Ajakirja Pere ja Kodu toimetaja Evar Post kirjutab, kuidas ta Kemis koerarakendit juhtis – esimest korda elus.

Siberi husky on armas ja ülisõbralik kelgukoer. Aga seda siberi husky küll ei tea, mida tähendab vaikus ja rahu.

Lihtsalt hämmastav, milliseid erinevaid hääli suudavad kuusteist kahe kelgu ette rakendatud koera teha. Üks kiunub, teine klähvib, kolmas ulub, sekka sõbralikku purelemist ja urisemist. Erutus kasvab, sest nüüdsama võtavad kaks järjekordset turisti kelgul kohad sisse. Läheb sõiduks! Ja see, nagu ma aru saan, on kelgukoertele ülim nauding.

Koerte perenaine Ulla vaigistab kisakoori. Ta kõnetab neid kõiki nimepidi. Igaühel on erinev iseloom, seletab Ulla, ja sellepärast tuleb neile erinevalt läheneda. Mõnele käratada, teist paitada, kolmandaga rahulikult rääkida. Natukeseks ajaks jääbki vaiksemaks.

Ulla seisab keset 23-kraadist pakast, müts kuklas, jopehõlmad laiali, kinnasteta käed külmast punased. Hiljuti müüs Ulla maha oma maja, et koerte pidamiseks raha saada. Praegu elab ta koos koertega vagunelamus keset metsa.

Koerad ei ole tal mitte turistide jaoks, vaid turistid koertele raha teenimise jaoks. Fanaatik.
Kelgule! Minu reisikaaslane ja kolleeg Aila võtab sisse istekoha, mina seisan “juhi” kohale kelgu taga. Saapad jalustele, käed haaravad kinni seljatoest. Ulla sõidab oma rakendiga ees.

Kahe jaluse vahel risti jookseb terava servaga “pidur”. See tuleb lumme suruda, et koerad ajama ei paneks. Ootus on haripunktis. Minek! Jalg pidurilt ja... juba olen unustanud, mis sõnaga Ulla õpetas koeri tagant utsitama. Tegelikult on see ükskõik. Igasugune erksam ja kõvem hääl mõjub neile nagu gaasi põhja vajutamine autole.
Hõreda kuusemetsa vahel vonkleb kitsas, ehk meetrilaiune lumine rada. Kuused on lumised ja lumi lendab koerte käppade alt, kui nad minema sööstavad. Nad tahaks kihutada kiiremini, palju kiiremini, kui meie seda teha laseme.

Loomulikult olen ma unustanud piduri olemasolu. Hoogu sattunud koerad üritavad ees sõitvast Ulla rakendist mööda kihutada. Pidurda, annab Ulla mulle märku. Pidurdan, ja rakend kuuletub kohe.
Ulla pöörab rajalt kõrvale. Siberi huskyd on treenitud kelku vedama ka teedeta lumes. Ja lumi on paks, meeter vähemalt. Künkast üles, künkast alla, koerad kõhuni kohevas lumes. Edeneme hämmastavalt kiiresti. Koerad ei väsi, nad jaksaks veel ja veel.

Tagasi teele. Paneme kiirust juurde, kelk kipub kurvides rajalt välja jooksma. Saan selgeks nipi, et pöörates tuleb kallutada. Järsku hakkab üks halli-valgekirju peni veidralt kepslema ja võtab hoo maha. Metsapeatus! Tegemist ei ole lihtsalt soristamise, vaid millegi enamaga. Soristamisega muuseas saavad nad hakkama ka käigu pealt.

Ma ei tea, kas see on nüüd karjainstinkt või lihtsalt praktiline vajadus kelgu ees kõike korraga teha, aga järsku tuleb häda peale enam-vähem igale teisele kelguvedajale. Soojad auravad junnid langevad valgesse pehmesse lumme. Talviselt kargesse metsaõhku ilmub uus, mitte just nii karge aroom. Õnneks liigume kohe edasi.

Pooletunnine sõit saab läbi. Koerad on endiselt elevil, kohe näha, et neile jäi väheks. Aretatud ja treenitud on nad ju palju pikemate retkede jaoks. Aga need tublid kelguvedajad suutsid mind juba selle lühikese pooltunni jooksul veenda, et ühel tõsisel reisil oleksid nad mõnusad ja ustavad matkakaaslased, kelle hoolde võib keset külma ja lõpmatut lumevälja usaldada ka oma elu.
Meie sõit koerarakendiga sai teoks tänu Soome turismiarenduskeskuse korraldatud ajakirjanike reisile.

Botnia lahe põhjakaldal asuv Kemi on just tuntud oma lumelinna, koera- ja põhjapõdrasõitude poolest.