6/2005



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Eesti Vägevad
Aeg tiksub Ahja taevas kodadele kasuks

Colorado jõgi – Suure kanjoni suur kujur. Meie jalgadest allpool laius uskumatult värvikas ja võimas maastik. Aste-astmelt laskusid peadpööritavasse sügavikku ulmelise kujuga sinakat ja punakat tooni seinad ja tornid. Päris sügaviku keskel suutis pilk binokli abiga tabada valguses küütlevat peenikest jõeniiti. See rohkem kui kilomeetri sügavuses vonklev jõgi oli Eesti suurimatest jõgedest mitu korda võimsam Colorado jõgi.

Silme ees avanevad maastikud paistsid mitte osana reaalsest maailmast, vaid pigem kangastusena unenäolisest allilmast. Omamoodi paljastunud allilm Suur kanjon tegelikult ongi. Loodus on allilma paljastajale, Colorado jõele kätte andnud kaks olulist tingimust: vooluvete toimele kergesti järele andvad hiidpaksud settekivimite kihid ja pööraselt palju aega. Selles paigas on veerohke ja kiirevooluline Colorado jõgi saanud oma meistritööd rahus vormida ligi kümme miljonit aastat.

Inimlike mõõdupuude järgi haaramatult pikk aeg on andnud jõele võimaluse rajada hiidteose, mille sügavuseks üle poolteise kilomeetri, laiuseks kuni 30 ja pikkuseks ligi 350 kilomeetrit. Suur kanjon on maailma efektsemaid näidiseid erosioonist, mida jõgi aegade jooksul võib tekitada.

Ahja on Colorado jõe väike vend. Põhimõtteliselt teeb sama tööd, mida Colorado jõgi, ka meie kodune Ahja. Tal on oma loometöö jaoks olnud vaid veidi kesisemad tingimused. Kuigi võrreldes muude Eesti jõgedega üsna kiirevooluline ja veerohke, pole ta suuruselt Coloradoga kõrvutatav. Ka aega on Ahja jõel käes olnud võrratult vähem. Vaid viimase jääaja järgsed “tühised” 10 000 aastat. Tõsi, Ahja jõgi on saanud päranduseks varem seal voolanud jõgedelt ürgoru, mille vanus ulatub tublisti kaugemale kui viimased jääajad.

Geoloogide hinnangul on nüüdse Ahja jõe keskjooksul, taevaskodade ümbruses asuva ürgoru vanuseks ligi miljon aastat. Kuid ka see aeg jääb Colorado jõe omale alla tervelt kümme korda.

Seistes Suure Taevaskoja liivakivi seina ääres, võib vaatepildis ometi täheldada Suure kanjoni omaga teatavat sugulaslikkust. Vähemalt toonide poolest on Taevaskoja paljandid samamoodi punasevöödilised kui Suure kanjoni omad. Mõlemal puhul on tegu olnud erosiooniga, jõgi on uuristanud end liivakivisse, mis koosneb muistse mere põhjasetetest.

Ahja kallaste liivakivid kujunesid rohkem kui 350 miljoni aasta eest. Siis voolasid meist põhja poolt, nüüdse Skandinaavia kohal paiknenud muistsetest Kaledoonia mäestikest lõuna poole võimsad jõed. Voolanud läbi praeguse Põhja-Eesti, mis oli tol ajal maismaa, suubusid nad Lõuna-Eesti kohal lainetanud madalasse merre. Seal ladestasid jõed oma rohkeid setteid miljoneid aastaid.
Nii kujunes nüüdse Lõuna-Eesti aladele viimaks ligi 400 meetri tüsedune liivakivi lasund. Punakad kihid kollakate vahel meie taevaskodade seintes tähistavad ajastuid, kus muidu kollast tooni kvartsiterade ümber kogunes teatud tingimustes roostevärvi rauaosakesi.

Pikkamisi, kuid kindlalt on Ahja jõgi aastatuhandeid jätkanud oma kujuritööd. Meeter meetrilt on ta end uuristanud aina sügavamale liivakivisse. Materjali meisterduse vägevamaks muutmiseks jätkub tal edaspidiseks piisavalt.
Võib ette kujutada, et ükskord kauges tulevikus on nüüdsete paarikümnemeetriste taevaskodade asemel üüratud, mitmesaja meetri kõrgused liivakivijärsakud. Vaatepilt läheneks siis oma mõjususelt juba Suure kanjoni omale.

Kui vaid loodus Ahja jõele selleks sobivaid tingimusi annaks. Eelkõige muidugi aega. Noh, nii mõned miljonid aastad. Meile, kärsitutele inimlastele, võib selline aeg näida muidugi lubamatult pikk. Aga ega loodusel pole kiiret. Igatahes on kindel, et iga aastakümne ja -sajaga ei muutu Ahja jõe oru järsakud mitte lamedamaks, vaid kõrgemaks ja uhkemaks. Aeg tiksub Ahja taevaskodade kasuks.


Taevaskoda tähendavat looduse pühakoda.
Suur Taevaskoda ja Väike Taevaskoda on Eesti liivakivipaljanditest kuulsaimad, kuid mitte vägevaimad. Kaljuseina pikkuseks on Suurel Taevaskojal 150 meetrit ja Väikesel Taevaskojal 140 meetrit. Kõrgust jagub Suurel Taevaskojal kuni 20 meetrit ja Väikesel Taevaskojal kuni 10 meetrit.

Eesti kõrgeimal liivakivipaljandil, mis asub Piusa jõe ääres ja kannab nime Härma müür, on kõrgust kolmandiku jagu enam, 30 meetrit. Pikkust on Härma müüril sama palju kui Suurel Taevaskojal.

Piusa ja Ahja jõe paljanditele ei jää suursugususelt palju alla Võhandu jõe ääres asuv Põdramüür, Sõjatare müür ja teised kaldajärsakud. Pikim liivakivipaljand Eestis asub aga mitte jõe, vaid järve kaldal. Selleks on Peipsi ääres Kallastel asuv kaheksa meetri kõrgune ja tervelt 930 meetri pikkune Kallaste pank.
Lõuna-Eesti liivakivipaljandeid nimetatakse kohalike elanike seas eri nimedega: ühes piirkonnas müürideks, teises peaksiteks, kolmandas taevaskodadeks.
Mida taevaskoda õieti tähendab?

Kohalikul rahval on selle kohta kena seletus, millele Suure Taevaskoja juures jõeäärsel lamminiidul seistes pilk kergesti kinnitust leiab.
Taevaskoda olevat koda, mille põrandaks jalge all olev murukamar, seinteks ühel pool liivakivijärsak ja teisel pool tihe metsamüür ning katuseks pea kohal lapike sinitaevast. Niisiis oleks taevaskoda nagu looduse enese poolt valmistatud eriline koda. Nii eriline, et paljud seda suisa omamoodi looduse pühakojaks peavad.

Folkloristid on kogutud vanade pärimuste kaudu saanud kinnitust, et varasemal ajal peetud taevaskodasid pühapaikadeks sõna otseses mõttes.

Öeldakse, et Suures Taevaskojas peab iga eestlane vähemalt kordki elus ära käima. Mingil omapärasel kombel on paigal vist eestlust kinnitav mõju tõesti. Sain seda kogeda kord, kui olin siia kohale toonud rühma Soome bioloogiaõpetajaid.

Nad olid varemgi Eestis käinud ja Eesti loodusest, keelest ja kultuurist oli neil juba aimu. Kohapealseks teejuhiks oli Kiidjärvel elav väsimatu metsamees Ain Erik. Tõlkisin Soome õpetajatele parajasti lugu sellest, miks paiga nimi on Taevaskoda. Siis äkki teatas meie teejuht, et kuivõrd on tegemist Eesti looduse pühakojaga, tuleks seltskonnal laulda üks laul. Soomlased võtsid end kokku ning laulsidki siis kõlavalt ja hingestatult maha Soome hümni.

Pärast järgnenud lühikest vaikust kõneles Ain oma selgel ja aeglasel moel eestikeelset juttu edasi. Aga järsku taipasin ma, et ei olnud tükk aega ta juttu soome keelde ümber pannud. Pärisin, kas olen õigesti aru saanud, et minu tõlget enam ei vajata.

“Jah, me saame ise aru,” kinnitati üksmeelselt.
Taevaskojas olemine oli aidanud neil üle saada kujutlusest, et eesti keel, mida nad juba üsna hästi jagavad, vajab nende jaoks veel ümber panemist.


Liivakivipaljandites leidub salalikke koopaid.
Kes vähegi pikemalt Ahja taevaskodade ümbruses ringi uidanud, teab, et seal leidub vahvaid koopaid, millest igaühel oma lood.

Otse Väikese Taevaskoja seinas mustab vee kohal Neitsikoopa suu. Sinna saab siseneda vaid paadiga või ujudes. Koopas võtab sind vastu rõskus, vaikus ja hämarus. Koopa seinad on kaetud veest nõretavate sammaldega. Lõpuosas muutub 14 meetri pikkune koobas nii ahtaks, et seal saab liikuda vaid käpuli.
Kõrvu teritades kuuled läbitungimatust pimedusest koopa lõpust just nagu vaikset klõbinat. Tegelikult on see kirka ja tillukese allika heli. Kuid rahvajutu järgi tekitavat klõbinataolist häält kangaspuude süstikud. Koopasügavuses kuduvat seal kangast neitsi, kes kord jõevoogudesse uppunud.

Kui koopas seistes silmad sulgeda ja veidi kujutlusel lennata lasta, võib salapärase heli seletuseks omast peast veel õige mitmeid lugusid juurde mõelda…
Neitsikoopast vaid mõnikümmend meetrit ülesvoolu asub Väikese Taevaskoja alguses teine tuntud koobas, mille lõpust voolab välja Emaläte. Siia pääseb igaüks vabalt kuiva jalaga. Veel paar aastakümmet tagasi ulatus koopavõlv mitme meetri võrra jõele lähemale. Nüüd on lagi varisenud ja koopast säilinud vaid tagumine sopp.

Allikas on ümbruse veerohkeim, igas sekundis voolab sellest välja neli liitrit vett.

Emalättele leidub rahvasuus mitmeid nimeseletusi. Üks neist kõneleb, et allikas saanud säärase nime seepärast, et on teistest suurem. Teise, uuema seletuse järgi saavat naised siit rüübates peagi emaks. Nimelt see rahvajutt on olnud põhjuseks, miks nii mõnigi Põlvamaa pruutpaar pulmatseremoonia käigus Emalätte juurest läbi käib.

Teisalt olen kohapeal olles täheldanud, et kui giid rühmale seda lugu pajatab ning soovitab kõigil karget ja kirgast vett maitsta, ei taha igaüks seda teha. Mõnigi näitsik keeldub vaatamata palavale päevale Emalättest oma janu kustutamast…

Samasuguseid koopaid nagu Ahja taevaskodade juurde, on loodus rajanud teistessegi Lõuna-Eesti liivakivipaljanditesse. Pikim selliste seast, mis tänaseni säilinud, on Matu koobas. See paikneb Viljandimaal, Mustlast viis kilomeetrit lõuna pool Tarvastu jõe ääres endise Matu vesiveski lähedal.
Koopa pikkus on ligi 30 meetrit. Rekordpikkusega koopas liikuda ei ole kerge. Kohati muutub see nii ahtaks, et täiskasvanud inimene vaevu läbi mahub. Koopa põhjas voolab veerohke allikas, nii et käpuli roomates saad üsna ligaseks.
Kuna allikas koopa uuristamist pidevalt jätkab, on seal ka üsna suur varingu oht. Ebamugavuste ja varisemisohu tõttu pole Matu koobas kindlasti sobiv paik turismi harrastamiseks.


Inimese loodud muistsetest liivakivikoobastest on suurimad Helme ja Aruküla koopad.
Sajandeid on inimene Eestis uuristanud liivakivisse koopaid õige erinevatel põhjustel. Kõige sagedamini on seda tehtud pelgupaikade rajamiseks või siis eesmärgiga hankida kvaliteetset liiva.

Lõuna-Eesti vahest ehk suurim tänini säilinud liivakivisse uuristatud pelgukoobastik asub Valgamaal Helme ordulossi varemetest põhja pool.
Mustav koopasuu ja selle juures olev looduskaitse tähis hakkavad Helme ürgoru veerul üsna kergesti silma. Võib-olla algselt allikate poolt alustatud koopaid on inimene ajaloolaste arvates hakanud avardama juba muistse vabadusvõitluse aegadel.
Võrdlemisi üksikasjalikke kirjeldusi on Helme koobaste kohta säilinud rohkem kui 200 aastat tagasi kirjapandud ürikutes. Sel ajal olnud Helme koopais vähemalt 200 meetrit käidavaid käike ja kuus saali. Üks suurematest saalidest kandnud kummalist nime: Moosese kirik.
Vist oli koobaste viimaseks laiendajaks Helme mõisnik, kui ta 18. sajandil mõisapargi rajas. Salapärased koobassaalid kuulusid mõisapargi põnevaimate vaatamisväärsuste hulka.
Kui viimati aasta tagasi Helme koopasuu ette jõudsin, tegin selgeks, et esimene koobassaal algab kohe koopasuu juurest. Kohati saab täismees selles ruumis end üsna vabalt sirgeks sirutada.
Edasi hargnes mitmeid kitsamaid käike. Mõned neist lõppesid varinguga, üks viis aga teise saali, mis umbes sama suur kui esimene. Rohkemat Helme koobastikust praegu alles ei ole.
Suurem osa endistest saalidest, kaasa arvatud Moosese kirik, on sisse varisenud või ligipääsmatud. Ometi on ka säilinud käigustik, kas või oma ajaloolise tausta ja huvitava ümbruse tõttu külastamist väärt. Otse järsuveerelise ürgoru põhjas voolab Keisrioja ja küngastel paiknevad Helme ordulinnuse maalilised varemed.

Kõige suurem muistne koobastik Eestis, mida sajandeid tagasi kasutati liiva hankimiseks, asub Tartu linna loodepiiril, Emajõe ürgoru veerul. Aruküla koobastik kujutab endast tegelikult labürinti, mida toestavad rohked liivakivisambad.

Vist on sealt väga ammustest aegadest hangitud kvaliteetset valkjat liiva Tartu linna ja ümbruse külade tarbeks.

1844. aastal, kui Tartu ülikooli professor Friedrich Karl Herman Kruse ajaloolisi koopaid esmakordselt põhjalikult kirjeldas, hindas ta koobaste üldpindalaks tervelt viis hektarit.
19. sajandil jätkasid Tartu teadlased Aruküla koobaste uurimist. Siis avastati liivakivis haruldased kivistised, sadu miljoneid aastaid tagasi devoni ajastul elanud rüükalade jäänused.
Kui Tartu üliõpilaste looduskaitsering 1981. aastal koopaid kaardistama asus, tuvastati, et ligipääsetav on umbes 400 ruutmeetri suurune 83 sambaga osa.
Kuna looduskaitsealustes koobastes talvitub liigirohke nahkhiirte asurkond, ei ole inimeste hulkumine Aruküla koobastes mingil juhul soovitatav.


Eesti avaraimad, Piusa liivakivikoopad ootavad külastajaid.
Suurimad Eesti liivakivikoopad on vastupidi Aruküla koobastele külastajatele osaliselt avatud.
Piusa koopad asuvad Põlvamaal endise Piusa raudteejaama lähedal. Tunnelite rajamine liivakivisse sai Piusal alguse 1924. aastal, kui asuti klaasitööstuse tarbeks kaevandama eriti peeneteralist klaasiliiva.

1977. aastast asendus maa-alune kaevandamine liiva ammutamisega lahtistest karjääridest. Nüüdseks on seegi tegevus lõpetatud.

Vanemad ja pikemad liivakvisse rajatud käigustikud asuvad raudteejaamast ida pool. Nende kogupikkus ulatub kümne kilomeetrini.

Mäletan teatud kõhedustunnet, kui ligi paarkümmend aastat tagasi esimest korda sellesse kitsasse, üha uuesti hargnevasse käikuderägastikku sisenesin. Tekkis teatud abituse- ja hirmutunne, et kaduda võib suunataju.

Seda tunnet õhutas kahtlemata kohalikelt kuuldud jutt, kuidas kaks tolleaegse kolhoosi viinanina olevat ülemuste eest koobastesse peitu läinud, et rahus hundijalavett tinistada.

Võtnud kolm päeva aega, enne kui vennikesed lõputus labürindis ekseldes uuesti päevavalgust nägid.

Meie päevil on osa koobastikust võetud looduskaitse alla ning kõrvalistel inimestel pole sinna asja. Looduskaitse all on koopad peamiselt seepärast, et seal talvitub erakordselt suur nahkhiirte koloonia. Seitsmesse liiki kuuluvaid nahkhiiri on zooloogid Piusal loendanud kuni kolm tuhat. Nii hiiglaslikku käsitiivaliste kolooniat ei teata olevat mitte kusagil mujal Baltimaades.
Uuemad ja avaramad koopad jäävad vanematest lääne poole. 2001. aastal ehitati nende ühte ossa RMK rahadega ja kohalike inimeste toel matkarada. Rajati teed ja trepid, kindlustati varisemisohtlikud koopaosad, pandi üles stendid ning viidad. Pärast seda on koopaid külastanud igal aastal tuhanded huvilised.

Kui kordumatult küütleb avarate võlvide all koopaavausest sisse piiluv päikesevalgus. Kui sametiselt kostub heli, kui siin laulul või pillilool kõlada lasta.

Piusa muuseumkoobas, nagu teda kutsutakse, ootab, et igaüks teda omal käel avastama tuleks.



Hendrik Relve
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet