Olete Stockholmis käinud? Muidugi, palju kordi! Kui hästi linna tunnete? Noo, päris hästi: olen vanalinnas Gamla Stanis jalutanud, kuningalossi ja Suurkirikusse sissegi põiganud, Drottningsgatanil poode kamminud, Djurgårdenil Vasa muuseumis laeva imetlenud, Gröna Lundis karusselliga sõitnud ja Skansenis hulkunud.

Aga pole ma veel üheltki Eestist läinud turistilt kuulnud, et ta oleks käinud Haga pargis. Või mis turistilt – mu päris pikka aega Rootsi pealinnas elanud tuttavadki pole sinna sattunud. Eks ta jää natuke peamarsruutidest kõrvale ka, ehkki Arlanda lennuväljale sõites möödute tast lausa kõrvalt, buss isegi peatub ta juures.

Åhlensi kaudu kohale. Tuntud probleem ka meie linnades: te võite ju teada, millise numbriga bussi vajate, aga päris keeruline võib olla leida kohta, kust see buss väljub. Minul kulub enne tubli pooltund, kui kolmas või neljas küsitletud bussijuht teab arvata, et ju see Solnasse viiv nr 52 kusagil Klarabergsgatanil Åhlensi kaubamaja vastas peatub.

Edasi läheb kõik kui lepse reega: palju see nelja kilomeetri läbimine ikka aega nõuab, eriti kui enamik teest kulgeb piki avarat Sveavägenit.

Haga park on osa 1995. aastal kuningriigi parlamendi otsusega asutatud rahvuslikust linnapargist ehk Ekoparkenist. Lisaks kuuluvad sellesse 27 ruutkilomeetri suurusesse kaitsealasse ka suur osa Djurgårdenit, lausa kesklinnas paiknev saareke Skeppsholmen, samuti Haga pargi läheduses asuvad Brunnsviken ja Ulriksdal.

Haga inglise stiilis pargi ajalugu ulatub tagasi 18. sajandisse, kui võimul oli Verdi “Maskiballi” kaudu kogu maailmale meelde jäänud Gustav III ja kui kuninga tegusid ülistas Rootsi küllap kuulsaim trubaduur Carl Michael Bellman.

Gustav III, Rootsi ajaloo üks värvikamaid isiksusi, asutas kuningliku ooperiteatri ja draamateatri, samuti rootsi keele säilitamisele suunatud Rootsi akadeemia.

Asi see siis ka veel üks park rajada oli, pealegi populaarsesse Brunnsvikeni piirkonda.
Kunsti- ja teatrihuviline Haga krahv – see nimi sai kuninga pseudonüümiks – valis vabaplaneeringulise inglise pargi, et pakkuda ideaalset tausta oma antiigist, Itaalia ja Hiina kultuurist mõjutatud arhitektuuriideedele. Selles taustas pidi leiduma metsatukkade ja avamaastiku vahelduvust, olema ruumi laugetele nõlvadele ning põõsaste, majakeste ja vanade puude vahel väänlevatele teeradadele. Ja muidugi pidi ses pargis või pargi servas olema rohkesti vett. Kõik see oli Haga ja Brahelundi mõisate vahel võimalik.
Gustav rentis maatüki juba enne kuningaks saamist, 1771. aastal troonile tõustes sai aga selle omanikuks. Kuningas visandas maamõõtja Isaac Lithowi abiga pargi ja hoonete esialgsed kavandid ning esmane tagasihoidlik väike park puude, sillakeste ja lehtlatega rajati kolmele Brunnsvikeni saarele.

Edasi kutsus Gustav appi juba hulga andekaid inimesi nii Rootsist kui ka kaugemalt. Esimest viiulit ses abiväes mängis arhitekt Fredrik Magnus Piper, kelle 1781. aastal esitatud üldplaan oli kuninga esialgsest kavast kaugelt suurejoonelisem. Heakorrastatud territoorium suurenes oluliselt, see piirati loomade ja ka inimestest paharettide vastu kraavide ja muldega; sillutati uus tee. Kõrvuti kodumaiste puudega istutati sobivaid võõrliike; parki rajati koguni kaks puukooli.

1785. aastal hankis kuningas maad juurde ja pargi pindala kahekordistus. Viieteistkümne aastaga istutati juurde 26 000 puud. Veidi pärast pargi suurendamist hakati rajama linnatagust kuningalossi, millele kahjuks polnud antud kasvada vundamendist kõrgemaks. Küll ehitati juurde hulk muid, kohati väga iseäralikke hooneid.
Paraku saabus 1792. aasta saatuslik märtsikuine maskiball, kus Gustavi reformidest ärritatud vandenõulased haavasid kuningat surmavalt, nii et see kaks nädalat hiljem suri. Tööd pargis kippusid pärast seda soikuma.

Koolilaste meelispaik. Siiski lisandus juba 19. sajandi alguses Gustav IV Adolfi eestvõttel Kuninganna paviljon, mis praegu kannab Haga lossi nime ja on Rootsi valitsuse ametlike vastuvõttude paik. Suure muutuse pargi ilmesse tõi sajandi teise poole alguses rajatud Ålkiste kanal, mis alandas veetaset Brunnsviki lahes üle meetri ja jättis saarekesi eraldanud kanalid kuivaks.

Ja kui Euroopas sai tavaks avada kuninglikud pargid avalikkusele, siis muutus ka Haga park linlaste populaarseks jalutuskohaks. Ikka on teda ka hooldatud ja hoitud, nii et praegu arvab mõnigi trükis, et tegemist on lausa Rootsi kauneima inglise stiilis pargiga. 1935. aastal kuulutati park rahvusmälestiseks, ja nagu enne öeldud, sai sellest 1990-ndate keskel osa Rootsi esimesest linna rahvuspargist.

Sel soojal ja päikeselisel suvelõpupäeval, kui astun läbi lõunaväravate – need kannavad kuningakrooni ja rooma numbrit XIII, sest on paigaldatud Carl XIII valitsemise ajal aastal 1810 – näib, nagu oleks kogu hiigelpark antud lastele. Esimesi koolinädalaid sisustavad ju sageli suuresti käigud vabasse loodusesse.
Mitu rühma algkoolilapsi uurib asjalike nägudega põõsaid ja sehkendab midagi kirjutada, teised turnivad laheservas ja saavad teadmisi vee-elustikust. Avar lauge Stora Pelouseni nõlv on liikumismänge nautivate teismeliste päralt: appi on võetud pikad hüppenöörid ja võimlemisrõngad, pallidest rääkimata.

Siiski leidub ka täiskasvanud lõõgastujaid ja sportijaid: kes teeb tervisejooksu, kes ruttab lähedal asuvasse jahi- ja kaatrisadamasse, kes võtab piknikukorvist einet. Ja mõni kõnnib keskendunud ilmel ühe eriskummalise ehitise juurest teise juurde ning uurib infoalustele kirjutatut.

Moes olid Idamaad. Pargi eripärase hoonestuse juhatab sisse Türgi paviljon, 1786. aastast pärit Gustavi esimene ehitis Hagas. Kuningas andis nii majakese väljanägemise kui ka sealt oma elupaika, praegu eravalduses olevasse Gamla Hagasse või Vana-Hagasse viiva tee kohta üksikasjalise ettekirjutuse. Türgi paviljonis tavatsenud Gustav kohtuda oma lähimate nõuandjatega.

Hiina paviljoni juurde poleks nimesilti vajagi: ehitise välimus reedab selle niigi. Päris kõike pole sellest Louis Jean Desprez’ kavandatud katusealusest küll alles. Hulknurkse katuse ülespidi keeratud nurki ehtivate draakonipeade küljes on kunagi tuules tilisenud kellad. Kadunud on ka katuse all olnud kaheksakandiline suur laud. Ja muidugi on nii mõnigi ajahambast puretud originaaldetail tulnud püsivamast materjalist koopiaga asendada.

Teerada toob üsna Brunnsvikeni lahe äärde, ja üle vee hakkab paistma Gustav III paviljon. Ka selle Brahelundi mõisamajast ümber ehitatud hoone kavandamisel lõi kuningas innukalt kaasa. Hilisemad kroonitud pead lasksid interjööri ümber teha, 1930.–1940. aastatel tehtud ennistus tõi esialgse suurejoonelise näo tagasi – majja on tagasi jõudnud ka Gustav III Haga raamatukogu.

Paviljoni lähedal künkakese otsas on suviseks söögitoaks ehitatud Ekotemplet ehk Kajatempel – ülihea akustika võimaldanud salajuttegi pealt kuulata.
Kui kuninglik perekond 19. sajandi alguses enam Gustav III paviljoni ära ei mahtunud, laskis Gustav IV Adolf ehitada Haga lossi. Nagu enne öeldud, kasutab seda nüüd ametlike vastuvõttude kohana Rootsi valitsus. Kuni 1940. aastate lõpuni oli see enamik aastaid kuningapere või tema lähisugulaste elukoht. Just selles majas on ilmale tulnud praegune Rootsi kuningas Karl XVI Gustav ja tema õed.

Üle sujuvalt mere poole laskuva Pelouseni nõlva paistab maja, mis vähemalt mulle, kui üht juhuslikku reisijuhti sirvisin, oma iseäraliku väljanägemise tõttu Haga pargi olemasolu üldse teadvustas. Koppartälten ehk Vasktelgid pidid kavandaja Louis Jean Desprez’ idee järgi looma mulje kusagile metsaservale püstitatud sultani laagrist. Kunagi olid rajatises eluruumid ja tallid, nüüd on siin koht restoranile, öömajatubadele ja Haga pargi muuseumile.

Muuseumi ehk põnevaim osa on suur makett lossist, mida Gustav III parki kavandama hakkas. Esialgse projekti joonistas Olof Tempelmann ja selle põhjal ehitati ümmargune vundament valmis. Siis tuli kuninglikku pähe idee laiendada paleed külgtiibadega, mis pidid välja nägema kui antiiktempel. Paraku katkestas kuninga surm töö ja loss jäigi pooleli. Nüüd kannab roheluse vahele peitunud vundament ebaväärikat nime – Haga varemed. Lossi ehituseks tellitud kividest laoti hoopis Karlbergi lossi sõjaväeakadeemia seinad.

Tubli tükk troopikat. Vasktelkide taga on kasvuhoone moodi klaasmajad. Lopsaka taimestiku ja mitut sorti veesilmadega majades lendab, ujub ja tatsab ringi sadu tiivulisi. Kompleksi veidi jahedam osa on lindude päralt. Püüan meeleheitlikult kokku võtta oma kasinad teadmised eksootiliste suleliste kohta. Noh, kakaduu oskan muidugi ära tunda, mitte küll täpse liigini. Ja mandariinpardi ja mõrsjapardi. Söömisel naljakalt pead kuklasse viskava hall-sarviknoka aitavad kodus raamatust üles otsida rohked fotoklõpsud.

Üldine mõnus mulje jääb millegi väga kauge ja võõra lähedusest. Kirjude eksootiliste partidega jagavad klaasbasseini tohutu suured kuldkalad.

Kasvumajade tagumised ruumid meenutavad aurusauna: sisenemisel on prilliklaasid kohe udused ja fotoaparaadi “reaklimatiseerimiseks” vajalikku aega ei suudagi ma selles niiskes palavuses ära kannatada. Hõljuvad ringi troopilised liblikad, mõni suur ja kirev kui värviline reklaamvoldik. Ja mõni ei pea paljuks külalisele mõnusasti pähe istuda.