6/2005



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Artiklid
Külaskäik lendavate küüniuste juurde

Looduspiltnik Jaanus Järva vahendab pildikesi oma lapseea jõhvikal käimise paigast Emajõe Suursoost.

Soost leitud Kindlus. See oli 2000. aasta augustis, kui sõber tegi ahvatleva ettepaneku sõita jalgratastega Tartust Ahunapallu ja sealt edasi Jõmmsoosse. Sõitsime, ööbisime kõrgemas männimetsas. Sealt jäi soosse veel mõnisada meetrit, aga vett tõime kilomeetri kauguselt kraavist. Ööbimispaigas oli seda võtta koos juurtega mahalangenud puudest jäänud aukudest, see vesi ei tundunud eriti ahvatlev.

Järgmisel hommikul seadsimegi samme pehmel, poole sääreni sissevajuval maapinnal. Liikumine nõudis tõelist kurekõndi.

Kui sookaasik hõrenes, avanes ürgne vaatepilt. Lage, üksikute kaskede ja männijõnnidega ilustatud, ääretu maa, kuhu olid just nagu istutatud kõrgete haabade ja kuuskedega soosaared.

Need saared tundusid tõeliselt puutumatud. Panime ühele neist nimeks “Kindlus”. Oletasin, et sügisel võiks seal tõeliselt müstiline olla.

Jõudsin Kindluse juurde tagasi alles 2004. aasta oktoobris, ja just õigeks ajaks, mil haavad olid kaetud kollaste ja punakate lehtedega.
Esimene asi oli sügisvärvides vana tuttavat korralikult pildistada.
Mul oli õigus, sügisel on Suursoo kõige ilusam.

Suursoo ikoon. Keegi on kusagil öelnud, et Suursoo kandis pesitseb iga 24. merikotkapaar maailmas. Võib-olla pole see hinnang päris täpne, kuid põnev on ikkagi teada, et sealsed elutingimused merikotkastele meeldivad.
Merikotkast kutsutakse ka lendavaks küüniukseks, sest täiskasvanud linnu tiibade siruulatus küündib ligi kahe ja poole meetrini.

Tänavu jaanuaris, kui külastasin kaitseala uut administratsioonihoonet, tõmbas minu tähelepanu endale üks rongapaar, kes paarsada meetrit ülesvoolu Emajõe kaldajää kohal tiirles.

Võtsin binokli ja vaatasin lähemalt, sest tiirutavad rongad tähendavad sageli üht – surnud looma.

Binoklist paistis täiskasvanud merikotkas, kes lasi surnud kopral hea maitsta. Toone lisas merikotka ümber kiibitsev rebane, kes ei julgenud suursuguse linnu kõrvalt korjuse küljest tükki hammustada.

Rongad, kotkas, rebane – esindatud olid kõik talvised sanitarid, kes metsa korjustest puhta hoiavad.

Kas merikotkas oli ise kopra surmanud? Pigem oli näriline oma maise teekonna mõnel muul viisil lõpetanud.


Kevadine kõrb.
Kevad ja sügis on soos kindlasti kõige ilusamad aastaajad, vähemalt minule meeldivad need värviküllased perioodid. See ei tähenda, et suveks ja talveks ilu kusagile ära kaoks.

Kui sügisel on värvid kirevamad ja võiks öelda, et rikkalikumad, siis kevadel paelub mind värske roheline või kui püüda veel täpsemalt väljendada, siis salatiroheline. Eriti ilmekalt on värvunud soosaared, kus lehtpuud on hiirekõrvus ja tumedad kuused annavad kontrasti.
Kevadisel ajal paistavad soosaared õhust vaadates kui oaasid kõrbes, kus leidub toitu ja varju. Pruunikas, talvest tulnud turbasammal värvib ülejäänud soo kõrbe toonidesse.

Soo kohal liugleval kotkal saab näha tõelist miljonivaadet, millest paremat ei oskakski tahta.


Sügisesed pärlid.
Jõhvikas on üks peamine põhjus, mis inimesi sügiseti soo ligi tõmbab. Suursoo jõhvikad on eriti suured, sest Suusoo pakub jõhvikale ideaalseid kasvutingimusi.

Iga kord, kui sügisel soosse sa­tun, pean jõhvikatest pilti tegema. Kuremarjad lebavad mättal kui pärlid, mis lausa kutsuvad kaamerat kotist välja võtma, statiivile kinnitama ja päästikule vajutama.

Lapsepõlves sai igal aastal Suursoos jõhvikal käidud. Ega see mulle eriti ei meeldinud, parema meelega oleksin lihtsalt ringi vaadanud.

Ema tuletas siis alati meelde, kui hea on talvel jõhvikaid süüa või koogile panna. See jutt ei tundunud sageli eriti veenev, kuid oma normi, mis oli pisike seljakotitäis, pidin ikka ära korjama.

Mäletan neid kordi, kui see kott kuidagi täituda ei tahtnud, siis aitas poole koti täitmine samblaga, kuhu marjad peale korjasin. Hiljem, kodus, pidin andma seletusi, kuidas see turbasammal sinna kotti sattus.

Suursoo kaitseala
Emajõe Suursoo on Eesti suurim deltasoostik, pindala 200 km2.
Ulatus põhjast lõunasse 30 ja läänest itta 18 kilomeetrit.
Emajõe Suursoo võeti looduskaitse alla 1981. aastal, alates 1994. aastast on seal maastikukaitseala.

Emajõe Suursoo kaitseala põhiliseks eesmärgiks on Emajõe deltasoostiku, sealsete ohustatud ning haruldaste liikide ja koosluste säilitamine, kaitse ning uurimine.

Suursoo maastikukaitseala keskus avati 2004. septembris. Kaitseala keskusesse on kõige parem sõita Tartust mööda Räpina maanteed 11 kilomeetrit, siis enne Luunja silda pöörata paremale. Sealt edasi tuleb sõita Kavastusse, kus sildid annavad suuna kätte.

Keskusest saab infot Suursoo looduse ja sealsete liikumisvõimaluste kohta. Vaata ka kaitseala veebilehte www.emajoe-suursoo.ee.




Jaanus Järva
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet