6/2005



Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Looduslaps
Meri tõi kirja Rootsi tütarlapselt

Olen 41 aastat vana, minu nimi on Juhani ja mul on praegu ainult kaks kirjasõpra, kellega juba aastaid kirju vahetan: Yannik ja Martina.

Kaheteistaastane Yannik elab Saksa­maal Celle linnas, Martina Rootsis. Mõlemad kirjasõbrad olen endale saanud tänu loodusele, õieti merele, sest meri viskas Yanniku ja Martina läkitused Eesti randa, kust mina need leidsin.

Martina ja Yanniku kirjad olid pudelite sees, seda kutsutakse pudelpostiks. Mõlemad leidsin ühest ja samast paigast Saaremaa läänerannikul, aga kaheaastase vahega.

Martina kirja sain kätte 12. detsembril 2000. aastal, kui läksin vaatama seda kohta, kus Yanniku kiri oli olnud 6. detsembril 1998. aastal.

Kas pole see ime, et kaks korda järjest juhtub sellist õnnelikku asja, et saad endale sõbra tänu merelainetele?!

Saksa koolipoisist Yannikust olen varem kirjutanud, kui temaga Saksamaal kohtusin, nüüd kirjutan Mar­tinast.

Tema visatud musta korgiga limonaadipudel loksus lainetes ühe kivise neeme tipus. Miks ma ei ütle, kust täpselt selle leidsin? Sellepärast, et loodan kunagi sealt veel kolmandagi pudelposti üles korjata. Järsku see kiri juba ootab mind?

Limonaadipudeli olid sinna randa toonud Läänemerel valitsevad lääne- ja edelatuuled. Olen sellest aru saanud niimoodi, et kuidas ka ei pingutaks, Eestist Rootsi või Saksamaale vastutuulte pärast pudelposti saata ei õnnestu, pean kirja saatmiseks kasutama ikka postkontori abi.
Ükskord üritasin ja viskasin mitu kirjaga pudelit merre teel Vilsandi saarelt Hiiumaale. Vähemalt kaks saadetist sõudsid Hiiu randa, nii mulle teatati.

“Sina, kes sa leiad selle, kirjuta mulle. Nüüd olen ma teel koju Gotlandi saarelt mootorlaevaga Tjelvar,” seisis Martina kirjas, mille ta oli vette visanud augustikuus.

Mõtle, kiri oli teel kolm ja pool kuud, enne kui see minuni jõudis.

Muidugi vastasin rannast leitud läkitusele ja sain Martinalt varsti uue sõnumi, sedakorda juba tavalise postiga.

“Ma olen väga õnnelik, et Sa leidsid mu kirja. Ma olen 12 aastat vana ja elan Stockholmi lähedal Tyresös.
Ma viskasin pudeli laevalt, kui sõitsime Gotlandilt Stockholmi. Käisime Gotlandil keskaja nädalal, ma olin seal riides nagu keskajal kombeks.

Nüüd ma pean voodisse minema. Ma loodan, et sa kirjutad mulle jälle.

Peale selle – me tahame osta uue kassi. Homme me läheme teda vaatama.”

Nii kirjutas mulle Martina.

Selgus, et tema 16-aastane õde Jenni oli ka tagasiteel Gotlandilt pudelkirja saatnud ning saanud juba nädala pärast vastuse õelt-vennalt, kes elasid Hiiumaal.

Kirjavahetus Martinaga on tänaseks kestnud juba viis aastat.

Oleme saatnud teineteisele kompvekke, mänguasju, raamatuid, jõulupakke, postkaarte, aga peamiselt siiski kirju.

Martina joonistab kirjadele ja ümbrikele tähekesi ja lilli. Kui ma lillelise kirjaümbriku postkastist võtan, siis tean, et see on temalt, Martinalt.

Mina joonistan oma kirjadele ning ümbrikele hunte ja lilli, küllap Martina hundiga ümbrikke saades mõtleb: “Ahah! See on nüüd Juhanilt!”

Millest me kirjutame?

Martina on teatanud, et nende pere saigi uue kassi, nimega Ada.

Veel olen teada saanud, et Martina isal Sven Gunnaril on traktorifirma ja töökoda (Martina saatis mulle isa traktoritöökoja reklaampastaka ja mütsi).

Olen vastu kirjutanud näiteks, et käisin Rootsis Vasaloppeti maratonil, mille finið oli Mora linnas. Selgus, et Martinagi on Moras viibinud.

Osutub, et meil on ühiseid huvisid. Mõlemad armastame loomi, lund ja küünlatulesid.
Ja kurvastame, kui lumi ära sulab, ehkki oleme sündinud erineval ajal: Martina oktoobri lõpus ja mina veebruari keskel.

Oleme veel paljustki kirjutanud, aga kõigest ma teile ei räägi, sest kõigist asjust ei räägita üheski ajakirjas.

Kui ma ei ole mitu kuud Martinalt kirja saanud, muutun veidi rahutuks ja saan rahu alles siis, kui näen ümbrikul tuttavat käekirja.

“Ahaa,” mõtlen siis, “see ei ole üldse mitte merest leitud muinasjutt. Martina on täiesti olemas, kusagil seal Stockholmi äärelinnas.”

Me ei ole kohtunud, aga võib-olla me kunagi kohtume.



Juhani Püttsepp
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?