6/2005



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Artiklid
Õpetaja Silja - looduses ilma suurte sõnadeta

Malle Pajula kohtus bioloogia­­õpetaja Silja Pihelgasega, kes koolitundidele siseruumides eelis­tab lapsi loodusesse viia.
Loodushariduse mõte peaks olema, et kirurgid mängiksid viiulit, mitte et kõigist saaks sümfooniaorkestri tasemel solistid, ütleb Tallinna Rocca al Mare kooli õpetaja Silja Pihelgas.

Ta viib lapsed Matsallu, Soomaale, Kakerdaja rappa, Pranglile, Kurgjale või Esna mõisa. Ei jaga kätte töölehti ega räägi tarku sõnu. Laseb neil seal lihtsalt olla. Ootab, kuni paik hakkab mõjuma. Sõnadetagi.
Ajal, mil räägitakse ohust, et loodusainete tunde jääb koolis üha vähemaks, võiks Silja valitud tee olla näide, kuidas viia ellu hoopis teisetasemelist loodusainete reformi. “Õpetajana alustades olin 22, nüüd olen 42. Olen Rocca al Mares truuks jäänud sellele samale tundele, mis Raplas õpetajatööd alustades. Ma ei ütle, et see on ainuõige viis. See on ühe õpetaja lugu.”
Õieti koosneb õpetaja Silja lugu paljudest väikestest lugudest.

1. lugu. Projektid ilule. Rapla Vesiroosi gümnaasiumi õpetajana sattusin koos kolleegi ja mõttekaaslase Eha-Mai Karuga Saksamaal kokku enneolematult toreda vana koolmeistriga, kes kandis endas kõiki ülikoolis saadud tarkusi, lisaks veel saksa filigraansust ja olemuslikku elegantsi.
Tegime kümmekond aastat temaga koostööd, ühtpidi õppides tema käest, teistpidi õppides temast iseseisvuma. Õppisime, kuidas koos lastega loodust tunnetada, kuidas teha välitöid nii, et oleks vabadust. Siis hakkasime kirjutama projekte ilule.

Ma olen südamest tänulik inimestele, kes meid siis usaldasid. Projektide puhul on ju alati vaja oodatav tulemus ära mainida. Meie aga kirjutasime ikka ja jälle, tulemuseks laiema keskkonnatundlikuma hingega inimesed. Lõpuks öeldi, et te teete eesmärgi lahtris juba mitmendat aastat arvutis “lõika ja kleebi”. Meie vastasime, et me jäämegi seda elu lõpuni tegema.
Me ei püüdnud leida teed, kuidas üht või teist õpikufakti õpetada, vaid mõtlesime välja, milline on selline võimas paik, mis lastele mõjub just sel aastaajal.
Sõnades võib tunduda see tavaline, aga pean oluliseks just tollast äratundmist, et õpetaja on logistik laste ja looduskohtade vahel. Tegelikult astud sa ju kõrvale, oled isegi looduses selleks, et olla ja tajuda. Õpetaja roll on luua hiljem süsteem.

2. lugu. Saviaugud, Romet ja Oleg.Kui on idee ja hasart, siis peab olema tegutsemiseks ja arenemiseks ruumi. Ja see on juba heade ülemuste asi.
Minul on olnud ses osas õnne. Kui Vesiroosi gümnaasiumis sündis laste loodusesse viimise idee, oli veel viimaseid aegu olemas Valtu kolhoos ja veel oli kolhoosidel ka vaba raha. Nemad andsid bussi ja meie saime koolist sõidu jaoks aega.
Edasi on juhtunud nii, et mitte ükski kord pole olnud takistuseks raha ega süsteem. Ainuke takistus on see, et oled tahtnud ja tahtnud, aga täpselt ei tea, kuidas. Kui endas on ebaselgus, siis keegi sinust aru ju ei saa. Kui endas on asi klaar, siis on ka teed valla.
Me tegime seda, mida me tundsime, ja meie juurde hakkasid tulema lapsed. Tänu nendele lastele tundsin omakorda, et võin saada õpetajaks.
Osalt on minu lugu kahe Rapla noormehe lugu. Kaks poissi, kes viisid mind kooli lähedale saviaukude juurde – Romet ja Oleg.
Olin elanud Raplas ligi kümme aastat ja polnud kordagi sinna sattunud. Olime nende lähedal teinud välitunde, aga aukudest ei teadnud mitte midagi. Seal võsas ei käidud, seal said linnud ja loomad rahus olla: saarmad, naaritsad, koprad, jäälinnud.
Poisid kutsusid oma elutöö juurde, mida nad olid seal teinud juba lapsest saadik.
Üks oli seal endale selgeks saanud linnud ja teine kopramaailma. Sel hetkel, kui nad mind ja Eha-Maid endaga kaasa kutsusid, saime aru, et see on ime.


3. lugu. Saarnaki. Siis tuli meile kätte Saarnaki. Ülikoolis rääkisid sellest kursusevennad nõnda, et unistasin küll sellest paigast, aga kui sellisest, kuhu päris elus ma vist ei pääse.
Ja jumal tänatud, et ma ei sattunud sinna varem, siis ma oleksin sattunud valedel põhjustel.
Siis tuli Saarnaki ise ja kutsus enda juurde.
Sattusin kokku Ruuben Postiga, ja piisas kolmest-neljast lausest, kui ta ütles: kuulge, teie jaoks on Saarnaki. Sain õnnistuse ja kutse sinna.
Side suvise Saarnakiga on meil nüüdseks olnud seitse aastat.
Oleme käinud koos õpilastega erinevatel ajahetkedel, et nad näeksid linde või taimi. Kui sa otsid üles keskkonna, mis avab, siis lapsed avanevadki. Ei ole ühtki last, kes ei avane.
See avanemine võib alata küll kisa või õiendamisega, ning korra sa isegi ehk kahetsed, et oi, selleks ma neid küll siia ei toonud. Endalgi on ju koolituse esimesel päeval vaja tuttavaga juttu ajada. Eks lapsed saavad ka Saarnakil alul, vabaduses, piiride kadumise emotsiooni ja alles siis tuleb see, milleks ma nad sinna toonud olen.
Kui annaksin range õpetajana kohe saabudes kätte töölehed, ei saaks ma sealt seda, mida tahan. Suur kunst on anda vabadus ja suunata samal ajal õigeid asju kogema.


4. lugu. Kitsetädi Valja. Rocca al Mare koolis vaatasin alustuseks läbi erinevate ainete õppekavad ning vaatasin otsa lastele ja Esna mõisale, kus me koolitundide raames käime. Vaatasin, kuidas saab looduses käiku koolitundides tõlgendada kogu aasta jooksul.
Mõisa ümbruses oli vaja vanadel kaartidel olev reaalsuses üle kontrollida. Samal ajal õppisid lapsed geograafiatunnis kaarti lugema. Nad tulid koos õpetajaga mõisa ja otsisid, kas kelder ja vanad varemed on alles. Üks töö sai nii Esnas ka tehtud.
Ana­lüüsisime, kuidas vana mõisamaja ilma sekkumata kõige kauem säiliks. Püüdsime lähtuda ökoloogilistest tehnoloogiatest. Lapsed said kaseiinvärviõpetuse ja igaüks tegi selle värvi ka oma käega ära.
Hea on, kui lapsed saavad kooliaja piires nõnda, päris elu elades õppida. Et ei peaks laduma puuriita, mis tuleb pärast jälle ümber ajada.
Kitsetädi Valja ning tema 15 kitse teevad algklassidega imet.
Pool tundi tädi Valjaga teeb seda, mida mitmed ja mitmed tunnid koolis. Õpetajal peab olema lihtsalt tarkus seda looduses käiku tõlgendada kogu aasta jooksul.


5. lugu. Süda õiges paigas. Eestimaal on vägevad paigad ja vägevad inimesed. Tähtis on, et lapsed tunnetaks päris elu.
Asusime Soomaale teele rongiga, mis väljus kuue paiku hommikul. Seitsmenda klassi õpilastest oli rongiga sõitnud vaid kaheksa.
Siis ootas meid päris tavaline küladevaheline liinibuss. Lapsed kogesid, kui harva see käib. Retke looduses tegi kohalik retkejuht. Plussiks sai seegi, et ta ei tajunud, kui kaugel linnalapsed loodusest tegelikult on.
Elu oligi see, kuidas nende maailmad kokku said ja ühist keelt otsisid. Kui me oleks tellinud bussi, sõitnud sinna ja käinud korraks loodusrajal ning siis bussiga tagasi sõitnud, oleks kogemus teine olnud.
Ma ei muretse kunagi kohaliku matkajuhi oskuste pärast, tal on hing õiges kohas ja see ongi tähtis.
Prangli saarel tegid meile retke sealsed koolilapsed. Nad ei rääkinud fakte, nad ei rääkinud üldse palju. See, kuidas nad tulid ja olid, oli meile kink.
Iga samm, mis linnalapsele avab elu maal, on oluline.
Käisime ära külas, kust viimane elanik lahkus kümme aastat tagasi. Seejärel aga külas, mis on väga jõuline. Need lapsed, kellega ma praegu looduses käin, elavad tulevikus, kus nafta on lõppemas ja prügi hulk aina kasvab.
Ma soovin, et neil oleks võimalikult läbitunnetatud teadmised, et nad saaksid teha oma otsused võimalikult laialt aluspõhjalt ja et nad näeksid Eesti elu tervikuna.

Sibulabeebid

Kui olime koos lastega Vodjal, andis õpetaja Silja meie pihkudesse tulbisibulad. Selle asemel, et lihtsalt need mulda panna ja öelda, et neist kasvavad kevadel tulbid, istusime me kamina ümber ning rääkisime sibulabeebidest.
Arutasime, mida keegi tegi, kui ta oli ema kõhus. Üks ütles, et ta siples, kui ema tahtis magada, teine teadis, et ta loksus ja kolmas tahtis juba välja tulla, kui emal oli vaja veel kuskile minna. Iga laps rääkis täiesti erinevalt.
Siis arutati koos, et mida sibulabeebi süüa tahab. Pakuti korraks ka, et suppi ja putru. Silja viis jutu sellele, mis sibula jaoks on supiks ja pudruks. Kõik oli hästi lastepärane ja neile arusaadavaks tehtud.
Väljas matkates jäi teele viljahunnik, panime käed selle sisse ja tundsime soojust ning lapsed said arutada, miks nii on ja mis edasi saab.
Silja märkab ja kasutab lastega teel olles ära looduse pakutud hetki. Tehes neile eriliseks ka need paigad, mis alul üsna tavalised tunduvad.

Victoria Parmas,
lapsevanem



Malle Pajula
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet