Kui rääkida loodusraamatutest, mis mind mingil moel mõjutanud on, siis üheks selliseks on Gerald Durrelli “Minu pere ja muud loomad”.

Ei mäletagi täpselt, millal ma temaga tutvust tegin, aga vaadates eestikeelse tõlke esmatrüki aastaarvu – 1976 – võib arvata, et juba algklassides.
Just sellest raamatust tekkis romantiline ettekujutus looduseuurimise võlumaailmast. Lühidalt öeldes räägib raamat Gerald Durrelli viiest lapsepõlveaastast, mis möödusid väikesel Kreeka saarel Korful.

Raamatu teevad eriliseks värvikad tegelaskujud – nii kohalikud elanikud kui ka lakkamatult voorivad sugulased-tuttavad, kelle kohati koomilisi tegemisi on kujutatud vaheldumisi Gerry avastusretkedega Korfu saare kirevasse loodusesse.
Durrelli poeetilisevõitu võrdlustega pikitud tekst loob iselaadse meeleolu, mis kutsub endaga kaasa ja paneb unistama. Põhilised kujutluspildid, mis mul raamatuga seonduvad, on türkiissinine Vahemeri ning õhku täitev tsikaadide laul.

Kui eelmisel suvel ise esmakordselt Kreekas käisin, siis tekkis tunne, nagu oleksin astunud oma lapsepõlveunistustesse. Kõik oli nii, nagu peab – tsikaadide laul, sisalikud, palvetajaritsikad ja kilpkonnad. Lisaks külalislahked ja väikeste veidrustega kreeklased.