5/2005



Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Artiklid
Nime poolest hall, olemuselt värviline

Sven Zaèek ronis Saaremaal 30 meetri kõrguse kuuse otsa ja jälgis sealt nädal aega haigrute pereelu.

Hallhaigur. Mina ristiksin ta ümber Mister Kartlikkuseks.
Võin kihla vedada, et enamik hallhaigrute vaatlusi on lõppenud saja meetri kaugusel, tiibade sahina õrna heliga.

Kuidas saab lind, keda vee ääres liikuja ja kalamees sagedasti kohtab, igapäevaselt niivõrd kartlik olla?

Hallhaigrud lihtsalt on väga ettevaatlikud. Võrdleksin seda ettevaatlikkust isegi kullide ja kotkaste omaga.

Inimesed peavad haigruid oma konkurendiks magusa kalaampsu äranapsamise pärast. Aegade jooksul on neid linde seepärast piisavalt hurjutatud ning linnud pole hurjutamist kahe silma vahele jätnud. Haigrud on aru saanud, et inimese seltsi pole nad oodatud.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid hoopis sellest, kuidas need linnud kodus käituvad. Seal, kus oht neid ei varitse. Seal, kuhu inimene ei satu.

Hallhaigrud on koloonialinnud. Jahil ja poegadele toitu toomas käib igaüks omaette, ent kodud ehitatakse lähestikku. Nii võib kuskil kõrgemas metsatukas kuuskede ladvas pesitseda kuni kolmkümmend paari. Ühe puu otsas võib olla kuni viie paari pesa. Niiviisi koondudes rakendub põhimõte – kes esimesena ohtu silmab, annab sellest ka teistele märku.

Haigrud pesitsevad väga lärmakalt, pideva kaagutamise saatel. Häälitsevad näljased pojad ja toiduga pessa saabuvad vanalinnud.

Munadest ei kooru haigrud üheaegselt, vaid munemise järjekorras. Seepärast võib juhtuda, et pesas on kirju seltskond kõikidest arenguetappidest.

Vastkoorunud pojukesi peab vanalind kogu aeg soojendama. Puhkust saab ta vaid siis, kui paariline toiduga jahilt saabub. See hetk on minu arvates üks linnumaailma ilusamaid. Pesasoojendaja ajab ennast puhevile, kallutab pea kuklasse ning laseb taeva poole kuuldavale tervitushäälitsuse. Nõnda avaldatakse partnerile tiheda ja kiire tööpäeva jooksul korduvalt armastust. Vahepeal võetakse aeg korraks maha ning istutakse viivukese pesa äärsel oksal, kuid seda luksust ei saa kaua lubada, pojad nõuavad juba uut suutäit.

Kui pojad on juba mõnenädalased, saavad vanalinnud väheke puhkust. Kalastamas tuleb siiski käia endise aktiivsusega, kuid ära jääb poegade soojendamise vajadus. Saab natuke aega pühendada iseendale – proovitakse siis silma looja lasta ning ennast puhastada. Puhastamine on ülimalt põhjalik. Läbi käiakse kõik suled, eest ja tagant, ülevalt ja alt. Selline toiming võib aega võtta kuni 15 mi­­nutit. Üks eriti edev isaslind puhastas ja sättis oma sulgi emase kalaloleku ajal tervelt kolm korda. Ikka selleks, et emase saabudes ennast võimalikult kohevile ajada.

Mina jälgisin haig­rute tegemisi 30 meetri kõrgusele kuuse latva ehitatud varjeonnist.
Kõikusin koos haigrutega tuule käes ning arutlesin selle üle, et kas ka mina suudan ennast tiibadega päästa kui midagi peaks juhtuma?

Et haigrud tulevikuski meil pesitseda saaksid, vajavad nad vanu ja kõrgeid kuusemetsi. Selliseid metsi kipub aga aina vähemaks jääma. Loodan, et suudame vältida enamiku linnu- ja loomaliikide sunnitud koondumist kaitsealadele, mis jätaksid meie ümberkaudsed maad tühjaks.



Sven Zaèek
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?