4/2005



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Raamat
Milleks mulle uus puude määraja, kui üks juba olemas?

Owen Johnson ja David More
Euroopa puud
Tõlkinud ja täiendanud Ivar Sibur, Olev Abner ja Anu Kaur
Eesti entsüklopeediakirjastus 2005
464 lk.

Allen Coombes
Looduse taskuraamat. Puud ja põõsad
Tõlkinud Mart Meriste ja Oliver Parrest
Varrak 2005
224 lk.

“Euroopa puud” on kõige mahukam eesti keeles ilmunud puude määraja, selles on kirjeldatud enam kui 1500 Euroopa metsades, aedades ja parkides kasvavat vormi. Liikide kirjeldused ja illustratsioonid on määramise hõlbustamiseks paigutatud kõrvuti olevatele lehekülgedele. Iga suurema perekonna juures on nimetatud võtmeliigid ja kõige tähtsamad määramistunnused.

Kirjutasin selle raamatu tutvustust Eesti Looduse mainumbrisse ning olin ülaltoodud lõigu raamatu kaanelt juba maha kirjutanud, kui kolleeg Jüriado tõi näha kuskilt mõisapargist toodud männioksa. Pealtnäha nagu seedermänd, aga otsustasin vastomandatud teose proovile panna.
Okkad olid oksal viie kaupa pundis, seega on tegemist viieokkalise männiga. Võtmeliikide loendis (lk 122) pakutakse viieokkalisi mände seitse liiki, kelle okaste pikkus jääb kõikidel vahemikku kuni 10 sentimeetrit ja ühtki muud eristamistunnust ei anta. Vaid painduva männi kohta öeldakse, et tema okkad on tunduvalt jämedamad ja jäigemad kui kahel eelmisel ja õhulõhed kõigil tahkudel. No tore, viieokkalised männid on viiel erineval tahvlil, vaatame siis neid lähemalt.

Pilditahvlite juures muutub asi paraku veelgi segasemaks. Esimene neist, lk 132 kannab pealkirja “Männid”. Viieokkaline Endlicher’i mänd peaaegu nagu sobiks. Kuid samal tahvlil on toodud teiste liikide loendis Mehhikost pärinev ja eestikeelse nimetuseta Pinus hartwegii, kelle okkad võivad samuti olla viie kaupa kimbus, kuid on “peened, jäigad, hallikasrohelised”. Pilditahvlilt selgub, et sellel viimatinimetatud männil on veel üks määramistunnus: kuivetu, kitsas võra. Kolleeg kinnitab, et nii tõesti oli: kasvas teiste puude vahel. Kuna see liik tundus siiski uskumatuna, vaatasin edasi.

Umbes samasugune asi kordus kõigi ülejäänud nelja pilditahvli juures. Näiteks lk 135 alpi seedermännile joonistatud võra ulatub maani, kõrval kujutatud soomusmännil algab see aga poolest puust, kusjuures viimasele on juurde kirjutatud “maapinnani ulatuv võra”. Igatahes tuli tunnistada, et botaanilistele teadmistele vaatamata ei õnnestunud mul uue raamatu abil vähemasti seda männioksa kindlaks määrata.

Samaaegselt on ilmunud kirjastuselt Varrak teos “Puud ja põõsad” ehk uudne fotodega Euroopa puude ja põõsaste määraja. Taskuformaadis teosesse on mahtunud üle 300 liigi kogu Euroopast. Mände on teoses 15 liiki, seega peaks liigi tuvastamine tunduvalt lihtsam olema: valiku- ja seega ka eksimisvõimalus väiksem. Proovime siis seda.

Tegelikkuses on asi veelgi hullem kui eelmise teosega. Näiteks lihtne tunnus – okaste arv kimbus – on mainitud kusagil taime kirjelduse keskel, kuid eraldi kastis ja suuremalt on välja toodud liike mitteeristavad tunnused, nagu puu kõrgus, laius, õitseaeg, levik ja sarnased liigid. Fotodel on küll juures okaste ja käbide pikkus, ent pole näiteks okaste arvu kimbus.

Taskuformaadis raamatust ei saa teada, kas see puu ka Eestis looduslikuna kasvab või teda meil parkides kasvatatakse. Põhiline tunnus määramisel on võra kuju, mis tegelikult abistab üsna vähe: huvitav puu võib olla näiteks liiga noor, et tal võra üldse kujunenud oleks, rääkimata võimalikest puittaimede aianduslikest sortidest, erinevatest kasvutingimustest jne.

Mille abil siis peaks puid määrama? Varasemaid eestikeelseid puude määrajaid on üsna palju. Üks põhjalikumaid on näiteks kümme aastat tagasi ilmunud Olev Henno “Puude ja põõsaste välimääraja” teine trükk. Sellest raamatust leiab klassikalisi tees-antitees tüüpi määramistabeleid, autori koostatud mustvalgeid jooniseid ja erakordselt uduseid mustvalgeid fotosid. Pealtnäha oleks taimede määramine selle abil samuti lihtne, nagu uute raamatute reklaamtekstides, ent tegelikkuses väidavad raamatu kasutajad vastupidist.
Niisiis, ilmunud puude määrajate abil pole kuigi lihtne puid tundma õppida, see nõuab üksjagu pusimist. Selle üks põhjusi tuleneb puudest enestest. Kui erinevate eestimaiste taimede hulk on enam-vähem 1500, siis Eestisse või Euroopasse sissetoodud erinevate puittaimede hulka ei tea täpselt keegi, see on igatahes kordades suurem. Rääkimata tuhandetest aretatud puude sortidest, mis võivad välja näha hoopis teistsugused kui põhiliik. Seega peaks hea puude määraja hõlmama kõiki maailma puittaimede liike, seda on vist liiga palju tahta isegi kutselisel botaanikul.

Igatahes täiendavad raamatud üksteist hästi: mitme raamatu abil võib jõuda päris õige tulemuseni. Seetõttu ongi vaja omada mitut puude määrajat ja endale üha uusi osta. Julgen kindlasti soovitada raamatut “Euroopa puud”, sellest leiab puudest ka muidu huvitavat infot. Varraku kirjastatud taskumääraja kasulikkus on aga üsna vaieldav.



Toomas Kukk
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet