Vanameistri järjekorras juba üheksas raamat on ilus ja armas, niipalju kui sellised omadussõnad passivad ühe trükiteose kirjeldamiseks.
Ilu tuleneb tuntud headuses fotodest – millega autor pole koonerdanud – , korralikust trükikvaliteedist ja omalaadsest kirjashriftist. Kiri oli eriti meeldiv üllatus, sest harilikult segavad tavapärasest lehe- või raamatutähtedest pisutki teistmoodi maalitud pookstavid lugemist. Selle teose puhul on asi vastupidi, omalaadne Shrift mitte ainult ei sobi teosesse, vaid lisaks piltide vaatamisele kutsub ka lugema.
Viimast soodustab veel asjaolu, et lood on üldjuhul lühikesed, ja mis peatähtis, heas mõttes – moraaliga, kuigi sellest ei pruugi kohe aru saada. Need jutukesed on head sügishommikul lugemiseks. Sellisel hommikul, kui akna taga on kollased lehed ja vihm, kruusi sees tee ja raadiost tuleb muusikat, mida vanasti võeti kokku sõnaga: vikerviis!
Lood jutustavad elust, inimestest, loodusest, pildistamisest ja mõtetest, mis autorile sellega seoses pähe on roninud.Edgar Kasel on olnud aega asjade üle järele mõelda, sest: “Soosaarel, kus vahel peatun, käib pahuralt maad tuhnides ringi metssiga, vanadel kultidel nagu minulgi on komme vahel karjast eralduda.”
Edgar Kask on suure osa elu jooksul kogetust üles võtnud. Kogenud näib ta olevat palju. Ülejäänu on ta meelde jätnud. Meeldiv on tutvuda mõlemaga, sest mehel on, mida öelda ja näidata. Näitamisel, nagu eespool mainitud, Kask kokku ei hoia.
Ütlemisel üritab ta jääda vaikseks ja tagasihoidlikuks, kohati, tundub, isegi naiivseks. Kirjapandus peituvad mõtted, kogemused ja nende seosed moodustavad aga kokkuvõttes lugemise, mida kõige täpsemini iseloomustab alguses välja käidud “armas”.

Edgar Kask

Avita, 2002

137 lk