1/2006



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Artiklid
Looduskool õpetab kevade märkamist

Ameerikas sündinud-kasvanud mehest Robert Oetjenist ning tema südameasjaks saanud Palupõhja looduskoolist kirjutab Madli Zobel.

Alam-Pedja looduskaitsealale saab pöörata Tallinna-Tartu maanteelt Laeva kandist. Asfaldist saab kruus, kruusast pori. Viimane maja Palupõhja külas seisab päris vastu Emajõge. Ümber rabad ja sood, Emajõe sigrimigriline säng lisajõekeste ja luhtadega. Vaikne. Tsivilisatsiooni mõttes.
Palupõhja hoovil istub paku peal kümneaastane Jaan ja lappab Eesti lindude määrajat. Konnakotkas – milline ta on?

Läheduses asub kotka pesa, aga lastele seda ei näidata, et kotkast mitte häirida. Kotkas end ka ise parajasti ei näita, tähendab, tuleb pildilt vaadata.
Jaan pole varem linnuhuviline olnudki: ta on näinud tuvisid oma linnamaja ees, vareseid prügikastis ja mõnikord bussipeatuse juures põõsastes varblasi – linnalapse igapäevalinde.
Alam-Pedjat ei anna linnaga võrreldagi. Siin kõlab palju erinevaid loodushääli, siin lendavad võimsad kotkad, ja mis peaasi – Palupõhjas askeldavad teadlikud täiskasvanud, kes lapse huvi tähelepanuta ei jäta.
Jaan on Palupõhja looduskooli tulnud koos 15 klassikaaslasega. Mõned mängivad roigastega vehkides “Tähtede sõda”, kuid kolm last läksid jälgi otsima. Mõni keskendub lilledele, mõni liblikatele.
Looduskool selleks ongi, et aidata lapsel avastada loodust, vastata uudishimust kantud küsimustele, juhtida tähelepanu detailidele, mida laps ise ei märka. Tunnetada.
Istuda õhtul praksuva lõkke ääres ja kuulata öö hääli. Tõusta enne päikest ning minna kontserdile. Või mitte tõusta ja kuulata, kui suur osa kontserdist telki kostab.
See on tulevik. Praegu on looduskool looduskaitseühingu Kotkas, Eestimaa Looduse Fondi ja Tartu keskkonnahariduse keskuse ühise ettevõtmisena veel teoks saamas.

Tammuri memorandum. Robert Oet­jenist sai pärast Alam-Pedja hoidja Einar Tammuri surma 2004. aastal projekti peaorganisaator. “Einar Tammur käis umbes viis aastat tagasi välja, et ostaks Palupõhja maja ja teeks sinna kooli.”
Tammur juhtis toona looduskaitseühingut Kotkas, kes haldab Alam-Pedja looduskaitseala. Robert Oetjen töötas Eestimaa Looduse Fondis (ELF). Algus sujus, maja õnnestus osta, kooliidee arutati risti-põiki läbi. Enne surma palus Einar Robertit võtta looduskooli loomine oma südameasjaks. Ja Robert võttis. Temast sai ka Kotka juht – nüüd veab ta looduskooli tegemist ilma suuremate abijõududeta. Küllalt edukalt.
Välisrahade ja keskkonnainvesteeringute keskuse rahalise toega saab Palupõhja suur vana talumaja peagi remonditud ning peagi on valmis vastu võtma inimesi, kelle loodushuvi ei piirdu pildiraamatute ja dokumentaalfilmidega.
“Einarile oli oluline looduse vahendamine lastele. Mina nii kategooriline ei ole, tulla võivad ka turistid ja vanemad külastajad,” sõnab Robert. “Mul on oma visioon, mida tahaks teha, aga praegu pole sellist rahastajat.”

Eesti keel jäi külge. Connecticutis sündinud ning jõe ja ookeani vahetus läheduses kasvanud Roberti poisikesepõlv möödus parvesid ehitades, puude otsas ronides, mudas mängides ja kalastades. “Mul oli üks vanamees, kes tuli igal
jumala hommikul kell kuus mulle järele ja ma läksin rõõmuga,” meenutab Robert.
Päeva teine pool möödus kalu puhastades ja laiali jagades. Looduse saladusi Robertil kelleltki uurida polnud, kuid toona ei osanud sellest ka puudust tunda. Ta ei mõelnud neile asjadele.
Sügavam huvi tekkis Eestis, kuhu Robert tuli pärast ülikooli lõpetamist 1992. aastal vabatahtlikuna inglise keelt õpetama. Kui kaks õpetamisaastat Elva linnas täis said, otsustas ta tagasiminekuga mitte kiirustada. “Siinne elustiil tundus lihtne ja looduslähedane. Inimesed käisid nädalavahetustel marjul ja seenel, mitte kaubanduskeskustes,” tõdeb Robert.
Teda kutsuti ELF-i rahvusvaheliste projektide koordinaatoriks. Robert sai tuttavaks oma tulevase abikaasa Tiinaga. Siis sündis esimene laps ja teine, Elva lähedale sai soetatud veel maakodu, kohe-kohe sünnib kolmas laps. Eestisse on kolinud ka Roberti ema. Tagasi Ameerikasse Robert ei igatse. “Pidin oma väärtushinnangud üle vaatama. Eesti elu ja keel jäid külge.”

Tasakaalutunde teke. Robert on palju mõelnud, kuidas loodushoidlik ellusuhtumine tuleb, see looduse austamine. “Ma olen üpris veendunud, et see ei tule kooli kaudu. Kooli osa on üpris vähe tähtis. Samas loodetakse kooli peale, et see olgu kõikvõimas kasvataja. Mul on lihtne põhimõte, kuidas tekitada inimeses tunnet, et loodus on nende kodu. Teda pole vaja võõrastada, vaid austada, armastada ja tema seadusi jagada. Nii konkreetsete teadmiste kaudu, kuid sama palju või rohkemgi läbi tunnetamise. Ma arvan, et paljudes koolides see pole nii.”
Kuid see peaks olema nii Palupõhja looduskoolis. Alam-Pedja sood ja soometsad ning luhaheinamaad on väärtuslikud elupaigad kotkastele, tetredele ja metsistele. Seal
on kodu leidnud ka valgeselg-kirjurähn, rohunepp, rukkirääk ja sajad teised kaitset vajavad linnuliigid. Veel kohtab seal üliharuldasi kiililiike, sootaimi, seeni ja samblikke. Alam-Pedjal on veel võimalik näidata, kuidas toimib rikkumata tasakaal.

Tulevase looduskooli võimalikud õppekavad.


Kava “Noored jäljekütid” on suunatud 9–15-aastastele lastele, märksõnadeks looduslähedus ning kogemuslikkus.
Programmis rollimäng “Jälgede otsimine”, kanuusõit Emajõel, koprapesa külastus, taimeteede keetmine ja maitsmine, lõkke hoidmine, matk puisniidule, jõelammile ning metsa, loodusvaatlused, kompassi kasutamine, orienteerumine ja suuna määramine, säästlik eluviis matkal, jäljetu tegutsemine, soo ületamine (üks jalg peab kuivaks jääma), metsa tunnetusrada.
Programmi kokkuvõtvad tegevused kinnistavad õpitut-kogetut. Keskkonnamängud aitavad ka kinnistada rühmasuhteid, mis looduskeskkonnas hakkama saamisele oluliselt kaasa aitavad. Viktoriini abil tuletatakse meelde faktilisi teadmisi lähikonna loodusest ning praktilisi oskusi, mis kahe päeva jooksul omandatud.

“Talveprogramm" on suunatud eluterve suhtumise kasvatamisele. Et lapsed julgeksid ja oskaksid looduses hakkama saada, tunneksid kohaliku looduse omapära ning omandaksid elementaarsed matkaoskused. Lapsed otsivad jälgi ja üritavad jälgede kulgemise järgi kirjeldada, mida loom tegi, miks oli ta valinud just selle liikumissuuna. Otsitakse ka loomade radu, magamisasemeid, territooriumitähistusi.
Tootemlooma valides proovitakse tema kohta võimalikult palju teada saada – seda saab teha pimedal ajal toas raamatukogu abil ja valgel ajal väljas. Toas ka meisterdatakse amulett või punutis, mis on loomaga seotud.
Õpitakse tuld tundma: tule ülestegemine (ka puurimise abil), tulehakatise sättimine, toidutegemine tulel, erinevate puude kasutamine.
Toimub ka talviste häälte kuulamine ja äratundmine.

“Kevadprogramm” on kevadise looduse tundmaõppimiseks: kuulamine, vaatlemine, matkamine Palupõhja erinevates kooslustes (metsas, jõel, tiigi ääres, luhaniidul ja roostikus). Programmi käigus õpitakse tundma ja vaatlema linde, vee-elustikku ning teisi kevade märke (pungade puhkemist ja kevadiste taimede õitsemist, putukate tegevusi, loomade tegevusjälgi). Kevad on looduse tärkamise aeg ning Palupõhja ürgses looduses on võimalik sügavuti tunnetada kevade saabumist ja looduse tärkamist.
Meisterdatakse roopilli ja söekriite – loomulikult saab neid katsetada. Samuti tehakse lõket ja valmistatakse sellel toitu.

“Suveprogrammi” sihtrühmaks on 6.–9. klass. Õpitakse tundma taimi ja nende raviomadusi, loomade häälitsusi, taevatähti, putukate ööpüügi metoodikat, putukate liike ja nende määramist, erinevaid looduskooslusi.
Käiakse matkamas, mängitakse maastikumängu, kalastatakse, jälgitakse lillekella, tutvutakse kohaliku ajalooga, loomulikult tehakse lõkke peal süüa.



Madli Zobel
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet