5/2005



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Sammud omas Eestis
Sammud omas Eestis

Ingmar Muusikus
Ühel viivul tõmbame puust joonlaua ja hariliku pliiatsi abil seinakaardile joone, Eesti mandriosa põhjatipust lõunatippu.
Joone alla jäävad Lahemaa, Kõrvemaa, Pandivere, Endla, Alam-Pedja, Otepää ja Karula. Mis võiks olla vaimustavam, kui see marsruut kiirustamata läbi käia! Lööme kaardi ees käed – lähme pikale jalgsimatkale.

Jupikaupa rännak. Sportlandi poest saame reisivarustuse, vastukaubaks läkitame poe koduleheküljele järgmise sisuga kirjutise:
“Fotograaf Ingmar Muusikus ja sulemees Juhani Püttsepp alustavad 17. septembril 2005 Eesti mandriosa põhjatipust, Purekkari neemelt sammumist Eesti mandriosa lõunatipu, Naha küla poole.
Ühtejutti liigutakse kaks päeva, siis tuleb pikem paus. Kahe kuu pärast jätkatakse paigast, kus retk eelmine kord pooleli jäi. Ja nõnda edasi. Rännakumuljed ja -pildid hakkavad järjelugudena ilmuma ajakirjas Loodus.
Ingmar Muusikus ja Juhani Püttsepp said lähemalt tuttavaks töötades koos Eesti Ekspressis. Koostöös on valminud looduskalender “Väikeste asjade võlu”.
Väikeste asjade – kivide, lillede, puude, küngaste ja teeradade – kirjeldamisele on kavas aega pühendada ka sel retkel.

Meeste minekut mõõdavad Sportlan­dist saadud sammumõõtjad. Näis siis, palju neid samme kokku tuleb?!”


Kust algab manner?
Purekkari neemel mängivad 17. septembri hommikul mehised tuuled. Kaks pikkade ritvadega meriforellikütti, kapuutsid üle pea tõmmatud, taanduvad neemelt, nende asemel läheme lahingusse meie.
Päris neeme tippu Purekkari rändrahnu vaatama ei saagi: üle madala kiviklibu jooksevad kahelt poolt lained. Kummikud meie varustuses puuduvad.
“Kas jookseme läbi?”
“Ärme parem hakkame kohe jalgu märjaks tegema!”
“Seal, kus maa lõpeb, ongi hetkel mandri Eesti kõige äärmine punkt,” lahendab dilemma meid randa sõidutanud Regio kar­tograafiaosakonna juhataja Leida Lepik.
Nullime pedomeetrid ehk sammumõõtjad. Kasutusõpetusest loeme: “Iga sammu registreerimiseks on pedomeetril sisseehitatud pendel. Ideaalseks kandmiskohaks on pükste ülaosa.”
Kinnitame mõõdikud püksitasku külge.
“Vene sõduri marsisammu pikkus peab olema 75 sentimeetrit!”
“Hea, kui meil poolgi sellest on!”
“Okas päkka!” hüüab Leida autosse istudes.

Radarimägi rohtub. Purekkari neem oli Nõukogude ajal keelatud maa, ranna sulgesid okastraataed ja küntud maariba, seal valvas radar.
Kui Leida isal, Lahemaa looduskaitsjal Juhan Lepikul avanes korra võimalus Purekkarit külastada, võttis ta põues kaasa fotoaparaadi ja pildistas salaja – neid häguseid slaide vaadati pärast kodus kui imeasju.
Nüüd kasvab mäe otsas, kus kunagi radar seisis, betoonipraost juba nelja meetri kõrgune kask.
Vaatan mäelt binokliga Purekkarit ja mõtlen, et mis seal siis nii keelatud või erilist paistab – Mohni saar, luiged, angerjarüsa, meri.

Kõige põhjapoolsemad. Kaugeneme Purekkarilt, sammume läbi laialehise metsa Pärispea küla poole, jõuame esimese taluni.
“Siin elavad Eesti kõige põhjapoolsemad inimesed!”
“Näe, nad koristavad parajasti õunu. Ja kuula – siin hauguvad kõige põhjapoolsemad koerad!”
Pärispeal heidame esimese pilgu sammumõõtjatele. Tulemused: Ingmar – 3950 sammu. Juhani – 3590 sammu.

Nohutilgad ümber. “Juba sa sööd!” teeb mu kaaskäija leebes toonis märkuse.
“Toetan oma organismi, mis häälestub pikemaajalisele energiakulutamisele,” vastan mina glükoositablette neelates.
Pöörame külavaheteel metsa alla ja näemegi kohe huvitavat asja – koer sõidab traktoriga.
Siis karjub eemal pasknäär. See lind ei karju kunagi ilmaasjata – ju ta märkas meid, võõraid.
Äkki näen, kuidas midagi märga pükstele tilgub.
“Pasknäär,” mõtlen mina.
“Viin,” pakub Ingmar.
Hoopis põuetaskus ümberläinud ninatilgad (algava nohu vastu).
Kõne Leidale, kes peab õhtuks uued tilgad hankima.

Kohv Viinistu kajutis.Paarikilomeetrisel asfaldilõigul enne Viinistut vahetame kogemusi põõsaste määramisest lehtede järgi. Tunneme ära lodjapuu ning punarinna hoiatushäälitsuse (punarind on lind, mitte põõsas).
Maalilises Viinistus hoovab kusagilt praetud kala lõhna.
“Taignas praetud kala,” täpsustame näljaseid sõõrmeid sirutades.
Viinistu kunstimuuseumi läheduses on väike kauplus, kaupluse koridoris laud ja paar tooli, kuhu istuma vajume.
Kuhu meil kiiret on! Kraamin kotist välja Lõuna-Eesti suitsusingi. Ukseavasse ilmub väike karvane koer.
Müüja Tiina Kingsepp, kunagine reisilaeva Vana Tallinn kajutiperenaine, serveerib meile oma tagavaradest kohvi.
See kaupluse koridor ongi nagu hubane kajut. Valmistame Tiinale singivõileiva.

Tiirukivi. Sellest päevast pidi saama suurte kivide päev, kuid lõunaks pole me veel ühtegi näinud. Loen reisikaaslase koostatud memost: “Hiidrahnudeks loetakse neid rahne, mille ümbermõõt on 25 meetrit. Eestis leidub selliseid sadakond. Tervelt kümnendik neist on endale puhkepaiga leidnud Pärispea poolsaarel.”
Asutamegi Viinistult Tiirukivile minema. Autod kihutavad, pilluvad pisikesi kive. Hea, et need rändrahnud ei ole, mis lendavad. Pöördume teelt kõrvale, näeme Tiirukivi, aga ligi ei saa, sest kivi seisab jalgupidi vees.
”Ei tea, miks ta Tiirukivi on?”
“Eks mõni tiir seal ikka peatub!”
Tegelikult viskas selle suure kivi Kalevipoeg, selgub raamatust “Siin- ja sealpool maanteed”.
Jaani-Tooma kivi otsides. Kell 14.36 õnnestub Ingmaril pildistada suurt lindu.
“Vaata, vaata, vaata!” hüüab ta.
“Hiireviu?”
“Ei, merikotkas!”
Turbuneeme poe juures võtame sammunäidud (vastavalt 16 053 ja 14 590).
Tund aega hiljem oleme eksinud otsides Jaani-Tooma suurkivi (memo: “Lahemaa rahvuspargi tuntuim rahn, kaheks lõhenenud”).
“Valusaks jääb vasaku varba küüs!“
“Tallad on valusad!”
Jaani-Tooma suurkivi lähedal võtab rahvas kartulit.
Kivi kõrgus on 7,5 meetrit, ümbermõõt 27,6 meetrit, mahu järgi 14. kivi Eestis.
“Kas ronida kivi otsa?”
“Kas kivil oleks sellest hea meel?”
Jätame ronimata.
Kivil soojendavad end kiilid. Suur kivi, annab palju sooja, saab palju kiile end soojendada.

Võttis tuule maha. Õhtu hiilides pole enam märkigi Purekkari tuulest. Eru lahe kaldal kuulame ühes männipuus säutsumas 50 kuldnoka kontserti.
Kivitäks istub karjaaia posti peal.
Rännukaaslane palub kirja panna, et silmas ka roo-loorkulli. Kirja läheb: “Roo-loorkull pidas Kasispea roostikes jahti.”
Vaikne, rahulik õhtu. Sookur­gede kauged hääled, koerte haukumine. Puhkepeatus Vihasoo vana jalaka all.

Jää terveks, jooksik! Ületame Loobu jõe, vana sauna seinal kutsub märgukiri tagastama kinnipüütud lõheliste märgiseid ja lubab vaevatasuks 80 krooni, pluss korralik lant. Pärast kuuleme, et lõhet olla tõesti jões kohatud.
Maad võtab üleolev suhtumine autodesse.
“Las nad sõidavad, meie käime.”
Kell 19 toob vihikusse märke: “Valgus vajub ära.”
Oma 28 682. sammul kohtan jooksikut, kes liigub vastassuunas.
Tema samm pole Vene sõduri marsisamm, heal juhul sentimeeter. Väsinud pea arvutab: kui jooksiklane on ka täna teinud 28 682 sammu, siis on ta käinud 286 meetrit. Minule vähe, jooksiklasele aga peaaegu terve maailm.

Head teed, Lissu! Esimese päeva lõpukilomeetril liitub meiega noor emane Porgaste koer.
“Ta nimi on Lissu! Me ei tea veel, kes ta endale võtab,” hüüavad tüdrukud teeveerest.
Kodutu Lissu saab kaks küpsist ja Lõuna-Eesti pekki ning alludes siis korraldusele pöörab otsa tagasi Porgaste poole.
Leida sõidab meil autoga sabas, korjab Vatku küla piirilt ära.
Ingmar 33 144, Juhani 29 822 sammu.
Ööbime Leida kodus Palmses.

Teise päev külm algus. Kraadiklaas näitab pluss neli, kui kell seitse hommikul Vatkul Leida autost lahkume.
Kaaslane soovis veelgi varasemat ärkamist, lootes pildistada loomi, kuid loomade nägemise asemel kuulame metsas seeneliste hõikeid ja näeme mahajäetud prahti. Kummid, topsid, purgid, pakid. Nagu linnalähedases pargis.
Pöördume suuremalt teel kõrvale, üle samblikuvälja, väiksema tee peale. See tee on vaiksem, aga ikkagi väga prahine.
Kõnnime Lahemaa südames.
Viimaks märkame liival jälge.
“Matkamehe hommikunauding: seajäljed männiokastega.”
Noored leebed pasknäärid. On endiselt külm, kui jõuame Nõmmeveski joale Valgejõel.
Joamuljet risustab lagunenud elektrijaam.
Märkmikusse ilmub rida: “Tuleb teha europrojekt, et see jube monstrum ära viia.”
Edasi kulgeb rada läbi metsa Valgejõe kõrgel kaldal.
Kostab puude üksteise vastu hõõrdumise hääl.
“Nagu linnulaul? Kes nii laulab?”
“Eriti kaua määrimata laudauks.”
“Või eriti leebe lauluga noored pasknäärid.”
Mitte kaugel kostab neli järjestikust pauku.
“Nüüd saame põdra ka pildi peale!”
Hea, et mul punane müts peas on, mõtlen mina.

Hakkame, mehed, minema! Peatume Valgejõe rippsillal.
Neli korda käib meid vaatamas koer vastaskalda talust.
Rippsillale ta tulla ei söanda. Ehk kardab kõikumist.
Talus, mida koer valvab, saab vaadata kasetohust kunsti.
Selles talus suvitades on Gustav Erne­saks loonud laulu “Hakkame, mehed, minema.”
Aga minejaid mehi pole meist tükk aega: räägime matkamisest, loodusfotodest ja nohust.


Sitikas ja kährik.
Kohtame metsasitikat, ladinakeelse nimega Geotrupes, kes ületab põigiti teed. Palun fotografeerida, kuid kaaslane ütleb, et vastavat objektiivi pole ühes võetud.
Hooman, et põdrakärbes roomab fliisi all. Peaks ära võtma, aga käsi ei tõuse. Energia kokkuhoiuprogramm hakkab ammenduma ja iga liigutus on üha enam läbi kaalutud.
Ingmar pildistab raudtarna.
“Head taimed, ei kõigu!”
Pisut maad edasi teeb Ingmar ettepaneku jäädvustada kruusateel lebavat kähriku väljaheidet, milles on punased sõstrad.
“Puhtalt läbi tulnud.”
“Kui enne ei saanud mardikat pildistada, kuidas nüüd saab väljaheidet pildistada.”
Objektide suurusjärk olevat siiski erinev.
Maailmatähtis paik. Valgejõe külas vaatame kaarti. Jalad on töntsiks jäänud. Kõne Leidale: “Tule nopi meid ära!”
Leidal läheb veel aega. Vangume edasi.
Ees on Tallinn-Narva maantee.
“Nii suure tee peal ei olegi veel käinud.”
Kihutavad autod jätavad meid ükskõikseks. Kell 15.34 ületame maantee serva mööda liikudes Lääne-Viru maakonna piiri.
Keerame väiksemat teed mööda Läsna poole. Tõelise töövõiduna leiame kraaviservast vanaaegse kilomeetriposti: 70 Tallinna, 155 Narva. Ah nii kitsuke ja kruusane oligi vanasti see tähtis tee.
“Läsna on tähtis koht ühes Saksamaal välja antud maailmaatlases, seal seisab ta ühe vähese Eesti kohanimena suurte linnade kõrval,” räägib Leida, kes meid supitermosega bussipeatuses ootab.
“Ju oli kaardi tegija Läsnalt pärit.”
Kahe päevaga käidud 44 kilomeetrit.
Ingmar 58 857 sammu, Juhani 53 729.
Järgmine kord rõõmsalt edasi.



Juhani Püttsepp
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet