Sügisesest pööripäevast alates on võimatu sügise võidukäiku peatada. Iga päevaga näitab ta, milleks on suuteline: haavad on tuuleiilide poolt juba raagu veetud ning mahalangenud värvikirevas lehekihis võib jalgupidi sahistada.

Oktoober on Eestimaa sügise kuldne süda. Kuigi põllumehel pidid vanarahva tava kohaselt olema tööd lõpetatud juba mihklipäevaks, 29. septembriks, pakub koduaed viimaseid õunu ja end puu otsa unustanud rosinasarnaseid kreeke.

Augustis pilvikute, puravike ja kukeseente korjamisega alanud, septembris riisikatega jätkunud seenekorilus jõuab oktoobris vähetuntud heinikuteni.

Kuivade liivaste männikute metsaalust ilmestavad kollaste nööpidena hobuheinikud ja hallide kübaratega triibulised heinikud. Need on sama väärtuslikud söögiseened kui kukeseened ja puravikud. Siinkohal ei saa aga jutuga edasi minna hoiatuseta: KUI KAHTLED, ÄRA SÖÖ! Kõige kindlam on seened tuttavaks teha hea seenetundjaga koos ringi liikudes.

Sügisest metsa kujutletakse tihti vaiksena. Tõsi, kevadise metsaga võrreldes on hääli napilt, aga end puutüve najale kuulama seades adud, et ka lehe langemisega kaasnevad helid, et tuule viled poolraagus okste vahel on hoopis teises helistikus kui lehtedes, et kusagil metsa taga on sookured ning puulatvades ajavad omi asju tihased. Ja siis teravnevad meeled ning helide kõrvale lisanduvad lõhnad.

Niiske sammal ja seened on selle buketi peamised komponendid, aga olenevalt kohast, võivad ninna tungida mõned ootamatud noodid. Nende avastamiseks nii päikeselistel kui udustel sügispäevadel sulle erke meeli soovides,