6/2005



Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Intervjuu
Arne Kaasik soovitab Lahemaa talve

Lahemaa rahvuspargis 34 aastat töötanud Arne Kaasik soovitab loodusesse minna just nüüd, talve hakul. Äsja ilmus tema loodusfotodega album, mis viib Lahemaa vähekäidud paikadesse.

Fotoalbum reedab, et te armastate talvel just mere ääres jalutada.

Tunnistan ausalt, et avastasin enda jaoks talve fotoaparaadiga käies. Nägin alles siis talve värviderikkust.

Talv on minu aastaaeg. Siis on mul õnneks ka rohkem käimiseks mahti. Jalutan talvel jää peal ja mererannas. Eriti fantastilised on värvid pakaselisel õhtul.

Talvel on rand tühi. Lumel on ainult rebase jäljed, kes on ka oma tiiru mere ääres ära teinud. Huvitav, miks inimesed talvel looduses ei käi? Harjumuse jõust tullakse Lahemaale vaid suvel. Just hiljuti mõtlesin, et ma pole talvel metsas või rannas pildistades ühtki teist kaameraga hingelist kohanud.


Suvel on Lahemaal vahel õhustik ja tempo, nagu tõmbaks keegi liig suure hooga lõõtsa.


Suvel on siin selliseid paiku, kus ühtki jälge või inimest kuulda pole, ikka väga vähe. Oleme seni külastajaid rahvusparki kutsunud, nüüd hakkab suvel kohati tekkima tunne ülerahvastatusest.
Varajane suvehommik raba udulooris on ka fantastiline. Seal saab üksi olla küll.


Paljud loodusmehed tunnevad nostalgiat matkaradadeta Kakerdaja raba suhtes. Minul, kui osalt vere ja südame poolest lahemaalasel, on sama emotsioon mõnes Lahemaa paigas. See on kergelt egoistlik tahtmine jätta mõni koht vaid teadjate, vaid enda tarvis. Kas tunnete vahel ka sellist nostalgiat?


Eks ikka. Mõned sellised metsakohad on. Mulle meeldib looduses käia üksi. Saan siis rahus tunda, et ma olen seal võõras ja külastaja – loodus elab omaette. Ses mõttes talv ongi Lahemaal käimiseks hea.

Albumist vaatabki vastu teie Lahe­maa – klaarid ja võimsad hetked loodusest, seal üksiolek.
Kahju on, et käiakse vaid Palmse ja Sagadi mõisas, Altja ja Käsmu külades ning Viru rabas, ehk ka Oandu matkaradadel, ja siis ongi kõik. Mujale satutakse harvemini. Lahemaa on ka midagi muud. Ka loodusinimeste hulgas olen küllaltki sageli kohanud ütlemist, et Lahemaal ei ole loodust, et see on turistide koht. See häirib, kui nad nii ütlevad. Tahtsin albumiga näidata Lahemaa loodust, rõhutada, et seda siin on, kui osata Lahemaad näha.


Kas kannate kaamerat autos igaks juhuks kogu aeg kaasas? Satute ju töö tõttu sageli rahvuspargi kontorist õue. Ootamatult võib vastu juhtuda just see õige moment...


Olen kunagi nõnda kaamerat kaasas kandnud küll. Paraku on Eesti elu aga selline, et täiesti turvaline pole kaamera autosse jätmine ka mõne Lahemaa tee ääres.

Aastatega on kujunenud nii, et kui autoga sõidan, siis kogu aeg vaatan kahele poole ning fikseerin värve ja valgust. Sarnasena ei kordu looduses hetked enam kunagi. Kõik need värvid mängivad koos just sel ainumal silmapilgul. Süda tilgub vahel verd, seda küll.

Milline on olnud kõige säravam kaamerasse püütud hetk?

Need on jällegi olnud mõned talvepäevad. Eriti üks paari aasta tagune – imeline hommikune päikesetõus, järsku hakkas kerget lund sadama. Päike paistis lumest läbi.


Kas te saate end Lahemaal käies üldse lõdvaks lasta? Sõidate laupäeva hommikul varavalges välja pildistama ja näete näiteks metsa all värskeid rattarööpaid.


See on õige, et kui ma Lahemaal ringi sõidan, siis silman kogu aeg ka midagi negatiivset. Aga pildistamas käin ju sellistes paikades, kus inimese jälgi ei ole ja seal lülitan end täiesti välja. Näen loodust, mis on ümber ja vaid neid hetki, mida pildile saada. See on emotsionaalselt väga hea puhkus.

Pildistamise protsess ise ongi minu jaoks kõige meeldivam. Mul ei ole kunagi mingit tellimust, et püüa seda ja toda. Ma olen pildistades täiesti vaba ja sõltumatu. See on hea tunne.


Teil on tohutult vedanud – Lahemaa on kogu aeg ümber.


Mulle on öeldud, et sellist albumit saab ainult kohapeal teha. Et kuskilt väljast kohale sõites ei saa ühte piirkonda nii pildistada, nagu Lahemaa albumis on.


Olete pärit rahvuspargi külje alt Rutjalt. Milline oli teie lapsepõlve Lahemaa?


Olen lapsena palju sõitnud rattaga mööda liivaseid metsateid Rutjalt Mustojale. Või siis talvel sama teed mööda hobuse ja saaniga läbi metsa. Metsadest ongi võimsamad mälestused.


Pildistasite ka lapsena. On mõned toonased loodusfotod alles?


Fotoga olen kokku puutunud varasest noorusest peale. See oli juba isa harrastus – tal oli kaamera Ljubitel. Kooliajal sain endale Smena ja siis jäädvustasin igasuguseid asju. Looduspiltnik ma toona polnud.

Lahemaale tööle tulles käisin fotoaparaadiga Kiev rahvuspargi läbi. Ka siis ei teinud ma seda loodusfoto pärast, pigem dokumenteerisin. Rahvuspargi algaastatel oli vaja inimestele loengutega selgitada, miks seda üldse tarvis on. Oli vaja slaide asutustes ja koolides näitamiseks.
Vahepeal jäi fotohuvi soiku. Kaheksa aastat tagasi proovisin uuesti ning avastasin, kuidas tehnika ja materjalid on edasi arenenud. Et loodus jääb pildi peale päris tõele vastavalt.

Praegu on mu kogus umbes 14 000 slaidi. Alguses ma üldse ei mõelnud raamatule. Absoluutselt. Siis aga hakkasid näitused tulema. Kirjastus oli loodusfoto albumi väljaandmise otsust vastu võttes kuuldavasti alul üsna kõhevil, aga väga hästi on läinud.


Õige talv on tulekul, kas kisub välja?


Pildistamise mõttes on kõige ilusam esimene külm rabas. Kui on ilus selge ja külm hommik, maas on härmatis. Tänavu lihtsalt ei olnud sellist.

Aga ühed mu talvised lemmikpaigad on Käsmu Saartneeme ja Pärispea ots – talveõhtud on seal väga võimsad. Suvel ma sinna ei satu, siis pole seal neid värve.



Malle Pajula
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?