Talvisel ajal, kui õues käre pakane, on meeldiv soojas toas istudes hetkeks silmad sulgeda ning end hoopis kevadisse või suvisesse loodusesse kujutleda.
Senini olen abiks võtnud Veljo Runneli koostatud helirändude kaks esimest plaati: “Öö hääled Eestimaa looduses” ja“Laane laulud – helipilte Eesti metsadest”.
Uus helirännak viib kuulaja Alam-Pedjale. Pean tunnistama, et ei ole kahjuks oma jalaga sinna veel sattunud.
“Helipilte Alam-Pedjalt” maalib mu silme ette de­­­­tailsed pildid, justki oleksin ise seal – istuksin metsatukas puu najal, kui eemalt kostub sookurgede hüü­du ja oleksin tunnistajaks hanede ülelennule või lesiksin niidul, kuulates võsa-ritsiklindu.
Kõik 17 helipilti on terviklikud, andes ideaalselt edasi seda, mida loodus pakub – solistide ehk lindude ja huntide-kitsede kõrval ka sääskede pininat, metsakohinat, vee vulinat.
Plaat on algajale loodusesõbrale ka omajagu õpetlik – kuuldes midagi uut ja äratundmatut, on plaadiümbriselt võimalik järele vaadata, kellega on tegu. Võrreldes esimese helirännakuga on selgitav tekst lühem ja lakoonilisem, mis hea loodusetundja jaoks ei ole puudus, kuid algajal võib kujutluspildi silme ette manamine olla raskem.
Tähelepanu äratab taastoodetud paberist plaadiümbris, millele trükitud looduslikest õlidest ja vaikudest valmistatud värvidega. Loodussäästlikkus peitubki pisiasjades.
Pärast selle plaadi kuulamist võin öelda, et olen siiski Alam-Pedja metsades, luhtadel ja soodes käinud.