1/2006



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Artiklid
Teretutvus Horvaatia kaeluskotkastega

Sigrid Suu kirjutab, mida Hor­vaatias teada sai, elades pool aastat ühel saarel kaeluskotkastega.

Sattusin Horvaatiasse seoses projektiga Euroopa Vabatahtlik Teenistus. Et mul oli huvi Horvaatia ja sealse looduse vastu, õnnestus leida tööd mittetulundusühingus, kes tegeleb kaeluskotkaste uurimise ja kaitsega. Samuti Cresi saare looduse mitmekesisuse ja kultuuripärandi hoidmisega.
Minu ametiks oli matkaradade korrashoid, ajalooliste kiviaedade taastamine, puuris olevatele lindudele toidu viimine, samuti vaatlusretked koos ornitoloogidega kaeluskotkaste ja nende pesitsemise jälgimiseks.
Ka kuulus minu töökohustuste hulka turistide juhendamine näitusel, mis tutvustab Cresi saart ning kaeluskotkaid.

Mägironijad rõngastamisel abiks. Poole aasta jooksul puutusin iga päev kaeluskotkastega kokku – puuris elavate lindudega, kes mürgistuse tõttu ei saanud loodusesse naasta.
Mulle jäi meelde nende lindude terav silmavaade, kannatlik olemus ja kähistav hääl.
Vabas looduses olid meeldejäävaks kogemuseks paadiretked merel, et jälgida kaljudel pesitsevaid linde. Nende võimas ebamaisena mõjuv lend pani alati südame eriliselt põksuma.
Omaette elamuseks kujunes noorte lindude märgistamise jälgimine. Oli vaja mägironijaid, kes väiksema paadiga kõigepealt kaljude alla sõitsid, seejärel kõrge kalju otsa ronisid ja köite abil pesani jõudsid.
Noorlind pandi kotti ja toimetati suuremasse paati, kus teda kaaluti-mõõdeti, kinnitati tiivamärgistus ja rõngad ning viidi pessa tagasi. Saare kahe koloonia noorlindude rõngastamiseks töötasid ornitoloogid ja mägironijad merel nädal aega.

Kotkaste toidulaud. Unustamatuks koge­museks sai ka lindude jälgimine vaatlusmajakeses, mille lähedusse oli pandud liha. Sinna tulid kaeluskotkad sööma.
Selles paigas oli eriline ajatu atmosfäär – surnud loomade lõhn, ronkade häälitsemine ja kaeluskotkaste ootus. Kui kaeluskotkad lõpuks tulid, oli suurepärane tunne näha neid haruldasi linde söömas.

Söömisjärjekord. Saartel pole piisavalt metsloomi ja lambaid, ning pole ka piisavalt kiskjaid, kes ülejäägid kotkastele jätaksid. Seetõttu on kaeluskotkastel näljaperioodid kuudel, mil sureb vähe lambaid. Seevastu kevadel, mil lambatallesid sureb palju, on sööki küllaldaselt.
Toitu otsivad linnud koos. Kui saak leitud, oodatakse kuni varesed või rongad on surnukeha avanud. Kaeluskotkaste küünised ja nokk pole selleks piisavalt tugevad.
Söömisel on täheldatud selget sotsiaalset hierarhiat: vanemad ja kogenumad linnud söövad esimesena.

Pelgupaik Aadria saartel. Horvaatia kaeluskotkad pesitsevad Aadria mere põhjaranniku neljal saarel (Cres, Prviã, Krk ja Plavnik).
Cresil elab suurim populatsioon kahe kolooniaga, pesitseb 60-70 paari, ülejäänud kolmel saarel pesitseb kokku 40 paari.
Veel 20. sajandi alguses pesitsesid kaeluskotkad Horvaatias laiemal alal – saartel, rannikul, mägedes ja ka sisemaal.
Aastatega on lindude arv aga suurte hüpetega kahanenud, väga paljud kolooniad on kadunud.
Näiteks 1970. aastail pesitses Hor­vaatia rannikul Paklenica rahvuspargis 15 paari kaeluskotkaid, kümme aastat hiljem oli alles kümme paari, 1990. aastatel vaid mõni paar ning pärast 2000. aastat seda kolooniat enam ei olnud.
Ka Krki saarele on alles jäänud vaid viis paari kaeluskotkaid – oht, et see koloonia välja sureb, on väga suur.

Ainult üks muna. Horvaatia saartel elavad kaeluskotkad on ainulaadsed, kuna nad pesitsevad järskudel kaljunõlvadel. Pesad asuvad väga lähedal merepinnale, ulatudes peaaegu lainepiirini.
Kaeluskotkal on kurnas ainult üks muna. Haudumine käib detsembrist veebruari keskpaigani, keskeltläbi 50 päeva. Hauvad emas- ja isaslind vaheldumisi.
Pärast koorumist jääb väike kaeluskotkas pessa veel neljaks kuuks. Siis õpib ta kahe kuu vältel koos vanematega toitu otsima ja lendamiseks õhuvoole kasutama.
Järelkasvu ohustavad nälg, temperatuurimuutused, inimesed (munavargused, lindude häirimine) ja teised hädad.

Inimene häirib mitmel viisil. Viimase 15 aasta jooksul on Horvaatias kaeluskotkaste arvukus pisut tõusnud, kuid ikkagi on see linnuliik tugevasti ohustatud.
Suurimaks ohuks on mürk, mida lambapidajad panevad surnud lammastesse, et saada lahti kiskjatest, kes lambaid ja tallesid murravad. 2004. aasta lõpus leiti ühelt saarelt 17 mürgistusse surnud kaeluskotkast.
Ka elektriliinides võivad kaeluskotkad hukkuda, teada on mitmeid ja mitmeid juhuseid.
Kuigi kaeluskotkaid kaitseb Horvaatia seadus – nende tapmine võib kaasa tuua suure trahvi, leidub ikkagi inimesi, kes tulistavad neid linde. Rahvusvahelisel mustal turul käib kaeluskotkaste ja nende munade kaubandus.
Mägironijad, sukeldujad ja paadiseltskonnad häirivad kotkaid pesitsemise ajal, minnes pesadele liiga lähedale.
Plaksutatakse käsi, et linnud õhku tõuseksid ja siis neist pilti teha. Nii ehmatatakse noorlinde, kes vähese lennuoskuse tõttu merre kukuvad ja oma elu kaotada võivad.

Tagasi samale kaljule. Horvaatia kaeluskotkad on rännanud põhja üle Sloveenia, Itaalia, Austria; läände üle Prantsusmaa, Hispaania; lõunasse üle Bulgaaria, Kreeka ja Iisraeli kuni Kesk-Aafrikani välja. Kaeluskotkas võib kahe kuuga lennates läbida kuni 4000 kilomeetrit.
Näljaperiood võib olla üheks põhjuseks, miks noored linnud iseseisvudes ära rändavad. Nad ei tule tavaliselt tagasi enne viieaastaseks saamist, suguküpsetena, et pesa ehitada.
Uuringud näitavad, et mõnikord teevad nad pesa samale kaljule, kus ise munast koorusid. Rännuaastad on aga noorlindudele väga ohtlikud, koju naaseb vaid iga kümnes.

Ei ütle ära inimlihast. Inimene on kaeluskotkaid nimetanud inetuteks ja paljaspealisteks. Halvustatud on nende toitumusharjumusi – kaeluskotkas ei ütle ära ka inimeselihast ja liigikaaslase surnukehast.
Teisalt on kaeluskotkad pühad linnud, keda austatakse ja imetletakse nende suurepärase lennu pärast.
Egiptuse uskumuste kohaselt on kaeluskotkad tervise, emaduse, sünni, eluringi ja reinkarnatsiooni sümboliks.
Egiptlased uskusid, et näljaperioodil toidab emalind poegi oma verega, mis on emaarmastuse ülim näitaja.
Tiibetis jäetakse surnud raisakotkastele lõplikuks puhastamiseks. Usutakse, et nii vabaneb surnu hing ning läheb lindudega taevasse – sinna, kus kotkad liuglevad.

Saalomon ja ungarlased. Legend räägib, et kuningas Saalomon palus kuumal päeval kaeluskotkastelt, et need talle oma tiibadega varju pakuksid, kuid linnud keeldusid. Saalomon tõstis seepeale häält ja ütles vihaselt: “Suled teie kaeladelt langegu, et päikese kuumus, talve külmus ja marune tuul teie sõnakuulmatute kaelu nuhtleks ega suled kaitseks, nagu teistel lindudel. Kuigi olete tänaseni söönud peenelt, hakaku teie söögilaud koosnema vaid korjustest ning teie sugu olgu räpane aegade lõpuni.”
Teine legend pajatab: enne aega, mil ungarlased jõudsid Doonau kaldale, päästsid kaeluskotkad Ungari printsessi vaenlase käest. Sellest ajast saadik on ungarlased kaeluskotkast austanud ning Balatoni järve äärde kaeluskotkale monumendi rajanud.


Kaeluskotkas
• Kaal 8–15 kg.
• Tiibade siruulatus 240–280 cm.
• Kaeluskotkas võib arendada kiirust kuni 120 km/h.
• Täiskasvanud lindu iseloomustab valge krae.
• Pesitseb kolooniates kaljueenditel.
• Toitub peamiselt raibetest, mida otsitakse koos, kõrgel tiireldes.
• Kaeluskotkas kuulub raisakotkaste hulka. Maailmas elab 22 liiki raisakotkaid.
• Raisakotkad on ühed suurimad lendavad linnud. Nad ei ründa peaaegu kunagi elavat saaki, vaid söövad surnud loomi.
• Möödunud suvel külastas üks arvatavalt Kreekast või Serbiast pärit märgistatud kaeluskotkas Eestit.



Sigrid Suu
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet