1/2006



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Sammud omas Eestis 3
Sammud omas Eestis (3)

Jalgsirännak servast serva


Ingmar Muusikus ja Juhani Püttsepp sammuvad Eesti mandriosa kõige põhjapoolsemast punktist Purekkari neemelt kõige lõunapoolsema punkti, Naha küla poole.
Ühtejutti liigutakse kaks päeva, kahe kuu pärast jätkatakse sealt, kus retk eelmine kord pooleli jäi. Rännakumuljedilmuvad järjelugudena ajakirjas Loodus.
Novembris 2005 jõuti Tapa raudteejaama, kust 14. jaanuaril 2006 jälle teele mindi (pildil).

Tsaariaegne piima jahutamise hoone
Ingmar Muusikus
Reisin 14. jaanuari varahommikul, taliharjapäeval, Tartust rongiga Tapale. Rong veereb, mina uurin kodutööna Järvamaa kohapärimuse raamatut “Arad veed ja salateed” – seekord tahame oma rännakul jõuda Lääne-Virumaalt Järvamaale.
Tapa raudteejaamas ootab tusasilmne hommik oma jäiste-vesiste loikudega. Suur koer larbib loigust vett juua. Olen enne Ingmarit pärale jõudnud. Kuni ta oma kodust, Järvamaa pealinnast Paidest veel Tapale teel on, jalutan linnas ringi. Lõhna järgi leian kondiitri­äri.
“Kas teil kuumi pirukaid on?” küsin lootusrikkalt.
“Ei ole meil siin veel midagi kuuma!” vastatakse sõbralikult.
Õhk tundub rõske ning külm – nagu riisisalatki, mida poest ostan.
“Ilm on sant ja teed libedad,” märgib Ingmar saabudes.
Sõber on jalga pannud erilised püksid, mis idee poolest peaksid kuivaks jääma ka poriloiku kukkumisel. Libedus ja mahasadamisoht läbivadki punase niidina meie kaht kõndimispäeva.

Puust koer ei haugu. Mu sammumõõtja näitab, et tuldud on juba 91 090 sammu.
Edasi! Kell 9.25 hiivame end raudteejaamast teele, ning piltlikult öeldes uisutame mööda Pikka tänavat linna serva poole. Igast õuest haugub meile järele suuremaid ja väiksemaid Tapa koeri.
Toredaks vahelduseks näeme Pikk tänav 50 hoovis üht koera, kes ei haugu. Puust penil ei ole midagi selle vastu, et teda pildistatakse.
Pikk tänav nr 85 õues silmame aga sarvedega elukat, kelle mina põdraks, Ingmar seevastu hirveks määrab. Loom on joonistatud maja seinale.
Linna piiril teatab Ingmar, et temal sai 100 000 sammu täis ja pakub selle tähistamiseks shokolaadi.
Shokolaadi maitse veel keele peal, jõuame majade vahelt otse kõrrepõllule, mis pakub taldadele vahelduseks tõhusamat tuge. Kui juba põld, siis ilmselt ei ole me enam Tapal.

Kuidas põllud tekkisid? Viimaks ometi õnnestub meil pildistada loomi.
Selsamal, lumest peaaegu puhtaks sulanud põllul pikutab kari metskitsi, neid paistab olevat kuus.
Saame vaevalt viiskümmend sammu lähemale, kui kitsed ajavad end jalule ja kaugenevad valgete taguotsade välkudes.
Meiegi läheme üle hiigelpõllu edasi. Need siis ongi need Pandivere kõrgustiku kuulsad põllumajandusmaastikud, mõtlen.
Folklorist Mari-Ann Remmel kirjutab raamatus “Arad veed ja salateed” (lk 23): “Järvamaa omapära peitub osalt juba tema nimes. Pole kahtlust, et Henriku kroonikaski mainitud vana maakonnanimi kajastab igiammust järvederikast maastikupilti…/---/ Tasapisi on aga nii järvi kui jõgesid, ojasid ja allikaid jäänud aina vähemaks ning see protsess jätkub praegugi.”
Kuhu need järved, arad veed, siis kadusid?
Osa vajus maa sisse, nagu karstialadel veega ikka juhtub, järeldame.
Või, folkloristide andmete järgi – järved solvusid ja läksid mujale, kui naised neis mõtlematult lapse tagumikku või täistehtud mähkmeid pesid.
Nii need põllud siis tekkisid – järved läksid ära, nende asemele jäid viljakad maad, kus mõisnik sundis ja maarahvas orjas.

Kuused-pulmalised. Astudes ühetoonilises tasases maastikus, peab silm vaatamisväärseks kõike, mis lausikmaalt esile tõuseb.
Näeme keset põlde väikest tugevate kuuskede salka. Räägin Ingmarile loo sellestsamast Järvamaa folklooriraamatust, et need kuused võivad olla riidu läinud pulmalised, naljavaesed pruudid, kes üksteisele polevat teed andnud (“Enne saagu meist kuused siia teeristi, aga vata mööda ei lase.”).
Edasisel teekonnal kohtame taolisi kuuskedeks tardunud pulmaronge hulganisti.
Kui tuulisel väljal saab tehtud 97 897. samm, märkan ja hõikan, et näol on külm.
“Olemegi parajasti Näol,” teatab kaarti uuriv Ingmar. “Näol on näol külm.”
“Näo, Vao, Mäo,” jorisen, “koha­nimede osas ei ole järvamaalased suurt pingutanud.”
“Näo on veel Virumaa,” kaitseb kolleeg oma kodumaakonda.

Jääl käimine. Pöörame maanteelt ära, tuule eest saame vähe varju, aga põlluvaheteel on seda libedam, ukerdame teeservi pidi.
Ingmar püüab kiiremini edasi jõuda joostes, aga peagi kukub, nagu oleks keegi tal jala alt ära tõmmanud. Õnneks ajab kolleeg end kohe püsti.
Päeva lõpuks on kukkumiste seis 3:1 Ingmari eduks.
Teisel päeval me enam ei kuku, vist harjume jääl käimisega.

Mõtted kiviaedu vaadates. Karkuse lähistel jookseb kilomeetri pikkuselt põllu veeres sammaldunud, poole meetri kõrgune kiviaed. Kes kiviaeda ehitanud, teab, mis vaeva nõuab selle töö meeter.
Põllud olnud siinkandis vanasti nii kivised, et kivilt kivi peale hüpates saanud üle põllu minna. Hirmus olnud mõisnike sundus, kui nad orjarahvast käskisid kive korjata ning kiviaedu rajada.
Järvamaa mõisapärimus on midagi niisugust, mida ei saa unustada, kirjutab Mari-Ann Remmel, märkides koerte vahetamist inimeste vastu, kaardilauas mahamängitud järvi ja sõrmeotstest varbaotsteni nülitud naharibasid.

Ületame maakonna piiri. Kell 12.51 näitab end korraks päike. Ületame Järvamaa piiri.
Ingmar jääb kuulatama: “Meile on vastu tulnud sabatihased.”
Möödume ka Järvamaa kõrgeimast punktist – endise punaväe raketibaasi varemeid kandvast Tõrevere mäest (128 meetrit).
Peatume Reineveres, uurin puutüükale nõjatudes sammumõõtjat – 108 147. Sõbra sammumõõtja on sassi läinud.
Üle tee õues käib linnumaja ümber kõva sebimine.
“Inimene, kes söödab lindusid, pakub kindlasti ka väsinud rändurile tassi kohvi,” teen juttu.
“Seal, kus toituvad värvulised, võib jahti pidada ka raudkull,” vastab Ingmar oma vanasõnaga, ta on märganud maja taga põllul röövlindu.
Uisutame edasi ilma kohvita läbi süngeilmelise von Kursellidele kuulunud Koigi mõisa.

Kuu liigub kogu aeg. Ingmar on kavandanud pärast Koigit läbi-metsa-mineku, et otsem saada ning rohkem loodust näha.
Kohtamegi Roosna lähistel metssea- ja põdrajälgi. Näeme mahajäetud talukohti ning jahikantslit.
Kui puutüvele võileibu sööma istume, hakkab külm.
Päike loojub.
Selgub, et fotoka patareid on külmas enneaegu tühjenenud. Soojendame neid peos, õnnestub teha veel mõned pildid. Üks neist tuleb täiskuust.
Sõber seab statiivi üles ühe silohoidla lähistel ja nuriseb: “Kuu liigub kogu aeg.”
Minu meelest seisab Kuu metsa kohal kenasti, nagu latern posti otsas.

Pritsimees Kärner aitab. Astume pimeduses Järva-Jaani poole.
Ilm on läinud külmaks, tundub, et jää ei ole enam nii libe.
Pärast Roosnat üks auto pidurdab. Pealambi tule valgel näen marki – Audi 80.
Autos istub Tuve Kärner, Järva-Jaani priitahtlik pritsimees.
“Olete kiiksuga mehed! Aga pole midagi, mina olen ka kiiksuga.”
Selgub, et Tuve on samal päeval ühes teiste Järva-Jaani meestega Koerust ära vedanud ühe vana pritsiauto. “Sügisel tõin Tallinnast trammi.”
Ega neid sõidukeid niisama veeta. Tuve Kärner peab Järva-Jaanis ainulaadset vana tehnika varjupaika.
Istume Audisse (sammumõõtja näit 18 812) ja sõit läheb Järva-Jaani kiriklasse, kus ootab öömaja.

Jäljepildistaja ABC. Järgmisel hommikul oleme tagasi Roosna servas. Kell 10 pöörame maanteelt metsa, eesmärgiga jõuda Jalgsemale. Metsa on pööranud ka kährik, palun Ingmaril jälgi pildistada.
Kolleeg peab väikese loengu jäljepildistamisest: kui päike paistab külg- või vastuvalgusega, siis joonistub jälg hästi välja, aga kui päikest pole, siis on asi nadi. Meil ei ole päikest kusagilt võtta.
Jõuame metsast välja, sajab mingit vihma moodi asja.
Silmapiirini ulatub põld, üle põllu viib tee – oleme sellel kui slaalomisõitjad, otsides tõsi küll vähem-libedaid kohti – tee keskel, tee ääres, põlluserva peal.

Leevike-ilmaennustaja. Jalgsema paistab.
Djüü-djüü. Leevike häälitseb Jalgsema lähedal põõsas.
Kui leevike tuleb asula lähedale, on külm ilm varsti päral, teab Ingmar.
Mõni päev hiljem jõuabki Eestisse suur külm.

Neli kääru Sangaste leiba. Enne Jalgsema karstiala vaatamist jõuab Ingmar rääkida loo lehmast, kes Järva-Madise lähedal karstiauku vajus. Tema käis pildistamas, loomast oli näha ainult taguots ja üks tagajalg.
Jalgsema järv ei ole siiski jäädavalt karstiauku kadunud.
Kevaditi tuleb ta tagasi maa peale ning meelitab rändlinde enda juurde, sinikaelparte ja kajakaid kindlasti.
Nii räägib Jalgsema Pikka talu peremees Asu Mati, kes annab meile õunu ja ütleb: “Teil oleks pidanud naelad all olema.”
Pikka juurest tuleb meiega kaasa must taks, kes lonkab tagajalga.
Kurnatud olemisega taks sööb neli kääru head heledat Sangaste leiba.
No poiss, siis on küll kõht tühi, kui leib läheb.
Neljandast käärust jääb natuke järele.

Ansomardi. Kui meie Jalgsema järve näeme, on ta kuiv mis kuiv. Külastame järveäärset Ansomardi talu, kust võrsunud vennad Pitkad: teises ilmasõjas langenud admiral Johan Pitka (1872–1944) ning esimeses ilmasõjas hukkunud kirjanik Peäro August Pitka-Ansomardi (1866–1915).
Ansomardi ülistab oma mitmetes kordustrükkides ilmunud “Jalgse­maa Kitse-eide muinasjuttudes” Jalgsema järve.
Ta kirjeldab Päikest, Kuud ja tähti võitlemas taevavõlvil parema paiga pärast, et kiigata kaunist veesilma: “see järveke olnud nii ütlemata ilus, nii kirjeldamata kaunis, nii puutumata püha...”
Samas kirjutab Ansomardi järve heitlikust iseloomust, Jalgsema järv võis kergesti vihastuda ja hoolimatu inimese ohvriks võtta.
Järve lahkumise põhjusena viitab Ansomardi Leedumaalt toodud noorikule, kes loputas järves lapse pesu. Järv vihastas ja... “veeres võõrsile vaga veeke”.

Võhmuta peatuses. Teel Türjele õnnestub meil mitmeid kilomeetreid kõndida metsaveotraktori mõnusalt konarlikus jäljes. Kahte külge jäävad raielangid.
Jõuame kitsarööpmelise raudtee tammile. See raudtee ühendas kunagi Türit ja Tammsalut. Istume endises Võhmuta peatuses, selg vastu jaamaputkat, samme on kogunenud 128 007.
Ootame kaua me ootame, rongi ei tule. 3. mail 1972 tegi susla oma viimase reisi. Peab ise edasi minema.

Kasukas jooksis ära. Karinu paekarjääris ründab meid hääletul jooksul valvekoer, kuid istub kohe maha, kui perenaine, karjääri valvur Viivi Tamm käsib.
Sultan on 13-aastane ja nii tark koer, et teab ette, millal karjääris lõhkamistööd tulevad – siis kui puur on paar päeva töötanud.
Nagu kõik koerad, kardab ka Sultan pauku. Kui pauku on oodata, hoidub Sultan tuppa. Muidu on ta karjääris tõeline peremees.
Kord ajas karjääri sattunud noor põdrapull Sultanit taga, pruukis perenaisel sõna öelda – juba ajas Sultan ise põdrapulli taga.
Kährikuid on Sultan perenaisele püüd­nud tosina, peaaegu terve kasuka jagu.
Ühtegi kährikut ei ole Sultan aga päris ära tapnud. Kährikud on surnut teeselnud ning võimalusel minema jooksnud.
Järva Teataja ajakirjanik Kaarel Aluoja kirjutab oma raamatus “Loodusega sinapeal”, et Karinu paemurdu kasutati juba enne Esimest maailmasõda, 1956 töö mehhaniseeriti, paasi viidi lubja tootmiseks Tamsallu, hiljem Rakkesse.

Karinu kivi juures. Karinu teeristil peatume ohvrikivi juures, millel mõisnik olevat lasknud vastuhakkajaid surnuks peksta.
Lohud kivil (neid on 56) on orjade lamamis- või pisarajäljed. Pime­dustundidel käivat valges riides orjad kivil tantsimas.
Me ei oota pimedust ning orjadetantsu, läheme Karinu mõisast mööda Kuusna suunas.

Läbi metsade Kuusnale. Karinu taga, Rava metskonna maadest alates jõuame jälle suurde metsa, see annab justkui meelerahu.
Kell 16.15 sõidab meist aeglasel käigul mööda politseiauto, küllap metsavaraste otsingul. Tunneme usaldust riigi vastu eneses tõusevat. Viipame ja soovime politseile mõttes jaksu.
Metsa vahel on hea vaikne käia, ei ole tuult.
Viimane kilomeeter kulgeb kiires tempos maanteel vudides, meie tagalakindlustaja kartograaf Leida Lepiku autotulede valguses.
Kuusna bussipeatuses tuleme rajalt ära.
Kahe päevaga lisandus 51 465 sammu, sammumõõtja näitab 142 555.



Juhani Püttsepp
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet