1/2006



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Eesti vägevad
Rändrahnudelt rikkaim maa Euroopas

Muuga Kabelikivi
Hendrik Relve
Rändkivid Eesti-Soome sillaks. Kui juba küpses keskeas mehena esimest korda Soome pääsesin, hämmastas mind Porvoo lähistelt mereranda jõudes sealse maastikupildi sarnasus Eesti põhjaranniku omaga.

Suuremaid ja väiksemaid kivimürakaid täiskuhjatud rand nägi välja samasugune kui koduses Käsmus, kus madalas rannavees pilku püüdmas kuulus Vana-Jüri kivi koos oma uhke kaaskonnaga.
Hiljem Soome sisemaa looduses ringi liikudes kohtasin seal mõnikord vähemalt sama vägevaid rändrahne, nagu olid ammututtavad kivihiiud Eesti poolel. Kui veel meenutasin oma vanavanemate talu, kus nagu väga paljudel Eesti taludel sein laotud maakividest ehk raudkividest, hakkas rändkivide Eestist laiem tähendus enda jaoks paika minema.

Neid kodumaisest paekivist nii erinevaid kivimürakaid, mida võib leida Eestis kord keset metsa, kord keset karjamaad või kes teab veel kus ootamatus paigas, peame praegu oma looduse iseäralikuks, kuid loomulikuks pärusosaks. Kuid algselt ja palju põlisemalt on nad olnud Soome looduse pärusosaks. Põhjanaabrite loodusele ja arhitektuurile on
graniit, üks rändrahnude tavalisi kivimiliike, isegi nii tunnuslik, et soomlased on selle valinud oma rahvuskiviks. Siinpool Soome lahte, kus maapõues hoopis eesti rahvuskivi paas, on rändkivid siiski tulnukad, saadikud teistsuguste kivide kodust.
Vahel olen soomlastest loodusesõprade suust mõne eesti rändrahnu juurde jõudes kuulnud naljatlevat ütlust: “Aga selle kivi olete ju meilt saanud. See kuulub meile.” Vastuseks olen siis tavaliselt sõnanud: “Eks võtke ja viige koju tagasi.” Soovitust pole nad kuulda võtnud, küll aga olen nende silmis kivide juures märganud siirast
äratundmisrõõmu. Soome loodusesõbra jaoks on Eestis rohkesti sellist, mida nende looduses ei leidu. Kuid kivimid, millest koosnevad rändrahnud, on nende jaoks väga kodused. Nõnda on vägevad kivirüngad, mida meie oma põlislooduse monumentidena imetleme, ning mille väiksematest vendadest on Eestis laotud nii talu- kui kirikuhoonete seinu, nagu sillaks üle Soome lahe, üheks meie looduse, ja miks mitte ka kultuuri ühtepõimijaks.


Kivikülvid, rändrahnud, hiidrahnud, rändpangased.
Sõna rändrahn on tuttav igale eestlasele. Kuid mida mõiste täpsemini tähendab? Kõigepealt märgib sõna muidugi kivilahmakat, mis Eestisse ratsutanud mandrijää turjal viimaste jääaegade jooksul. Kui suur peab aga suur kivi olema, et kanda rändrahnu nime? Geoloogiateadlased on eri suurusega kivid, mis jääaegadel Eestisse jõudnud, jaganud kogukuse järgi rühmadesse. Väikestest rändkividest koosnevaid tihedaid kogumikke, kus ühe-kahe meetrise ümbermõõduga kivid lausa külg külje kõrval ja üksteise kukil, nimetatakse
kivikülvideks. Umbes sellist paika kirjeldab A. H. Tammsaare romaanis “Kõrboja peremees” üks tegelasi, Katku vanaperemees. Eluaeg raudkividega rinda pistnud mees seletab: “Nagu oleks mõni kurivaim oma rüpest sinna kive hunnikusse puistanud… Tegin nendega proovi, aga ei minu hammas nende peale hakanud…” Toekamad kivid, milledega sõdides Katku Villu viimaks vigaseks jäi, jagavad geoloogid ümbermõõdu järgi kahte rühma. Kive ümbermõõduga alla kümne meetri, nimetatakse väikesteks rändrahnudeks, neist suuremaid, kuni 25-meetrise ümbermõõduga – hiidrahnudeks.
Hiidrahne on Eestis teada kokku 87, rändrahne ja kivikülve rohkem kui 1600. Looduskaitse all on kõigist Eesti kivikülvidest, rändrahnudest ja hiidrahnudest ligi 200 kõige tähelepanuväärsemat.
On veel olemas kivised moodustised, mille mõõtmed võrratult suuremad kui mis tahes suurimal rändrahnul. Neid nimetatakse rändpangasteks. Rändpangas on määratu suur tükk aluspõhjakivimeist, mille mandrijää lahti kangutanud ja uude paika nihutanud. Rändpangas ei ole rännanud nii pikka vahemaad kui rändkivi. Ta koosneb samadest kivimitest millest kohaliku maapõu pealmised kihid. Rändpangase läbimõõt võib olla mitusada meetrit või isegi kilomeetreid. Tuntud rändpangas Eestis on näiteks Kunda Lammasmägi, lubjakivist koosnev terviktükk, mille pikkus 100, laius 70 ja
kõrgus neli meetrit. Eestist kaugemal Euroopas on aga teada otse uskumatult suuri rändpangaseid. Üks suuremaid nende seas on näiteks Poolas paiknev Elblagi hiidpangas, mille pindala 400 ruutkilomeetrit!

Milline on Eesti suurim hiidrahn? Eesti rändrahne on õige põhjalikult uuritud, mõõdetud ja arvele võetud. Järjekindlat uurimistööd on teinud Herbert Viiding, Ülo Heinsalu, Enn-Aavo Pirrus ja mitmed teised meie geoloogiateadlased. Nad on selgitanud, et koostiselt kuuluvad siinsed kivihiiglased enamasti kas rabakivide või
graniitide hulka. Asjatundmatule silmale näivad mõlemad kivimid ühesugustena. Rabakivi on aga pruunikamat tooni ja vähem punane. Tema nimi tuleneb soomekeelsest sõnast rapea, mis tähendab rabedat. Seega on rabakivi graniidist rabedam. Teda ei tasu kasutada sauna kerisekivina ega ehitusmaterjalina.
Kuigi meie hiidrahnud on hoolega läbi uuritud, ei ole küsimusele, milline neist on suurim, kuigi lihtne vastata. Kas võtta rahnu suuruse hindamisel aluseks kõrgus, ümbermõõt, maht või veel mingi neljas mõõdupuu? Näiteks kõrguse järgi hinnates on Eesti vägevaimaks Loksa kandis Tammispea küla lähedal asuv Tammispea hiidrahn. Rahn koosneb rabakivist. Tammispea rahnu kõrguseks on mõõdetud 7,8 meetrit. Ümbermõõdu järgi on aga suurim Tallinna lähedal asuv Muuga Kabelikivi. Selle hiiu ümbermõõt on 58 meetrit. Kivimikoostiselt on ta samuti, nagu Tammispea rahngi, rabakivi. Nime olla Kabelikivi saanud selle järgi, et ei jää kogukuselt alla kabelile. Tõepoolest, tema mõõtmed – pikkus 20 meetrit, laius 15 meetrit, kõrgus 6,4 meetrit – on igati mõne pühakoja väärilised. Mahu järgi arvestades on aga Eesti suurim hoopis Letipea Ehalkivi. See meie põhjarannikul Letipea küla lähedal madalas merevees lösutav kivikoloss näeb välja nagu hiidmuna. Koostiselt on see kivim graniit. Nime olla Ehalkivi
saanud sellest, et päike loojudes tema taha tervenisti ära kaob. Kuna see kivihiiglane ei asu poolenisti maa sees, nagu enamik Eesti hiidrahne, siis on võimalik teda üleni mõõta ja välja arvutada tema täpset mahtu. Ümbermõõdult jääb Ehalkivi oma 49,6 meetriga küll veidi alla Kabelikivile ja kõrguselt, mis 7,6 meetrit, õige napilt alla Tammispea rahnule, kuid mahult ületab mõlemat oma 930 kuupmeetriga tunduvalt.
Ometi võib väite, et Ehalkivi on Eesti suurima mahuga kivi, vaidluse alla seada. Mitmetel tema võistlejatel on ju suur osa varjatud ning maa-alust osa juurde arvestades võib mõni osutuda Ehalkivist kogukamaks.
Näiteks on Kabelikivi äärde kaevatud kahe meetri sügavune auk ning kindlaks tehtud, et selle koha peal kivi veel ei lõppe. Veelgi sügavamale kaevuda polnud viisakas, sest tegemist on ju siiski looduskaitseobjektiga. Kabelikivi lamedat maapealset osa silmitsedes võib ka lihtsalt tervet mõistust appi võttes oletada, et väga suur osa sellest
peab asuma maa sees. Kabelikivi maapealse osa mahuks, mida täpselt arvutada saab, on saadud 728 kuupmeetrit. On väga tõenäoline, et kui Kabelikivi buldooseriga üleni lahti kaevata, selguks, et ta maht ületab Ehalkivi oma. Kuid mõistagi ei saa sellist aktsiooni lubada. Nii peab seniks, kui ei leiutata mõnda rahnusondi või -radarit, millega
kivihiiglaste maa-aluseid osi saaks kombata, jääma mahukaima kivi au Eesti maismaal ikkagi Ehalkivile.

Vägevaim hiidrahn võib asuda mere põhjas. Kui maapealsete hiidrahnude osas on mahukaim siiski Ehalkivi, siis kuidas on lood hiidrahnudega Eesti rannavetes? Nende seas on teada vähemalt üks esikoha kandidaat, millel väga isevärki koostis ja päritolu. See on Osmussaare lähedal asuv Toodrikivi. Kivist ei paista vee pinnale ainsatki nukki, kuid vee all on ta kohalike meremeeste seas tuntud kui salalik kari. Selle hiidrahnu nimi tuleneb sõnast tooder, mis tähendab meremärki. Geoloogid hakkasid kivi vastu tõsisemat huvi tundma pärast seda, kui nad sealkandis avastasid mere põhjas ürgse meteoriidikraatri. Meteoriit oli paigas plahvatanud rohkem kui 500 miljonit aastat tagasi.
Plahvatuse jõud olnud võrdne 75 000 Hiroshima aatomipommi plahvatuse jõuga ja katastroofi järelmõjud ulatusid tol ajal üle terve maakera. Plahvatus tekitas mere põhja seitsmekilomeetrise läbimõõduga kraatri ja eraldas aluspõhjast koos muude kivilahmakatega ka Toodrikivi. Kui saabusid jääajad, nihutas jää Toodrikivi tema algsest asukohast mõned kilomeetrid eemale. Kuigi Toodrikivi tegi jääajal läbi võrratult lühema teekonna kui meie teised hiidrahnud, rändas ta ometi ning seepärast võib tedagi pidada rändrahnuks.
Kuigi geoloogiateadus sellist terminit ei tunne, võiks Toodrikivi nimetada topelt tardkivimiks. Teatavasti on meie kandi tardkivimid tekkinud kunagi väga ammu magma ehk sulaolekus kivimite tardumisel. Kuid Toodrikivi hangus kaks korda: teist korda pärast seda, kui meteoriidiplahvatus oli tekitanud tuhandete kraadideni ulatuva kuumuse ning ümbruse kivimid taas sulaolekusse viinud. Haruldase päritoluga uut laadi kivimit, mis sündis Neugrundi meteoriidiplahvatuse lõõsas, on geoloogid asukoha järgi ristinud neugrundbretšaks. Ka Toodrikivi koosneb neugrundbertšast. Toodrikivi kõrguseks on mõõdetud 11 meetrit, ümbermõõduks 54 meetrit ja mahuks arvutatud ligi 1200
kuupmeetrit. Niisiis ületab Toodrikivi mahult märgatavalt Ehalkivi. Siiski ei ole teda vist õige Ehalkivi võistlejaks pidada. Jäägu maapealsete rahnude arvestus siiski merepõhjas lebavate omast eraldi. Väga võimalik, et Eesti rannikumeres leidub kogukamaidki rändrahne kui Toodrikivi, selle pilguga pole merepõhi läbi uuritud. Praeguse seisuga võime aga Toodrikivi pidada tema mõõtmete ja erakordse päritolu tõttu meie vee­aluste rändrahnude kuningaks.

Eesti on hiidrahnude poolest rikkaim maa Euroopas. Mis jõud rändrahnud kunagi teele saatis ning kust kivid pärit, on tänapäeval selge igale koolipoisile. Veel kaks sajandit tagasi ei teadnud vastust küsimusele isegi loodusteadlased.
Teaduslikud teooriad, mis võõrastest kivimitest koosnevate rahnude ja kivikuhjade päritolu seletasid, olid tagantjärele tarkusega mõõtes õige ulmelised. Näiteks olid mitmed Euroopa loodusteadlased 18. sajandil seda meelt, et rändkivid on Maale sadanud Kuul toimunud vulkaaniliste pursete tagajärjel. Leidus ka neid, kes püüdsid tõestada, et imelikud kivid pärinevad kosmosest kukkunud planeetide tükkidest. 19. sajandil olid teooriad, et rändkivid suisa taevast sadasid, hüljatud. Siis vaidlesid Euroopa autoriteetsed loodusteadlased selle üle, kas rändkivid liikusid lõunast põhja poole võimsate mudavooludega või meres triivivate jäämägedega. Viimase teooria pooldajad saavutasid
ülekaalu. Teooria püstitajaks ja innukaks kaitsjaks oli 19. sajandi keskel mõjukas Inglise geoloogiateadlane Charles Lyell. Tolle aja uurijatele tundus loomulikuna seletus, et jääajal põhja poolt pealetungivad jäämassid pidid mere äärde jõudes merre pudenema ja sealt vett mööda lõuna poole triivima. Nii nagu liustikukeeled Arktikas või Antarktikas.
Nüüd üldtunnustatud arvamus, et mandrijää libises ühtse massiivina Läänemere lamedasse nõkku ning sealt edasi lõuna poole, paistis tolle aja teadlastele liiga fantastiline. Alles 19. sajandi lõpupoolel pääses teadusringkondades üldiselt võidule nüüdne koolipingis õpetatav mandrijää liikumise teooria jääajal.
Viimaste jääaegade jooksul vallutas mandrijää mitte ainuüksi Baltimaad, vaid pool Euroopat. Liustikud haarasid kaasa kive kõikjal oma teel ning külvasid need hiljem kaootiliselt uutesse paikadesse. Näilises kaoses valitses siiski teatud kord. Kõigepealt pudenesid jää turjalt kogukamad ja raskemad rahnud. Seepärast leidub Soomes tardkivimite rünki, mis Eesti omadest märksa suuremad. Näiteks leidsin ajakirja Suomen Luonto 2003. aasta 6. numbris Soome suurimate hiidrahnude kirjelduse, kus rekordina kirjeldatakse Turu saarestikus olevat kivi. Selle osaliselt vee alla jääva Kukkurkivi-nimelise hiiu veepealse osa kõrgus on 12 meetrit, pikkus 40 meetrit ja laius 30 meetrit.
Eestis asub enamik hiidrahnudest põhjarannikul. Lõuna-Eesti hiidrahnud on väiksemad ja nad paiknevad hõredamalt. Eestist lõunapoolsetel maadel kahanevad rekordiliste rändkivide mõõdud veelgi. Läti vägevaim rändrahn jääb alla Lõuna-Eesti kopsakaimale ja Leedu suurim rändrahn Läti suurimale.
Poolas ja Saksamaal on aga suurimad rändkivid pärit mitte Soomest, vaid Skandinaaviast. Suurimad tardkivimitest tulnukad on seal meie mõistes kõigest tavalised põllukivid ning nendest kogukamad rekordiliste mõõtmetega tulnukkivid Skandinaaviast on koostiselt hoopis lubjakivid. Eesti hiidrahnudele jäävad need lubjakivist rahnud mõõtmetelt selgelt alla.
Kui tõelisteks rändrahnudeks Euroo­pas lugeda vaid neid, mis omasuguste juurest kandunud teistsuguste kivimite avamusalale, ehk siis Soome rahnud arvestusest kõrvale jätta, asuvad Euroopa suurimad rändrahnud vaieldamatult Eestis.
Seega võib Ehalkivi pidada suurimaks rändrahnuks terves Euroopas. Samuti asuvad meie kodumaal tosin mõõtmetelt järgmist rahnu. Kui arvestusse võtta kõik geoloogide poolt Euroopa jäätumisalal registreeritud hiidrahnud, siis jäävad neist väljapoole Eesti piire vaid viis hiidu. Niisiis, kui mitte muu poolest, siis hiidrahnude hulgalt oleme
Euroopa rikkaim maa kindlasti.



Hendrik Relve
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet