave.
Rebased tekitavad ka majanduslikku kahju, sest nad jahivad lamba- ja kitsetallesid ning kodulinde. Lisaks on nad potentsiaalsed marutaudi levitajad, kui see haigus Austraaliasse peaks jõudma. Rebaste arvukust on siiani kontrollitud piirdeaedade, laskmise ja mürgitamise abil. Viimasel ajal töötavad teadlased uute bioloogilise kontrolli meetodite kallal, mis tapmise asemel vähendaksid rebaste sigivust.

Metsikud ja taltsad läbisegi. Edasi Chillagoe poole sõites hakkan ma aru saama, miks Dave mind siia tõi. Ühtäkki on igal pool ümberringi näha mitmesuguseid kariloomi. Lehmad jalutavad teepervel, kitsed ja sokud ragistavad põõsastikus. “See on igal pool nii, kui jõuad Austraalia tõelistele tagamaadele,” ütleb Dave. “See siin pole veel midagi. Ma olen mujal näinud metsistunud sigu, eesleid, kaameleid, pühvleid, kõik inimeste juurest vabasse loodusesse pagenud.”

“Tõsi, need lehmad siin ei ole metsikud. Sisemaa farmidel pole alati korralikke piirdeid ja sellepärast nad söövad ja kõnnivad igal pool. Aga vaata põõsastesse, sokud ja kitsed, need on metsikud,” seletab Dave. Ja oi kui palju neid on! Põõsastik on kitsi nii tihedalt täis, et iga 10 meetri peale tuleb üks loom.
“Kitsi on sellepärast nii palju, et nende arvu pole päris igal pool tahetudki piirata,” ütleb Dave. “Nad olid juba varajastele asunikele tähtsad kariloomad, andsid piima ja liha. Nad ei vali eriti ka toitu ja neid on lihtne pidada. Meremehed viisid neid varematel aegadel saarte peale, et las paljunevad, kui rasked ajad peaksid tulema, siis on toidutagavara omast käest võtta. Hilisematel aegadel lasti neid lahti, et karjamaid umbrohust puhtana hoida. Kitsed söövad igasugu taimi, mida lehmad ja lambad ei söö.”

Kitsed mõjutavad siiski ümbritsevat keskkonda juba ainuüksi sellepärast, et neid on nii palju. Metsikud kitsekarjad konkureerivad kohalike loomadega toidu pärast, eriti kuivaperioodidel. Nad degradeerivad maad, põhjustavad erosiooni ja söövad maa paljaks. Peale selle kahjustavad nad põllukultuure ja kannavad haigusi, mis nakatavad lambaid ja teisi koduloomi. Kui suu- ja sõrataud Aust­raaliasse peaks pääsema, levitaksid nad selle kiiresti koduloomadele. Ma saan aru küll, miks Austraalia tollieeskirjad nii pikad ja põhjalikud on.

Vihkamine ei aita. Nüüd oleme juba päris sügaval sisemaal. Chillagoe’sse polegi enam palju jäänud. “Brumbies!” hüüab Dave. Kari metsikuid hobuseid jookseb otse auto eest üle tee. Oi kui ilusad! Kõik on musta värvi, lausa majesteetlikult sihvakad. Ja nii suured, metsikuna isegi natuke hirmuäratavad. Jääme seisma, neid on kümnete kaupa. Dave räägib, et hobusedki saabusid esimese Inglise laevastikuga. Et tol ajal polnud karjamaadel tihtipeale aedu, jooksid paljud neist ära ja metsistusid. Kui masinad tulid, jäeti palju hobuseid ka lihtsalt maha ja lasti metsa lahti. Tänaseks on Austraalias umbes 300 000 metsistunud hobust ja nende kahjuriseisus on, nagu kitsedelgi, vaidlusttekitav teema. Ühelt poolt arvatakse, et kuigi neil on majanduslik ja kultuuriline väärtus, põhjustavad nad erosiooni, kahjustavad kohalikku taimestikku ja levitavad umbrohtu.

Teiselt poolt öeldakse aga, et sissetoodud kahjurloomade mõju on tihti liialdatud. Tavaliselt ei too keegi esile, et 300 000 metshobuse kõrval on Austraalias veel 126 miljonit sissetoodud lammast ja 27 miljonit lehma, kellest iga isend tekitab kindlasti keskmiselt sama palju erosiooni ja sööb kohalikke taimi, kui metsistunud hobused, kitsed, hirved, eeslid ja kaamelid. Dave arvab vähemalt, et kuna inimene on selle probleemi ikkagi ise tekitanud, siis peab seda ka inimlikul moel lahendama.

Elu on näidanud, et täielikult vabaneda ei õnnestu Austraalias ühestki võõrliigist, nad on liiga edukad selles keskkonnas. Parim, mis teha annab, on nende arvukust kontrollida. Aga enne oleks ikkagi vaja korralikult välja uurida kui suurt ohtu üks või teine loom endast tegelikult kujutab.

“Muidugi, meile ei oleks neid siia vaja olnud,” ütleb Dave. “Aga nüüd on nad siin ja mingi looma vihkamine ei aita. See ei ole tema, vaid meie, inimeste oma viga, et ta siin kahjur on. Tapmine peaks ikkagi olema viimane väljapääs. See on esiteks julm ja teiseks ei aita ka. Kui sa neid just kogu aeg ei tapa, taastuvad populatsioonid kiiresti. Palju tähtsam oleks leida vahendeid nendest lähtuva kahju vähendamiseks ja paljunemise pidurdamiseks.”


Kuidas ja miks sissetoodud võõrliigid Austraalias kahju teevad?

• Et Austraalias on vähe pärismaiseid kiskjaid,
ei oska paljud kohalikud loomad end kiskjate
eest hoida ja langevad kergelt sissetoodud
röövloomade ohvriks. Ka puudub Austraalia
loomadel immuunsus sissetoodud haiguste
vastu ja nad on neile eriti vastuvõtlikud.
• Et sissetoodud loomadel puuduvad Austraalias
looduslikud vaenlased, paljunevad nad eriti
kiiresti ja
- konkureerivad kohalike loomadega
toidu ja eluruumi pärast,
- degradeerivad kohalike loomade elupaiku,
- põhjustavad erosiooni,
- kahjustavad kohalikku taimkatet.

Miks erinevad Austraalia loomad muude mandrite loomadest?
Kui superkontinent Pangaea umbes 250 miljonit aastat tagasi lagunema hakkas, jagunes ta kõigepealt kaheks hiigelkontinendiks: põhjapoolseks Lauraasiaks ja lõunapool­seks Gondwanaks.

Põhjapoolsesse Lauraasiasse kuulusid tänapäeva Põhja-Ameerika, Euroopa ja suur osa Aasiast. Lõunapoolne Gondwana lagunes umbes 100 miljonit aastat hiljem mandriteks, mida me tänapäeval tunneme Lõuna-Ameerika, Aafrika, Antarktika ja Austraaliana ning lisaks kuulusid Gondwana külge ka praegune India ja Araabia poolsaar.
Et Lauraasia ja Gondwana olid teineteisest isoleeritud, arenesid kahel hiigelkontinendil täiesti erinevad imetajad. Põhjapoolne Lauraasia sai pärisimetajate koduks, seal arenesid loomad, kes sünnitavad suhteliselt väljakujunenud järglasi.

Lõunapoolne Gondwana aga on kukruliste ehk alamimetajate sünnimaa. Nende loomade poegade areng emaüsas jääb üürikeseks. Vastsündinud kängurupoeg on pöidlaotsasuurune ja tal tuleb 7–10 kuud ema kukrus kasvada, enne kui omal jalal hüppama võib minna. Kukkurloomade kõrval arenesid Gondwanal välja veel ühed algelised imetajad, ainupilulised. Nemad on ainukesed imetajad, kes tegelikult ei sünnitagi, vaid munevad mune! Need loomad on ühed vanimatest Gondwana veteranidest ja tänapäeval on neist säilinud vaid kolm liiki – sipelgasiil, nokissiil ja nokkloom. Kõik nad on Austraalia asukad.

Kui lõunakontinent Gondwana umbes 150 miljonit aastat tagasi lagunema hakkas, lükkus Lõuna-Ameerika Põhja-Ameerikaga, Aafrika Euroopaga ja India Aasiaga. Pärisimetajad ja kukkurloomad said esimest korda kokku ja et esimesed olid olelusvõitluses edukamad, ootas viimaseid ees hääbumine.

Lõuna-Ameerikast kadus enamik kukkurloomi, kui nende pärisimetajatest konkurendid põhja poolt sisse tungisid. Austraalia ja Uus-Meremaa aga pole pärast Antarktika mandrist lahknemist (mis algas umbes 90 miljonit aastat tagasi) ühegi teise mandriga kokku puutunud. Tänu sellele on Austraalia ja Uus- Meremaa säilitanud täiesti omalaadse floora ja fauna.

Austraalia on maa­ilmas esikohal endeem­sete (liigid, keda ei leidu kusagil mujal) imetajaliikide rohkuse poolest, kuid samal ajal kahjuks ka väljasurnud imetajate arvu poolest. Et Uus-Meremaa oli hiljem Austraa­liast lahknedes mõnda aega vee all, ei olegi seal pärismaiseid imetajaid (ainukesed kohalikud imetajad on vee- või õhuteid pidi saabunud hülged, merilõvid ja nahkhiired). Sealsest 350 linnuliigist täidavad mitmed samu ökonišše, mis mujal kuuluvad maismaaimetajatele. Et Euroopast viidi samad võõrliigid nii Austraaliasse kui Uus-Meremaale, on selles saareriigis tänaseks välja surnud 50 linnuliiki.


Dingo – kahjur või kohalik?

Kuna dingo saabus Austraaliasse ammu enne eurooplasi, peetakse teda tihti kohalikuks liigiks. Dingod jõudsid Austraaliasse vähemalt 3500 aasta eest. Dingo on üks Austraalia vähestest kiskjatest ja murrab nii kohalikke kui Euroopa päritolu loomi.

Hilisemal ajal sissetoodud kiskjaist erineb dingo aga selle poolest, et kohalikud liigid on tänaseks jõudnud temaga kohaneda. Mis mõju ta neile võis avaldada, kui ta kunagi Austraaliasse saabus, oleneb sellest, kui arvukalt neid koeri oli ja kui kiirelt nad paljunesid. Dingol on päris oluline roll sissetoodud kahjurliikide arvukuse piirajana. Näiteks on selgunud, et seal, kus elutseb dingosid, leidub väga vähe rebaseid ja metsistunud kasse. Tänapäeval ähvardab dingot aga väljasuremine, sest need metsikud koerad ristuvad üha sagedamini metsistunud kodukoertega.



Katrin Holmsten
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet