Nüüdsel ajal, kui silmad lähevad klantskaantega väljaannetest kirjuks, satub pilk harva raamaturiiuli kõrvalisse ossa või tagaritta, et võtta kätte ja üle lugeda vanu tagasihoidliku välimusega raamatuid.

Tänavu suvel võtsin reisile kaasa sarjas “Maailm ja mõnda” 1979. aastal ilmunud reisikirja “Mägedest mägedeni”, autor entomoloog Vambola Maavara.

Neli peatükki, kirjutatud kümne reisipäeviku põhjal, käsitlevad autori muljeid Tðatkali mägedest Usbekistanis, Badhõzi looduskaitsealast Turkmeenias, Araali merest ja Gruusiast. Reisikiri sisaldab geograafilist teavet kõige vähem; ka looduskirjeldused (mitte ilutsevad, sageli hoopis koomilised) pole siin peamised. On isegi raske sõnastada, mis teeb raamatu naudinguga loetavaks.
Kriitik Ülo Tonts on ilmumisaastal tollases “Edasis” ilmutanud raamatu kohta üsna pika kirjutise – asjaolu, mis juba iseenesest on märk – reisikirju ju agaralt ei arvustata.

Tonts ütleb, et harva tullakse kirjandusse nii küpse raamatuga ja on koguni mures, et reservatsioonideta tunnustus on üks kahtlane asi.

Valdava osa moodustab raamatus suhtlemine kohalike inimestega, napid dialoogid, mis ometi annavad olustikust ilmeka pildi ja sageli viivad päris filosoofiliste järeldusteni. Näiteks arutelu selle üle, mis on paradiis või vana usbeki õpetussõnad: “Tark ei kiirusta kunagi.” Ruttamise ja rabelemisega lühendad sa oma elu.

Või intrigeeriv küsimus ilmajaama töötajatele Araali mere saartel, millega need täidavad oma vaba aega – aktuaalne tänapäeval, mil vaba aja veetmine on muutunud lausa eluküsimuseks.
Mulle aga jäi hinge igatsus puhata sügisel pistaatsia all, vaadelda päikest läbi kuldpunase lehestiku, mis särab nagu kiriku aknamaal, ja kuulata kuivanud rohu tasast sahinat tuules. Lõpetan vana grusiini sooviga: “Teie mõtlete küll teisiti kui meie, ja teie ei taha võib-olla seda, mis meie, aga mingu teie soovid täide ja olgu teil õnne.”

Autori kommentaar: “Ma ei oska omalt poolt midagi nii kokkuvõtlikku ja demokraatlikku välja pakkuda.”