Kui meie eellased korilusega tegelesid, siis olid erinevad putukad ja nende elujärgud menüüs tähtsal kohal. Nüüdisajal aga võpatab enamik inimesi ehmunult, kui kuuleb putukate sihipärasest söömisest. Kuid on ka erandeid!

	Urmas Kokassaar

Pärimused Eestis on kilkidega seotud mitmeid rituaalseid uskumusi. Mõnes kohas usuti, et kilkide ilmumine toob majapidamisse õnne ja need putukad suudavad lausa tulevikku ennustada. Koos kilkide kadumisega arvati kaasnevat ka nende elupaiga hävingut. Eeltooduga sarnaneb uskumus, et kilgid etendavad omalaadse maja või ahju kaitsevaimu rolli.

Et soojalembelisi kilke peamiselt ahju juures kohati, siis sigines rahvasuus ka selline veider arusaam, nagu kujuneksid kilgid savist. Kilkidega seostub eesti rahvapärimustes ka üks omalaadne vahetusrituaal. Nimelt usuti, et piimahamba viskamine ahju peale kilkide pärusmaale koos vastava lausungiga (kilk, võta luuhammas, anna mulle raudhammas), lubab viskajal saada vastupidavad jäävhambad. Kilkide söömisest vanad pärimused ei pajata ja see on ka mõistetav, sest siinses piirkonnas pole putukatest toitumine mitte kunagi arvesse tulnud.

Möödunud aegade tegelikkus… Veelgi enam – kilkide leidmist roogade seest, kuhu nad taludes toidu valmistamise ajal alatihti sattusid, näitas perenaise lohakust ja hoolimatust. Ja tõsi see oli, sest talumajades toitusid toakilgid erinevatest taimse ja loomse päritoluga jäätmetest. Kõikjal vilkalt ringiliikuvate putukatena, kes peamiselt jooksid, hüppasid ja harva ka lendasid, kandsid nad oma kehal loendamatul hulgal erinevaid baktereid. Veelgi enam, jalutades karvaste jalgadega üle toiduainete ning poetades väljaheiteid kuhu juhtub, reostasid toakilgid toitu, mille juurde pääsesid.

Kilkide kui mitte kõige puhtamate loomade oreoolile aitas kaasa seegi, et vahepeal paljunesid need putukad edukalt meie prügimägedel. Kindlasti meeldisid toakilkidele ka inimestele mõeldud toidud, millest prooviti igal võimalikul ja võimatul juhul matti võtta. Paraku lõppes selline tegevus paljudele isenditele kurvalt – uppumisega sööki või elusast peast ärakeemisega. Aga vaatame kilkide ja toidu koossobivust läbi kirjanik Leida Tigase värvika sule. Järgnev lõik pärineb raamatust “Seitse pastlapaari”.

Jah, see Poka Liide. Ta on hiiglane naine, jämeda hääle ja hoolimatu käitumisega. Ta ei pea millekski teiste inimeste au ega tundeid. Nüüdsama leidis ta supikausist kilgi laiba. Iga viisakas inimene oleks selle salaja laua alla poetanud ja siis ise söömise pooleli jätnud, kui tal oleks olnud nõrk süda. Mainitud koduloomi on siin talus nii palju, et nende vastu ei aita ühegi külanaise kunstid ega ühegi apteegi rohud. Nad istuvad pliidi seintel külg külje kõrval, läigivad nagu rüütli soomusrüü ja ootavad. Ja kui söök keema pannakse, kukutavad nad endid sinna sisse. Mispärast, kes seda teab. Võib-olla põevad nad elutüdimust ja on asutanud enesetapjate klubi. Inimesed aga panevad säärast talitlusviisi pahaks ja talu, kus leitakse kilke söögi seest, rehkendatakse lohakate kilda. Alviine teab seda. Sellepärast oli ta söögikeetmisel nii hoolas, et ei tõstnud supipajal üldse kaant ära, ainult kergitas veidi serva, kui aur liiga mässuliseks kippus minema. Siiski on üks neist jõledatest loomadest leidnud tee patta. Liide õngitseb selle oma lusikasse, et supi kõrvale saada suutäis vägevamat, nagu ta ise oma tegevuse üle aru annab.

Nüüdisaja traditsioonid mujal.Hoopis teine suhtumine kilkidesse kui toitu valitseb soojema kliimaga piirkondades. Muide, kõnealuse loo peategelane toakilk ongi ise pärit kas Aafrikast või Lähis-Idast. Esiteks, on seal kilkide tasandil tunduvalt suurem liigirikkus. Teiseks, isendid on suuremad ja neid leidub rohkesti. Kolmandaks, soojema kliimaga elanike seas on putukate söömine täiesti tavaline nähe.

Toiduainete tehnoloogia edusammud on jõudnud ka sellisesse valdkonda nagu putukate kasutamine toiduks. Nii Aafrikas, Aasias kui ka Ameerikas loetakse kilke suisa maiuspaladeks. Tõsi, selle arvamusega ei nõustu kõik elanikud, vaid need, kes putukasöömise eelarvamusest vabad on.

Kilkide kaubastajad rõhutavad nende müügil kolme argumenti. Esiteks, kilgid on suhteliselt valgurikas suutäis. Teiseks, nendes pole kolesterooli. See eripära pole loomulikult vaid kilkidele omane, sest ka teistes putukates puudub kolesterooli sünteesirada. Samas absoluutselt kolesteroolivabad pole kilgidki, sest kolesterooli saavad nad valmiskujul loomsest toidust ning vähesel määral on see ühend nende elutegevuseks hädavajalik. Kolmandaks, kilkide sööja saab piisavalt kiudaineid inimesele seedumatu kitiini näol, mida putukad piisavates kogustes sisaldavad.
Muide, just kitiin kindlustab ka erilise krõmpsuva heli ja tunde, mis kilkide närimisel tekib. Jääb vaid üks probleem. Maitse! Ja ehkki maitse üle ei vaielda, ei meki naturaalsel kujul pakutavad kilgid paljudele.

Ent inimloomus on leidlik ja nii proovitakse kilkide suupäraseks muutmiseks mitmeid võtteid. Kõige lihtsam on putukate maitset mõjutada toiduga, millega neid enne ärasöömist nuumatakse. Abi on ka ebameeldiva maitsega kehaosade, näiteks katte- ja lennutiibade eemaldamisest. Üks võimalus on kilgid enne söömist lihtsalt ära küpsetada. Selleks kõlbab kõige paremini sütel grillimine või mõõdukas röstimine, aga mitte mingil juhul töötlus mikrolaineahjus. Viimasel juhul loomakesed lihtsalt lõhkevad. Kõige eksklusiivsem viis kilkide suupäraseks muutmisel on nad ðokolaadiga üle valada ja siis magusas hangunud koorikus nahka pista.

Nagu näeme, on maailma eri rahvustel toidu mõiste vägagi erinev. See, keda meil peetakse räpaseks kahjuriks, võib mujal osutuda hoopis hinnaliseks delikatessiks.